Artikkel on algselt ilmunud portaalis Edasi.

Meenutagem, et president Trumpi prioriteedid on eelkõige majanduslikku laadi, millest sai kirjutatud reisikirja esimeses osas. Washingtonis õnnestus kuulda mitme rahvusvahelise tipptaseme majandusasjatundja – eesotsas Ben Bernake, Christine Lagarde, Martin Feldsteini, Jean-Claude Trishet, Nobuyuki Hirano, David Rubensteini, Diana Farrelli – arvamusi nii USA kui juhtiva majandusjõu, aga ka laiemalt kogu maailma majanduse käekäigust lähiajal.

Kui püüda neid arvamusi summeerida, siis ühise nimetajana võiks tuua optimismi nii USA kui maailmamajanduse kasvu taastumise suhtes. Optimismi on nii Ameerikas kui ka G-20s ja IMFs.

Suuremad riskid on aga poliitilised. Lisaks inflatsiooni kasv, mis ennetab intressikasvu, kõigi varaklasside ilmselge ülehinnatus ja korrektsiooni ootus 1-2 aasta sees ning dollari kallinemine, nagu ka intressimäärade kasv pikemas perspektiivis.

Kindlad oldi ka selles, et USA Föderaalreservi jätkab intressimäärade tõstmist kaks-kolm korda ja et Euroopa Keskpank seda sel aastal ei tee. Dodd-Franki seadus läheb ümbervaatamisele, vabastades panganduse kammitsetud huvi reaalmajandusse investeerimiseks, kuid ka kasvatades taas spekulatiivse mulli tekke ohtu.

Konkreetselt USA majanduse kasvutempode suhtes oldi üksmeelsed, et kui suurem osa president Trumpi lubatud majanduse turgutamise abinõudest käivitub lähima 18-24 kuuga, siis vabaneva ameeriklaste erasektori majanduskäitumise „animal spirit’i“ abil USA majandus võibki kasvada. Küll mitte Trumpi lubatud 4-5 protsenti, aga 3-4 küll.

USA majanduse konkurentsivõimekus kasvab

Ameerika majanduse reformimiseks oli ka viimane aeg, sest näiteks riigivõla kasv – 75 protsendilt juba 95 protsendini ehk 10 triljonilt dollarilt ligi 20 triljonini viimase administratsiooni ajal – on muutumas talumatuks.

Pensionikulude kasv ilmselt pidurdub, sest pensioniiga tõuseb, tõenäoliselt 70 eluaastani. Solidaarsed tervishoiukulud, mis küündivad tänapäeval 2 triljonini, peavad järsult langema, mistõttu esmakatse äsjasele ebaõnnestumisele vaatamata läheb Obamacare’i süsteem mingil kujul ikkagi ümbervaatamisele.

 Maksustamisel liigutakse „revenue neutral basis“ printsiibile. Kapitali kasvikute osas vähenevad maksusoodustused. Paranema peaks maksureformide tulemusena ameerika keskklassi majanduslik seis. Aga keskklass on, nagu teada, nii Ameerika kui selle kaudu ka kogu globaalse majanduse jaoks väga oluline tarbimismootor. Üldine maksukoormuse osakaal peaks maksureformi tulemusena vähenema, eesmärk on jõuda 33 protsendini majandusest.

Protektsionistlike abinõude üks kõrvalmõju on omamaiste tarbijate jaoks ostukulude kasv.

Kasvavad taristuinvesteeringud, kuid seda mitte niiväga föderaalraha, kuivõrd osariikide ja erarahade arvelt, mis omakorda stimuleerib majanduskasvu. Kuigi Trump lubas selleks triljoni, siis pigem on investeeringute maht siiski mõnevõrra väiksem. Rahvusvaheliste mitmepoolsete majanduskoostöölepingute ümbervaatamine või neist loobumine annab samuti lühikeses perspektiivis teatud eelised USA ettevõtetele.

Murekoht on poliitilised riskid, nagu reformide venimine sisepoliitilises võitluses, mitme Föderaalreservi juhtkonna mõjuka liikme pensionilemineku järel järgmisel aastal uute liikmete määramine, suurte huvigruppide vastutegevus reformidele, tarbijate rahulolematus olukorraga, kus praegu kavandatud BAT maksu tõttu kallinevad kaubad liiga järsult. Näiteks keskklassi autod arvestuslikult keskmiselt 2300 dollarit auto kohta.

Samas maksvad importkaupade kallinemise lisaks tarbijatele kinni ka importijad ja välistarnijad. Tugevnev dollar meelitab mujalt maailmast raha, sealhulgas koos maksureformi vastavate regulatsioonidega ka paar triljonit USA enda firmade välismaale pargitud raha, mis omakorda parandab USA majandusseisu.

Samas on just viimane asjaolu ebastabiilsuse allikas ka maailma mastaabis, sest tõmbab ära raha teistelt turgudelt ning eriti halvendab arenevate majanduste olukorda, sest seal on laenud võetud enamasti dollarites.

Suhteliselt üksmeelsed on eksperdid Hiina majandusliku kaalukuse kasvus, eriti pärast Trumpi loobumist TPP-st. Seejuures tunnustatakse Hiina ettevaatlikku majanduskasvu tempode alandamise poliitikat ja India arenguid. Pessimistid ollakse Venemaa suhtes, kus on õlihindade arengute ja struktuursete reformide läbiviimise soovimatuse ning demograafiliste ja poliitiliste faktorite tõttu tegu stagneerumise ilmingutega. Üpris kriitiline ollakse Brasiilia majanduse suhtes, kus jätkuvalt on krooniliste hädade eesotsas korruptsioon.

Kurvalt nenditi, et USA ühepoolse „I have a biggest gun and I do what I want“ stiilis rahvusvahelise kaubanduspoliitika tulemusena võivad mujal maailmas arengud pidurduda. Enne kriisi puhkemist kasvas rahvusvaheline kaubandus kordades kiiremini kui majandus. Nüüd on vahe kadumas ja see tähendab, et rahvusvahelise kaubanduse kiire kasvu omapoolne stimuleeriv mõju majandusarengule kaob.

Kreeka suhtes eriti optimistlikud ei olda, kuid liialt mures ka mitte. Murelikud ollakse hoopis Türgi kui „suure enigma“ suhtes nii poliitilistel kui majanduslikel põhjustel ning mitmete Aafrika piirkondade, eriti Ida-Aafrika arengute osas. Sellegipoolest ennustatakse maailmamajanduse kasvutempo mõningast tõusu tänasega võrreldes.

Arengud Euroopas – „Titanic success“?

Euroopa puhul nähakse üldise majanduskavu taastumise trendi ohustamas huvitaval kombel mitte Brexitit, vaid hoopis Prantsusmaa ja Itaalia poliitilisi protsesse. Mitu tippeksperti ütles otse välja, et Marine Le Peni võit Prantsusmaal tähendaks mitte ainult üliränka hoopi eurotsooni majandusele ja sealtkaudu laiemaltki, vaid ka katastroofi Euroopa Liidule tervikuna. Selle lagunemiseni välja, mis oleks juba üleilmse ulatusega suurõnnetus majanduses, aga ka poliitika arengutes.

Sellel foonil omab populismi poliitiline võit ja pangandussektori ülivilets seis Itaalias samuti negatiivset mõju, aga eelkõige eurotsoonile. Saksa pankade hästivarjatud saladus – samuti vilets sektori seis – erilist muret ei valmista, kuivõrd ollakse kindlad, et sõltumata võitjast senine euroopalik kurss seal jätkub ja riigi võimekus majandusarengut ohjata säilib.

Üldine konsensus paistab siiski olevat, et Emmanuel Macron võidab teises voorus. Ja tema on kindel „eurooplane“. Ning peamine on Prantsusmaa jaoks mitte isik, vaid vajadus viia läbi majandusreforme, milleta Euroopa Liitu koos hoidev telg Pariis-Berliin vajub pikemas perspektiivis ikkagi kokku.

Kiideti hollandlasi, kelle valimistel kardetud populistlikku pööret siiski ei juhtunud. Kuigi tunnistati, et samas äärmused – Geert Wilders ja rohelised – siiski tugevdasid oma positsioone mainstream-poliitikaspektrumi arvelt. Seega ei maksaks ennast petta, et populismi võidukäigule on Euroopas piir ette tulemas.

