Rauno Vinni: kuidas poliitikas emotsioonidega toime tulla ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Crose/Flickr/Creative Commons

Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

Üks kõige populaarsemaid eneseabiõpikuid, mis Eesti kodude riiulites seisab, on tõenäoliselt Dale Carnegie kirjutatud „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi?“. Raamat annab lihtsaid soovitusi, kuidas olla meeldiv inimene ja teha end teistele mõistetavaks. Teos on aktuaalne, sest kaaskodanike mõjutamine ja nendega läbisaamine on ühiskonnas kogu aeg päevakorral.

Eelmisel nädalal oli Eestis hulgaliselt juhtumeid, kus mingid rühmad sarvipidi koos olid. Tugevaid emotsioone oli küllaldaselt. Näiteks pidasid Reformierakonnas meedia vahendusel tundeküllast sõnasõda uue juhi Hanno Pevkuri leer ja sisevalimised kaotanud Kristen Michali toetajad.

Teine üldrahvalikku erutust tekitav teema on Eesti märk. Identiteediga mingilgi moel seotud küsimused tekitavad alati elavat diskussiooni. Neid inimesi on palju, kes sümbolite teemal ärevusse satuvad. Vähem on neid, kes süvenevad ja kainelt kaalutledes olukorda hindavad.

Kolmandaks süüdistas peatselt ametist lahkuv majandusministeeriumi side ja infosüsteemide asekantsler Taavi Kotka uut võimuliitu innovatsiooni pidurdamises. See uudis oli torm veeklaasis. Emotsionaalsest sotsiaalmeedia sissekandest oli ajakirjanik koostanud veelgi emotsionaalsema artikli. Arvamuste tulevärgi kõrval oli uudises faktilist materjali napilt. Lugu sobinuks majandusrubriigi asemel ajalehe arvamuskülgedele.

Tagatipuks tahab rahandusministeerium ametisõidukite numbrid äratuntavalt värviliseks teha. See peaks aitama erasõitude tarbeks kasutatavate firmaautode maksustamist paremini kontrollida. Mõnes sõnavõtus nimetati seda plaani klassiviha õhutamiseks, mõnes otse lausrumaluseks.

Tavainimesi saadetakse tänapäeval teisi inimesi häirivate emotsioonide kontrolli all hoidmise eesmärgil viharavi kursustele. Mida riigi tasandil ette võtta?

Nendel näidetel on kaks ühist joont. Esiteks, heal tasemel suhtlus aitab probleeme ennetada ja halb võimendab. Õppetund on selles, et kaasaegse poliitikategemise ja kommunikatsiooni vahele võib võrdusmärgi tõmmata. See ongi sõprade võitmine ja inimeste mõjutamine.

Teiseks, emotsioonid on iga otsuse langetamisel väga olulisel kohal. Psühholoogidele ei ole see mingi uudis. Ka poliitikas on see teadmine kogu aeg kuskil eksisteerinud. Teisalt on riigivalitsemist ja majandust ikka pigem ratsionaalseks ja statistikale rajatud valdkonnaks peetud.

Kuid Brexit, Ameerika Ühendriikide presidendivalimised ja isegi Pevkuri üllatuslik võit Reformierakonna juhi valimistel näitavad, et tunnetel on otsustamisel suurem roll kui me oleme harjunud. Tõenditepõhise poliitika kõrvale on trüginud tunnete poliitika, mida mõnede tegelaste sõnavõtte vaadates isegi ulmepoliitikaks võiks nimetada. Saabunud on tõejärgne ühiskond.

Edasi tekib küsimus, kuidas avalikkuses levivate tugevate tundmustega toime tulla. Tavainimesi saadetakse tänapäeval teisi inimesi häirivate emotsioonide kontrolli all hoidmise eesmärgil viharavi kursustele. Mida riigi tasandil ette võtta?

Vastus on tegelikult lihtne. Nii poliitikud kui ka ametnikud peavad omandama kommunikatsiooni põhimõtted ja tööriistad edasijõudnute tasemel. Parem sõnumiseadmise oskus aitab probleeme ja eesmärke selgemalt sõnadesse panna ning kaasata huvigruppe tõhusamalt. Ka Dale Carnegie soovituste meeldetuletamine ei teeks paha.

Teiseks peaks iga poliitikategija teadmiste ja oskuste hulka kuuluma emotsioonidega toimetulek. Praktikas tähendab see tahet mõista erinevate osaliste eelistusi ja oskust lisaks kõvadele faktidele ka pehmeid tundeid arvesse võtta.

Eelneva võib teiste sõnadega kokku võtta kui avatud valitsemise.

ETV võiks ristata saated „Foorum“, „Rakett 69“ ja „Ajujaht“ ning teha uue poliitikasaate.

Koostööoskused ei ole meile emapiimaga kaasa antud, need omandatakse elu jooksul. Kui ametnikke saab vajadusel käsu korras koolitustele saata, siis rahvaesindajatega on lugu keerulisem. Kuidas saada poliitikud avatud poliitikategemist õppima?

Pakun ühe uitmõtte.

Poliitikud teatavasti armastavad end avaliku tähelepanu all soojendada nagu ussid kevadpäikese käes. ETV võiks ristata saated „Foorum“, „Rakett 69“ ja „Ajujaht“ ning teha uue poliitikasaate.

Selle formaat näeks ette, et moodustatakse tiimid, kuhu kuulub poliitikuid, ametnikke ja huvigruppide esindajaid. Need saaksid lahendamiseks konkreetse probleemi ja tiimiliikmed peaks koostööd tegema, kui tahavad saatest saatesse liikuda. Edasi pääsevad need, kes suudavad meeskonnavaimu näidata ja demonstreerida probleemide lahendamise oskust. Võistkondadel oleks ka mentorid ehk tegevusjuhendajad, kes meeskondi tööriistadega aitavad. Tulemusi hindaks ja kommenteeriks eksperdid.

Saate tööpealkiri oleks „Kuidas karjatada kasse?“ Mõte on selles, et tegeliku elu probleemi lahendades õpivad erinevate huvidega osalised koos tegutsema. Olles avaliku tähelepanu all, on nad sunnitud tulemuse nimel vaeva nägema.

Võib-olla peaksime ka meie oma ministeeriumides ametnikele psühholoogid appi palkama?

Aga nali naljaks. Kui eelnevast jutust võib jääda mulje, et riigi juhtimises on tunded midagi halba, siis risti vastupidi – emotsioonid muudavadki poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ja valedel ei tohiks lasta võimust võtta. Vihakõne ei ole lubatud.

Poliitiliste valikute üle otsustamisel tuleks vaadata tunnete kardina taha, et leida üles inimesi käivitavad hirmud või rõõmud. Kaasajal tegelevad nende küsimustega käitumispsühholoogid käsikäes ametnikega. Võib-olla peaksime ka meie oma ministeeriumides ametnikele psühholoogid appi palkama? (See ettepanek ei ole enam nali.)

Et kõik selge oleks – vaja ei ole ametnike endi tundemaailma korrastajaid või poliitikute läbisaamist siluvaid suhtenõustajaid. Tarvis on sotsiaal- või mõjutamispsühholooge, kes konsulteeriks poliitikakujundajaid inimeste käitumise alal. Arenenud riikide valitsustes on sellised nõustamise üksused olemas.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: