Erakondade reitingutabelites valitseb juba aasta algusest vaikelu. Keskerakond naudib pikkade opositsiooniaastate jooksul kogunenud poolehoidu, mis valitsemisvastutuse võtmisega on vaid kinnistunud ega ole tänaseks veel murenema jõudnud hakata. Nende peamise vastasjõu roll kuulub Reformierakonnale, mille toetus opositsioonis on kerkinud suuremaks kui see oli peaministriparteina tegutsedes viimasel paaril aastal keskmiselt.

Ülejäänud parlamendierakonnad ei suuda kahele suurele tõsist konkurentsi pakkuda, vaid jagelevad toetusprotsentide pärast omavahel. Ühelgi neist ei näi hetkel olevat sellist suurt ja kandvat ideed, mis võimaldaks jõudude vahekorda poliitilisel areenil enda kasuks pöörata.

Kaks aastat tagasi toimunud riigikogu valimistel osutusid praegused valitsuserakonnad Isamaa ja Res Publica Liit ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond selgelt kaotajateks, Vabaerakond ja EKRE seevastu võisid juubeldada riigikokku pääsemise üle. 2015. aasta vältel näitasid arvamusuuringud IRL-i ja SDE toetuse kahanemist ning Vabaerakonna ja EKRE tõusu.

Uued parlamendiparteid ei osanud aga oma šansse piisavalt hästi ära kasutada ning 2017. aasta alguseks on kõik neli erakonda jõudnud üsna võrdsesse seisu, konkureerides umbes kümneprotsendise toetuse pärast.

1.-14. märtsini läbi viidud küsitluse tulemuste põhjal püsib erakondade edetabeli tipus endiselt Keskerakond 29 protsendiga, Reformierakonnal on toetajaid 25 protsenti. Sotsiaaldemokraadid on Konservatiivse Rahvaerakonnaga siiski varasemast selgema vahe sisse teinud: SDE poolt hääletaks 11 ja EKRE poolt 8 protsenti valijaist.

Populaarsuspingerea lõppu jäävad Vabaerakond ning Isamaa ja Res Publica Liit seitsme toetusprotsendiga.

Parlamendivälistest erakondadest kogusid Eestimaa Rohelised märtsis kolme protsendi valijate poolehoiu. Veel jaanuaris toetas neid vaid üks protsent valijaist. On oluline märkida, et roheliste toetus on märgatavalt suurem noorte hulgas: kuni 25 aastastest valijatest hääletaks nende poolt 13 protsenti, ülejäänud vanusegruppides aga 1 - 4 protsenti.

Praeguses tempos jätkates ei tohiks Eestimaa Roheliste valimiskünniseni jõudmine enam mägede taga olla. Tänasel päeval avaliku tähelepanu all olev probleemidering pakub igatahes rohelistele soodsaid võimalusi oma toetuse suurendamiseks: inimestele teevad muret Rail Balticu ehitamisega ja maavarade kavandamisega kaasnevad keskkonnakahjud, metsade hävitamine, karusloomafarmid ja muud loodusvaenulikud tegevused. Suurema edu saavutamiseks jääb rohelistel aga puudu tuntud ja karismaatilistest liidritest.

Meie erakondade väline kuvand ongi kujunenud väga liidrikeskseks. Keskerakonna reiting eestlastest valijate seas hakkas kasvama, kui Jüri Ratas võttis erakonna esimehe koha üle Edgar Savisaarelt; Reformierakonna toetus tõusis, kui Taavi Rõivast asendas Hanno Pevkur. Erakonna esimehe isiku põhjal otsustavad paljud valijad partei väärtuste ja eesmärkide üle.
Küllap seepärast peetakse demokraatlikus poliitikas ka enesestmõistetavaks, et pärast ebaõnnestumist valimistel võtab erakonna esimees vastutuse ja astub tagasi – nii nagu talitasid Sven Mikser ja Urmas Reinsalu. Uue juhi valimine 2015. aasta suvel ei pööranud SDE ja IRL-i toetusi siiski tõusule.

Margus Tsahkna käis erakonna esimeheks saades suure aplombiga välja plaani Isamaa 2.0, kuid jäi sellega kahjuks üksi – kogu erakond tema plaanidega kaasa ei tulnud ning täna keegi seda plaani vaevalt et tõsiselt meenutabki. Ka sotside liider Jevgeni Ossinovski näib oma võitlusi rahva tervise nimel pigem üksiku Don Quijotena pidavat – tema sammude olulisust näivad mõistvat küll kõrgharidusega inimesed, keda on sotside valijate seas üle 50 protsendi, mitte aga sotsiaaldemokraatide traditsiooniline elektoraat.

Sarnane hariduslik profiil iseloomustab ka Vabaerakonna valijaid. Rahvakogu välja pakutud Eesti poliitilise kultuuri uuendamise ideede toel poliitikasse tulnud erakonna tegevuseesmärgid on jäänud keskmise valija jaoks pigem mõistetamatuks. Peagi saame näha, kas ja kuidas suudab eelseisev liidrivahetus Vabaerakonna kuvandit muuta.

EKRE on tulnud ja esinenud poliitikas küll väga ühemõtteliselt arusaadavate loosungitega, kuid nende arusaamu jagavate valijate osakaal ongi väikesearvuline.

Tänavune aasta on kohalike volikogude valimise aasta ning kindlasti ei soovi erakonnad praeguse status quo’ga leppida. Küllap erakondade valimiskampaania ettevalmistamisega tegelevad strateegid istuvad praegu veel teadlikult oma kaevikutes vagusi. Kuid ehkki valimised toimuvad alles sügisel, oleks valijate eelistuste muutmiseks juba õige varsti paras aeg oma trumbid lauda lüüa.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.