See nõndanimetatud „populismi marss“ demokraatiaühiskondades on põhinenud ühisel tunnusel – eliitide langev kvaliteet, rahvusvaheliste institutsioonide ja globaliseerumise suhtes usalduse kaotus, migratsioonikriis.

Valijad tunnetavad, et nad pole esindatud traditsiooniliste parteide poolt. Ja need faktorid on kõik alles. Protestihääletamiste uus laine on veel täiesti võimalik. Hääletatakse värskuse, puhtuse, „tallide puhastamise“ eest. Üle ookeani toimuv pigem annab samuti teistsugust eeskuju ja motivatsiooni.

Siiski kalduti pigem arvama, et näiteks Brexitit ei järgita mujal Euroopas, sest brittide suhe kontinentaalse Euroopaga on alati olnud pisut teistsugune. Lisaks avaldati mitmel puhul lootust, et Brexit hoopis tugevdab ülejäänud Euroopa Liitu, sest nähakse kõiki sellega kaasnevaid tegelikke ebameeldivaid tagajärgi ja seda, et vaatamata populistlikele lubadustele suurtest võitudest lahkumisel, on asjalood tegelikult vastupidised oma mõju poolest majandusele tervikuna ja ka konkreetsete inimeste toimetulekule.

Korduvalt tsiteeriti seejuures Briti välisministri ja Brexiti ühe suurima veduri Boris Johnsoni kurikuulsaks saanud tsitaati ja sõnamängu, et Brexit saabki olema „Titanic success“.

Pealegi, kui Euroopa oleks jätkanud senise mustriga ja poleks nüüdset raputust, siis oleks ta varsti maailma asjade otsustamisest kõrvale jäänud ning oluliselt nõrgeneks tema globaalne konkurentsivõimekus. Sest kõik algab alati jagatud arusaamisele jõudmisest, nagu see juhtus 1957. aastal Roomas.

Ühisele Euroopale aluse pannud Rooma deklaratsioonile, mille juubel äsja saabus, kirjutati tegelikult tehnilistel põhjustel alla pimesi, tühjale lehele, kuhu tekst lisati alles hiljem. See oli võimalik, sest eksisteeris ühine mõistmine eesmärkidest ja vastastikune usaldus. Ilma nendeta aga ei pea vett ka ükski parimate kavatsustega koostatud leppe viimistletud tekst.

Lisaks ei tohiks Brexit kummagi poole soovi julgeolekualaseks koostööks kuidagi vähendada. Nagu ütles üks kogenenum Briti diplomaat, on „Euroopas maailma poolt vaadates vaid kahte liiki riike – väikeriike ja neid riike, kes veel ei saa aru, et nad on väikeriigid…“.

Brexiti mõju võiks ja peaks olema see, et Euroopa Liit korraldub organisatsiooniliselt ümber ning arvestab enam julgeolekuaspekte nii sisulises kui rahalises tähenduses. Ühtlasi võiks britid leida oma rolli EL-i ja USA ühendamisel ja koostöö arendamisel. Brexit peaks saama tõuke Euroopa Liidu arenguks, kuid seda ei saa realiseerida vastava sisulise poliitilise tahte ja juhtimiseta.

Euroopa väljakutse – suurem roll terrorismivastase võitluse koordineerimisel

Võitlus terrorismiga jääb pikemaks ajaks üleilmseks prioriteediks nagunii. ISISe eelseisev sõjaline lüüasaamine Süürias ja Iraagis seda asjaolu ära ei muuda. Seda enam, et kaotajad samal ajal tugevdavad oma positsioone mujal ja riskide raskuskese liigub teise, Euroopale samuti suhteliselt lähedalasuvasse piirkonda – Saheli Aafrikasse. Viimane aitab omakorda koos majandusliku taandarengu ja sõjaliste pingete kasvuga kaasa uuele migratsioonisurve lainele Aafrikast eelkõige Euroopa suunal. Ning omamaiste, Euroopas sündinud ja kasvanud terroristide sooritused ei kao samal ajal kuhugi.

Põhja-Ameerika, sealhulgas ka Kanada ekspertide arvamus oli ühene: Euroopa peab võtma endale suurema rolli terrorismivastase võitluse koordineerimisel, nagu ka muudes oma julgeolu valdkondades, sealhulgas ka seoses Venemaaga.

