Maarja Lõhmus: Eesti ajakirjandus on kaotanud arusaama oma kohusest ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Lauri Kulpsoo/Scanpix

Meie ajakirjandus ei seisa enam järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest ning on katkestanud Eesti ühiskonna ja elu järjepideva monitoorimise, väidab ajakirjandusteoreetik Maarja Lõhmus.

Lugedes Eesti perspektiivide analüüse (näiteks E&Y uuringus, mis peaks olema alus Eesti pika perspektiivi otsustamisele riigikogus, „eksitakse“ 3 miljardi euroga) tuleb mulle meelde 30 aasta tagune aeg. Meie maal olid keelutsoonid ja me sõltusime Moskva koloniaalvõimust.

Ajakirjandus tegi sel perioodil väga palju tööd probleeme avalikustamise ja neile lahenduste otsimise nimel. Muu hulgas selle tööga seisti vastu totalitarismile ja suletusele.

Me ei osanud 1987. aastal veel mõelda või välja öelda „Eesti Vabariigi riigikogu“ – need mõisted olid kauge unistus. Me oleme liikunud 30 aastat edasi. Need sõnad on juba ammu igapäevane reaalsus.

Kuid 30 aastaga oleme teinud 180-kraadise pöörde: meil on jälle olukord, kus meil napib informeeritud otsustamist. Informatsiooni on puudu, dokumente on salastatud, protsess ei ole ajakirjanduslikult pidevalt monitooritud.

Me ei kujutanud tõesti 1990ndate algul ette, et ajakirjandus võib lakata toimimast kriitilise avalikkusena, mida ta peab igas iseseisvas riigis olemas olema.

Teadlased on võrrelnud Eesti, Vene ja Soome ajakirjandust 100 aasta vältel aastast 1905 kuni kaasajani.

Nende kõrvutuste põhjal näeme, et näiteks Soome ühiskonnas ja ajakirjanduses on põhiküsimus ühishuvi. Soome ajakirjandus on seisnud läbi sajandi Soome ühishuvi eest.

Vene ühiskond on olnud ideoloogiline ja vastavalt ideoloogia muutusele on ajakirjanduse fookused muutunud.

Eesti aga on ideoloogiliselt kaasa kõikunud, seistes vabadel aegadel samuti ühishuvide eest. Kusjuures meie olukord on olnud selline, et 1950ndate ja 1990ndate ajakirjandustekstide struktuur – inimese kadumine fookusest ja fookusena, inimese tasandi alatähtsustamine – on sarnane. Me ei ole saanud tagasi hierarhiavaba inimkesksust: kodanikukeskset, igas Eesti paigas elamisväärsuse eest seisvat ja võitlevat avatud analüütilist ajakirjandust.

Kui räägime ajakirjanikust, siis on ta subjekt. Kõik see, mida ajakirjanik käsitleb, ei saa olla anonüümne ja/või salastatud. Meil aga on tekkinud avaliku/avatud informatsiooni ja ajakirjanduse vahele suhtekorralduslik filter, ajakirjanikud ei pääse enam info otseallikale ligi.

Info põhjal, mis ei põhine otsestel allikatel, ei saa aga enam teha informeeritud otsuseid.

Eesti ühiskonnas on ajakirjandus kummalises seisus, saamata aru, mis on ajakirjanduse kohus. Meie ajakirjandus ei ole võtnud järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest seista ning on katkestanud Eesti ühiskonna ja elu järjepideva monitoorimise.

Kui Eesti ajakirjandus toimiks, ei oleks see jätnud avalikkuses kajastamata ega lasknud läbi selliseid otsuseid nagu näiteks Rail Balticu dokumentide salastamine aastal 2011. Uusi, põhjendamata otsuseid oleks see aga õigel ajal märganud.

Ajakirjandus peaks praegu väga kiiresti – ja edaspidi pidevalt – hakkama lähtuma kodanikust. Me ei taha olla see neokolonialistlik ühiskond, kus asjad Eesti üle otsustatakse mujal.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: