Juhtusin hiljuti sobrama oma vanades kalendermärkmikes ja kaustikutes – mis muuseas on üllatavalt hea ülestähenduste varasalv. Kui neid ainult mäletaks, jõuaks ja taipaks lugeda.

Igatahes olin ma seitse aastat tagasi, 2009. aasta aprillis – vaadates ETV eetrist tänaseks juba kadunud saadet ”Tähelaev” – teinud ajakirjanik Priit Hõbemäe nime taha saates väljaöeldust lühikese märke: ”Ajakirjanikke ei tarifitseerita.”

Seepeale kerkis mu mälusoppidest esile üks põnev diskussioon, mida olin pidanud ühel suuremal ajakirjanike kogunemisel. Teemaks seesama, ajakirjanike tarifitseerimine või atesteerimine.
 
Tõepoolest, me oleme täna olukorras, kus ajakirjanikuna võib tööle asuda… või no, sisuliselt võib end ajakirjanikuks kuulutada kes tahes, kes selleks võimaluse või põhjenduse leiab. Nii tegutsebki ühisnimetuse "ajakirjanik" all väga kirev seltskond tegelasi.

Neist parimaid võib tõepoolest nimetada Eesti ajakirjanduse koorekihiks, uurivateks ja avastavateks – seega ka mingeid ringkondi alati vihastavateks – Ajakirjanikeks.

Teises äärmuses on kõmuportaalis ühe korra oma nime all südant puistanud seltskonnategelane, eraraadiokanalis lamedat programmi kokku vadistav libesuu või kunagi Eesti Ekspressi kolumnisti Jakob Karu poolt nii vaimukalt portreteeritud veebitoimetaja Indrek, kelle karjääri hüppelaudadeks on olnud kelneri, müügimehe ja naisteajakirja kujundaja assistendi töökohad.
 
Ajakirjanikke tõepoolest ei tarifitseerita ega atesteerita. Pole mingeid etalone ega skaalasid, mille alusel mõõta ajakirjanike põhilisi kutseomadusi – info leidmise ja äratundmise oskust, allikate hankimise osavust, leidlikkust, tasakaalu säilitamise kunsti, arusaamist ajakirjanduse põhitõdedest, keelelist andekust ning eriti praegusel ajal nii hädavajalikku vähemalt mõningastki tehnilist taipu.

Ajakirjanikke ei tarifitseerita ega atesteerita. Aga kas peaks?!
 
Ajakirjanikud on privilegeeritud rahvas. Ajakirjanike jaoks avanevad ühtmoodi nii Stenbocki maja kui ka Tallinna linnavalitsuse uksed, laudadele ning postkastidesse ilmub kutseid kõikvõimalikele üritustele, ajakirjanike jaoks on lahti nii rahvusvaheliste tippkohtumiste, suurimate rokistaaride kontsertide, strateegiliste seminaride kui ka filmifestivalide tagatoad.

Ajakirjanik võib seista meie kõige aja kõige tuntumatele isikutele nii lähedal, et võiks neil varrukast haarata – ning seda mõni julgem telereporter teebki. Ajakirjanikud saavad kuulda asju, mis iial auditooriumini ei jõua, ajakirjanikud valdavad informatsioonikübemeid, mis võivad mõjutada meie kõigi elu rohkem kui üldsus esmapilgul aimatagi oskab ning ajakirjanikud võivad kukutada ministreid ja sundida tagasi astuma valitsusi.

Nii et niipidi mõeldes on tõesti pisut kõhedusttekitav mõte, et seda niivõrd suurte eelisõigustega massi ei sorteerita ega paigutata pingeritta mingite ühtsete kvaliteedinõuete alusel. Teri ei eraldata sõkaldest – ehk ajakirjanikke meediatöötajatest.
 
Samas on loomulikult selge, et ajakirjanike atesteerimise skeemi loomine oleks keerukas ning üsnagi hüpoteetiline. Pealegi ei ole ju ajakirjanike valimine täiesti stiihiline protsess: praegu teevad seda omamoodi hindamis- ning atesteerimistööd lihtsalt erinevate väljaannete peatoimetajad, kel Eesti oludes on oluline roll uute töötajate värbamisel ning neile palga määramisel. Kuid teisalt: nemadki on inimesed ning inimene allub oma otsustes vähemalt teatud osas sumedale loogikale.
 
Teoorias võiks mingit rolli atesteerija või tarifitseerijana etendada ka ajakirjanike liit, kuid olgem ausad, veel praegugi ei ole see Eestis eriline tegija.

Nii et tõenäoliselt ei teki meil ka lähimate kuude ega aastate jooksul vabariiklikku komisjoni ega tsunfti, mis ajakirjanikud üle vaataks ja väärtuse järgi ritta seaks. Omalt poolt aga pakuksin mõned juhtnöörid, millest ise olen oma ajakirjanikutööd tehes juhindunud:
 
Ajakirjanik ei peaks kuuluma ühtegi erakonda või poliitilisse liikumisse;
 
ajakirjanik ei peaks osalema mingitel poliitilistel valimistel või hääletustel;
 
ajakirjanik ei peaks võtma vastu rahalist või sellega võrreldavat tulu üheltki erakonnalt või poliitilise iseloomuga liikumiselt ega äri- või lobiühenduselt;
 
ajakirjanik peab olema valmis pidevalt kahtluse alla seadma nii enda kui ka teiste tõekspidamised, sest uue informatsiooni valguses võib kõik pidevalt muutuda;
 
ajakirjanik peab olema suuteline vaatlema iga probleemi, nähtust või teemat samaaegselt kõikidelt võimalikelt, ka vastandlikelt positsioonidelt;

– ning lõpuks –
 
ajakirjanik peab olema valmis selleks, et tal on hulganisti vaenlasi, kuid väga vähe sõpru.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.