Anna-Maria ja Annabel jõudsid 22. märtsil lennujaama liiga vara. Lennuni, mis pidi tüdrukud koolivaheajaks Eestisse vanaema juurde viima, oli aega üle kahe tunni. Kell oli mõned minutid enne kella kaheksat, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

"Tegime aega parajaks. Tasapisi hakkasime ronima värava juurde juba, lennuk varsti peaks maanduma," meenutas Annabel Asi-Koemets.

Anna-Maria ja Annabeli ema Anne ei tihanud enne teismeliste tütarde lennukile astumist Brüsseli koju naasta ja jäi lennujaama ootesaali toonase Estonian Airi lennuki väljumist ootama.

"Mina tulin kohvikust, kõndisin sellest mööda. Mõtlesin, et hakkan tüdrukutele sõnumit saata, et küsida kanaemalikult, mida teete, kus olete. Paremat kätt oli kuju... kui käis selline hästi madal pfff...," rääkis Anne Asi.

"Diagonaalis oli näha, kuidas suur tolmupilv lihtsalt tuleb. Mingid tükid lendasid ja esimese hetkega aju ei võtnud vastu... selle peale ei tulnud, et oleks olnud terrorirünnak või pomm. Minu esmane reaktsioon oli see, et lagi kukkus alla," jätkas ta.

"Oli jumala vaikne. Mitte ühtegi häält ei olnud. Kus filmides nähakse, et inimesed karjuvad. Ei, haudvaikus. Päris õõnes tunne. Tundsin, kuidas laetükid hakkasid alla kukkuma. Päris valus oli. Küürakil, poolenisti kükktantsu tehes ma liftide poole suundusin. Millegipärast jäin liftide taha seisma. Minu kõrval oli üks naine koos oma käruga kus peal olid kohvrid ja meeleheitlikult vajutas liftinuppu. Mina lihtsalt seisin seal ja aju keeldus üldse töötamast. Ja siis käis teine pauk. Ja see teine pauk käis nii, et kui ei oleks lifte olnud, siis ma ei tea, mis oleks saanud," lausus Anne Asi.

"Mina nägin tulesammast, mis käis üles ja lõi laiali. Kui see oli ära käinud, siis need inimesed, kes seal olid.. mina olin lifti taga ja ma ei vaadanud, mis sai sellest naisest, kes seda liftinuppu nii meeleheitlikult vajutas. Aga seal vasakul pool inimesed lebasid maas. Ma ei saanud aru, mis toimub, miks nad ei liiguta. Mul nii selgelt meeles üks tumedapäine siniste teksade ja pruuni jopega mees, kes lihtsalt lamas ja mul oli nii kange tahtmine minna ja öelda, et see ei aita, pead püsti tõusma ja ära minema siit," tunnistas ta.

Kulus üle kahe tunni enne kui Anna-Maria ja Annabel pommirünnakust kaosesse paisatud lennujaamas ema üles leidsid ning seejärel lennujaamast koju kõndima hakkasid.

"See oli mingi 13 kilomeetrit võib-olla. Ja muidugi ükski ühistransport ei liikunud. Ja taksosid ei olnud, ei olnud midagi. Pidime otsima Google Mapsiga, kuidas kõndida lennujaamast koju," rääkis Anna-Maria Koemets-Asi.

Kuigi "AK Nädal" soovis esialgu perega intervjuud teha Brüsseli lennujaamas, selgus peagi, et lennujaam ei ole see koht, kuhu nad praegu vabatahtlikult läheksid.

"Mis see tähendab siis, te ei kasuta enam Brüsseli lennujaama teenuseid?" täpsustas Tralla.

"Esimest korda, kui läksime tagasi, oli suvel, et minna uuesti Eestisse, ja minu närvid ei pidanud vastu. Ma nägin seda kohta, kus ootasin oma ema kaks-kolm tundi ja ma lihtsalt hakkasin nutma, mul tuli paanikaatakk uuesti. Nüüd on okei, käisime märtsi alguses. Aga vahepeal, kui ma mõtlen lennujaama peale, tulevad kõik see stress ja emotsioonid tagasi," vastas Anna-Maria Asi-Koemets.

Anna-Maria ja Annabel on pea kogu oma teadliku elu veetnud Brüsselis. Pere kolis linna 2004. aastal, mõned kuud enne kui Eesti Euroopa Liiduga liitus. Kuigi Brüssel jääb nende jaoks koduks, on kodutunne muutunud.

"Nüüd ma olen tähelepanelikum, vaatan ringi, kellega ma istun metroos ja bussis. Sõidan vähem metrooga, pigem lähen bussiga koju, proovin vältida rahvamasse... enne ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, et keegi laseks ennast õhku. Aga nüüd kogu aeg see stress, et Võib-olla võib midagi juhtuda. Enne ma ei mõelnud kunagi selle peale," nentis Anna-Maria Asi-Koemets.