Viimased mitukümmend aastat pole rahvusvaheline institutsionaalne ja praktiline elukorraldus suuri muutusi läbi elanud. Nüüd on see muutuses.

Uus USA presidendiadministratsioon on nende muutuste eesotsas. Kuigi öeldi välja, et uuel presidendil pole üldist, terviklikku riiklikku välispoliitilist vaadet ja ta usub liialt sellesse, mida ta ise kutsub „the art of dealmaking“ ja oma „bargaing power“, usaldavat ta siiski head analüüsi ja on palganud väga tugevad juhid eelkõige julgeolekupoliitilisse valdkonda. Kuid nagu ütles välja üks välispoliitikaguru: „Pikaajalises plaanis eeldab välispoliitika toimuvate protsesside dünaamika mõistmist, mitte ainult nende hetkeseisust lähtumist“.

Näiteks traditsioonilisele vaatele Põhja-Korea tuumaavantüüride ja -ambitsioonide suhtes tuleks lisada ka üks ootamatu komponent: nende varjatud huvi on mitte ainult traditsiooniliste „vaenlaste“ vastu astumise võimekuse ja režiimi säilimise tagamine, vaid ka kaitse selle vastu, et nende suurim sponsor ja toetaja Hiina muudaks oma suhtumist praegusesse Põhja-Korea juhtkonda. Seepärast oleks USA ühepoolsed aktsioonid täiesti valed ja töötada tuleks hoopis delikaatselt koos Hiinaga koos.

Või teine näide: kui algselt oli Trumpi retoorikas kahtluse alla seatud „ühe Hiina poliitika“, mis peegeldas teatud rahvusvaheliste poliitiliste protsesside dünaamika mittemõistmist, siis see siiski asendus muuga pärast seda, kui Hiina liider lihtsalt keeldus sõna otseses mõttes toru tõstmast, kui maailma võimsaima riigi liider talle helistada püüdis. Tegi ta seda alles siis, kui sai kinnitused, et „ühe Hiina poliitikast“ ei loobuta. Seda võis ette näha, kui oleks paremini mõistetud administratsioonis neid süvahoovusi ja dünaamikat, mis on Hiina seisukohast selle poliitikavormeli taga.

Sellegipoolest on maailma julgeolekupoliitiline arhitektuur uues olukorras: tagasi on geopoliitika ja nõrgenenud senine maailma elukorraldus ja USAd pole kellegagi asendada, ütles üks tuntumaid Euroopa poliitikuid. Arvati suhteliselt veendunult, et senine liberaalne maailmakord põhines sõjalis-poliitilise rivaliteedi puudumisel või õigemini vähesusel viimase veerandsaja aasta jooksul. Nüüd on see periood läbi.

Kusjuures tuleb tunnistada, et ka Lääne sekkumiseta oleks pinged ja vastuolud riikide vahel kasvanud nagunii. Ameeriklaste positsiooni tuleb ju ka mõista, sest milleks neil muretseda Itaaliast väiksema majandusega Venemaa pärast, kui vastas on üle 13 triljonilise majandusega Hiina oma reaalselt konkureerivate huvidega? Eriti veel prioriteediks saanud majandusküsimustes. Seepärast nad ütlevadki, et ka Venemaaga seotu peaks olema rohkem eurooplaste endi mure. Noh, võib-olla välja-arvatud relvastuskontrolli küsimused ja tuumarelvade leviku tõkestamine-piiramine.

Venemaa – rahvusvahelise poliitika „enfant terrible“

Seetõttu ongi Trump esimene president, kes pärast 1945. aastat seab küsimärgi alla Ameerika jõudude paiknemise välismaal, sealhulgas Euroopas. Vähemalt suuremas ulatuses. Presidendi senise rahvusvahelise koostöö eelarvamusliku suhtumise valguses tekib ka partnerites teatud ebakindluse selles suhtes, kuidas ta reageeriks võimaliku kriisisituatsiooni korral. Selle vastu aitab kindlustada oma kaitsevõimekuse tõstmine, kuid seda valmisolekut poliitilistel, majanduslikel ega psühholoogilistel põhjustel polevat Euroopas siiski veel piisavalt.

