Arusaamatu, tarbetu, ohtlik – õiguskantsler andis hävitava hinnangu justiitsministeeriumi plaanile
Justiitsministeeriumi plaanitav seadusemuudatus, mis võimaldaks põhiseaduslikke vabadusi kaitsta otse riigikohtus, on õiguskantsleri hinnangul tarbetu, arusaamatu ja koguni õiguskorda ja demokraatiat ohustav. Minister Urmas Reinsalu kriitikat omaks ei võta.
Justiitsminister Urmas Reinsalu saatis kuu alguses kooskõlastusringile eelnõu väljatöötamiskavatsuse, et Eestis oleks seadusega tagatud õigus kaitsta oma põhiseaduses tagatud vabadusi otse riigikohtus.
Muudatuse tulemusel oleks inimestel, kelle põhiõigusi- või vabadusi tänane kehtiv õiguskord pöördumatult rikub, võimalus esitada oma õiguste kaitseks riigikohtule sõnaselgelt seaduses sätestatud õiguslikul alusel asjakohane taotlus.
Väljatöötamiskavatsusega tutvunud õiguskantsler on selle suhtes väga kriitiline, öeldes, et Eesti õiguses puudub lünk, mida peaks seadusemuudatusega täitma, ning seda kinnitab ka riigikohtu praktika.
"Olukorras, kus otsitakse võimalusi lahendada kohtute ülekoormatuse probleemi, on kohtu koormuse tarbetu kasvatamine arusaamatu. Arusaamatu on ka lisaressursi suunamine valdkonda, kus lahendamist vajavat probleemi ei ole, samal ajal kui raha on puudu nii kohtusüsteemis kui õiguskaitsesüsteemis tervikuna," kirjutas Ülle Madise minister Reinsalule.
Lisaks kavandatava seadusemuudatuse sisulisele tarbetusele juhtis õiguskantsler tähelepanu selle ohtlikele kõrvalmõjudele.
"Eelkõige kahjustaks kavandatu toimiva ja lünkadeta põhiseaduslikkuse´järelevalve süsteemi funktsionaalsust ja usaldusväärsust. Samuti ohustaks seadusemuudatus võimude lahususe põhimõtet ja tekitaks riigikohtu politiseerimise ohu," hoiatas Madise.
Madise hinnangul pisendatakse väljatöötamiskavatsuses teadlikult seadusemuudatuse tegelikke mõjusid ja esitletakse muudatust normitehnilist laadi pisiparandusena, mis justkui ei kasvata kaebuste hulka. Dokumendis on väidetud, et kaebuste hulk muutuks väiksemakski kui senine 35 kõigi aastate jooksul kokku.
"Tõenäoliselt on tegemist pahelise katsega eksitada seadusandjat ja avalikkust," hindas Madise.
Kaasnevad ohud õiguskorrale ja demokraatiale
Kaasnevaid ohte analüüsides tõi õiguskantsler esile, et individuaaltaotluse võimaldamisega võivad kaasneda põhjendamatult rasked kõrvalmõjud, mida justiitsministeeriumi mõjuanalüüs kas teadmatusest või teadlikult ei käsitle.
Asjaolu, et riigikohtusse on aastate jooksul esitatud vaid 35 individuaaltaotlust, ei peegelda õiguskantsleri arvates
reaalselt pöörduda soovijate hulka juhul, kui selleks luuakse võimalus: kui kaebused osutuksid ka lubamatuteks, koormaks kohut kohustus need põhjendatud määrusega tagastada.
Riigikohtu esimees Priit Pikamäe on korduvalt – viimati ettekandes kohtunike täiskogul – toonitanud, et kohtute koormus on juba täna viidud kriitilise piirini, pidades seetõttu vajalikuks piirata kaebevõimalusi kohtulahendite peale.
Seetõttu jääb õiguskantslerile täiesti arusaamatuks kavatsus laiendada kohtusse pöördumise võimalusi juhtudele, mil õiguskaitse lünka ei ole.
"Väljatöötamiskavatsus ignoreerib täielikult riski, et individuaalkaebe võimalusega astutaks esimene samm riigikohtu politiseerimisel. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus muutuks sisuliselt seaduseelnõu neljandaks lugemiseks. Inimeste põhiõiguste kaitse, võimude lahususe ja tasakaalu ning õigusrahu seisukohalt on parem professionaalne ja sõltumatu õigusemõistmine," kirjutas Madise.
Reinsalu: valdkonnas peab olema õigusselgus
Justiitsminister Urmas Reinsalu kriitikat omaks ei võta. Ta on seisukohal, et kohtusse pöördumise õiguse laiendamine ei saa mingilgi moel mingilgi moel ohustada demokraatiat.
"Meie ettepanekul on lihtne eesmärk - tagada inimestele õigus oma vabaduste kaitsmisel. Nagu õiguskantsler ise on möönnud, on kohtupraktikas sellelaadne kaitsetee välja kujunenud mitme lahendi pinnalt. Kuid õigusriigis ei ole normaalne, et üks kanal põhiseaduslikkuse järelvalve menetluses ei ole seaduse tasemel selgelt sisustatud," ütles Reinsalu ERR-ile.
Justiitsminister ütles, et väljatöötamiskavatsuses väljendatud muudatuse ainus eesmärk on luua selge õiguslik alus taotlusele, mille esitamise õiguse on riigikohus tuletanud põhiseadusest.
"Demokraatlikule õigusriigile omaselt peab isikule olema selge, kas ja kuidas saab ta oma õigusi- ja vabadusi maksma panna. Eesti õiguskorras ei ole õiguse allikateks kohtulahendid, vaid seadused ja nendest madalamalseisvad õigusaktid," selgitas justiitsminister.