Samas oldi suhteliselt kindlad, et kui üldse miski erinevaid leere Kongressis ühendab, siis see on arusaam, et kuni Minski protsessi eduka lõpuleviimise või muu lahenduse leidmiseta sanktsioone Venemaa suhtes ära muuta ei saa.

Ka Saksamaa on seda meelt olnud. Euroopa ühiskondlik arvamus tundub olevat kaotanud üksjagu oma senist mugavat positiivset suhtumist Venemaasse. Reset-poliitika pole tegelikult seetõttu hetkel aktuaalne. Kuigi kohtutakse tipptasemel kindlasti. Seda enam, et just „suure, õigemini tippotsustamise laua“ taha saamine on olnud ka Vene esindajate arvates üks naaberriigi presidendi peamisi motivaatoreid seni ettevõetu tagaplaanil nii Lähis-Idas kui mujal. „Läbirääkimisteks sundimine“ on avalikult Venemaa poolt kasutust leidnud vastav retooriline termin.

Teisest küljest on Venemaa enda arusaama kohaselt on olemasoleva rahvusvahelise liberaalse maailmakorralduse lõhkumine ja muutmine kõigi vahenditega Venemaa suursugususe taastamise ja kindlustamise huvides. Nende kõigi vahendite hulka kuuluvad nii riikide erinevatel huvidel mängimine, nende liidrite ahvatlemine erinevate võtetega, riikide võrdsuse põhimõttest lähtuva poliitika asendamine erinevate suurriikide mõjupiirkondade ja erihuvidest lähtuva vetoõigusega ja vajadusel ka riigisisestesse demokraatlikesse protsessidesse erineval viisil sekkumine. Need on võtted, mida üha intensiivsemalt ja avalikumalt kasutatakse.

Näiteks Marine Le Peni suhtes äsja ilmutatud eriline ja demonstratiivne toetus näitavat seda, et president Vladimir Putin ei usu, et keegi teine Prantsuse presidendikandidaatidest suudaks Venemaa huvides paremini toimida ja seepärast tulebki teda valimistel toetada. See kõik aga tekitab loomulikult suurt ebakindlust Venemaa temaga suhtlemise suuri kogemusi omavates naabrites.

„Venemaa on rahvusvahelise poliitika „enfant terrible“, aga teda ei saa ignoreerida“ kuulutas tribüünilt maailma välispoliitika üks tippe. Tugeva liidriga Venemaa on paraku reaalsus, millega arvestada. Kasutades Henry Kissingeri tuntud sõnu, et Putinit ei mõisteta, ta olevat traagiline Dostojevski personaaž, Vene natsionalist, kes käitub nagu tsaar Nikolai I ja kel on oma veendumus missioonist. Minu arvates on tal ka arusaam kõikelubatavusest selle missiooni realiseerimiseks.

Mis viib tõdemuseni, et tuleb püüda Venemaad ohjata, aga mitte lõhkuda. Ilmselt kumab läbi ka mõne eksperdi poolt välja ka öeldud Jugoslaavia lagunemise sündroomi kordumise kartus. Gurude usk on, et tegelikult on edaspidine rünnak naabrite vastu võimalik vaid siis, kui selleni viib Venemaa enda sisemine areng koos Lääne totaalse mõistmatusega.

Seepärast soovitatakse jooksev hüsteeria ja vastaspoole paranoia püüda Venemaaga suhetes maha võtta. Mis aga ei tähenda pöördumist tagasi „business as usual“ juurde. Kaasata tuleb teda igati nendes valdkondades, kus see on ühistes huvides, nagu terrorismivastases võitluses, keskkonnakaitses, tuumarelva leviku tõkestamises jmt. Samas ei tule kõiges siiski ka järgi anda.

Ning endale peaks ka aru andma, et teatud asjades on olemas needsamad välispoliitika dünaamika reeglid, millest eespool juttu oli ja mis on olemuslikult määravamad kui hetkeseis. Seepärast tasuks näiteks mõista, et Ukrainast, paraku, NATO liiget ei saa.

Üks on selge, maailm on muutumises igas mõttes. Meie peame muutuma koos sellega ja toime tulema teisiti kui seni. Ikka edasi! Mis muud…

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.