"Seetõttu on oluline, et individuaaltaotluse esitamise võimalus saab selgesõnaliselt seaduses määratletud. Riigikohus kõrgeima kohtuinstantsina kuulub põhiseaduslikult garanteeritud sõltumatu kohtuvõimu alla ka käesoleva väljatöötamiskavatsuse järgi. Kui kodanikud saavad seaduse alusel sõnaselge täiendava võimaluse enda õiguste kaitsmiseks, siis see ei kahjusta, vaid tugevdab põhiseaduslikku õigusriigi põhimõtet,“ on ta risti vastupidisel seisukohal.
Probleemi kirjeldus ja selle tekke põhjus
Eelnõu väljatöötamiskavatsuses kirjeldab justiitsministeerium probleemi olemust väitega, et kehtiv seadus ei reguleeri normi põhiseaduspärasuse kontrolli individuaaltaotluse alusel, seetõttu puuduvad isikul nii korralised kui erakorralised õiguskaitsevahendid, mistõttu omakorda ei ole isikul võimalik kasutada tõhusat menetlust enda põhiõiguste kaitseks.
Küll aga on individuaaltaotluse esitamise õiguse riigikohus oma varasemas praktikas tuletanud põhiseadusest 2003. aastal.
Normi põhiseaduspärasuse kontrolli aluse lõi riigikohtu üldkogu 2003. aastal S. Brusilovi kohtuvigade parandamise avalduse alusel menetletud asjas.
Tegemist oli olukorraga, kus mees kandis kriminaalkoodeksi alusel mõistetud vabadusekaotuslikku karistust määras, mis oli suurem kui sama teo eest karistusseadustiku alusel ette nähtud karistuse ülempiir ning selle ülempiiri ulatuses oli karistus karistusseadustiku jõustumisel juba kantud.
Selles asjas tunnistati põhiseaduse vastaseks karistusseadustiku rakendamise seadus osas, milles see ei näinud ette kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotust kandva isiku karistuse vähendamist karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse ülemmäärani.
Kõnesolevas asjas käsitles riigikohtu üldkogu esimesena küsimust, kas riigikohus on üldse pädev kaebust lahendama. Isik ei vaidlustanud riigikohtule esitatud avalduses tema kohta tehtud kohtuotsuste õigsust, vaid tema ajendiks oli soov, et teda vabastataks karistuse edasisest kandmisest, kuna ta oli viibinud vanglas kauem kui 2002. aasta septembris jõustunud karistusseadustik samasuguse teo eest karistusena ette näeb.
Üldkogu asus selles küsimuses seisukohale, et S. Brusilov vaidlustas õigusakti põhiseaduspärasust, väites, et see rikub tema põhiõigusi.
Seejärel käsitles üldkogu kaebuse menetlemise õiguslikku alust - kas ja milline see olla võiks. Üldkogu leidis, et tollal kehtinud apellatsiooni- ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seaduses puudus alus S. Brusilovi kaebuse menetlemiseks.
Hoolimata asjaolust, et kaebus oli esitatud kohtuvigade parandamise avaldusena, leidis üldkogu, et kaebust ei saa käsitleda teistmis- ega kohtuvigade parandamise avaldusena. Üldkogu rõhutas, et põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks ning et kogu kohtusse pöördumise õigusele tuleb tagada lünkadeta kaitse.
Üldkogu leidis, et põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saaks riigikohus jätta S. Brusilovi kaebuse menetlemata üksnes siis, kui tal oleks muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseaduse samas paragrahvis ettenähtud õigust kohtulikule kaitsele (otsuse p 17). Seega leidis üldkogu, et kohtu pädevus kaebust lahendada tuleb põhiseadusest.
Üldkogu kaalus S. Brusilovi õiguste kohtuliku kaitse võimalusi. Kuni 01.01.2003 ei olnud süüdimõistetul võimalik taotleda karistusest vabastamise otsustamist ja alates nimetatud kuupäevast sai taotleda karistusest vabastamist alustel, mis S. Brusilovi puhul ei kohaldunud.
Seega puudusid nii korralised kui ka erakorralised (võimalus esitada kohtuvigade parandamise või teistmise avaldus) õiguskaitsevahendid. Nii järeldas üldkogu, et isikul ei ole võimalik kasutada tõhusat menetlust oma põhiõiguse kaitseks (otsuse p 18).
Seejärel asus üldkogu asja sisuliselt läbi vaatama ning tuvastas isiku põhiõiguste rikkumise ja normi põhiseaduse vastasuse.
Brusilovi kaebus on seni ainus individuaalkaebus, mida riigikohus on menetlenud ja milles otsuse langetanud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on aastate jooksul teinud hulgaliselt määrusi, millega on jäetud kolleegiumile esitatud individuaalkaebused läbivaatamata (34 taotlust).
Kõigil neil juhtudel ei ole kolleegium pidanud kaebust lubatavaks ja seega ei ole riigikohus olnud pädev neid menetlema..
Olukordi, kus isikul ei ole õigustloovast aktist tuleneva olulise ja pöördumatu põhiõiguse riive vastu võimalust kasutada ühtegi muud tõhusat õigust kohtulikele kaitsele kui individuaaltaotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses, esineb justiitsministeeriumi kinnitusel äärmiselt harva.
"Selleks, et hinnata oma kaebuse perspektiivikust, ei saa isikud tavapärasel kombel vaadata seaduses sätestatud õiguslikku alust, vaid peavad otsima riigikohtu praktikas kujunenud kriteeriume. Ka riigikohus peab iga avaldust hinnates uuesti kohtuliku õigusloome korras enda loodud kriteeriumid üle vaatama, kuna puudub üheselt arusaadav seadusesäte," märkis justiitsministeerium probleemikirjelduses.
Toimetaja: Priit Luts