Kunagi imetles Hiina president Putinit, kuid nüüdseks on ohjad tema käes.

Enne oma 14. visiiti Hiinasse Xi Jinpingiga kohtuma andis Putin avalikult mõista, et riigid sõlmivad energeetika valdkonnas läbimurdelise kokkuleppe. Maikuus toimunud visiidi peamine eesmärk oligi veenda Xi-d kiitma heaks Venemaad ja Hiinat ühendava uue maagaasijuhtme rajamine. Moskva vajab hädasti seda juba kaks aastakümmet kavandatud projekti.

Putini eel Pekingisse lennanud Venemaa delegatsioon jooksis aga läbirääkimistel ummikusse. 

Allikate sõnul tegid Hiina ametnikud Venemaa riikliku gaasihiiglase Gazpromi juhile selgeks, et leping allkirjastatakse vaid juhul, kui Venemaa müüb neile gaasi sama turuhinnast madalama hinnaga, millega seda müüakse Venemaa siseturul. Sisuliselt nõudis Peking, et Kreml projekti doteeriks.

Oma seisukoha rõhutamiseks keelasid Pekingi ametnikud venelastel teemat uuesti tõstatada, kuni tingimused pole muutunud.

Päev hiljem lahkus Putin Hiina pealinnast, olles allkirjastanud 42 kokkulepet ja ühisdeklaratsiooni. Gaasijuhtme lepingut nende seas ei olnud ning Peking ei teinud selle kohta ka mingeid avalikke selgitusi.

"Xi võttis Putini vastu nagu keiser, kes tervitab oma lossis külalist. Ja saatis ta seejärel lihtsalt koju," märkis pikaajalise Hiina ja Venemaa suhete kogemusega Saksa tippjuht Joerg Wuttke.

Putini visiit leidis aset vaid mõni päev pärast seda, kui Xi oli Hiina pealinnas kohtunud USA president Donald Trumpiga – tippkohtumisel, mida mõlemad osapooled esitlesid võrdsete partnerite kohtumisena. 

Trump nimetas oma Pekingi visiiti kaheliikmelise grupi lühendina "G-2". Hiina küll naudib seda staatust, kuid on hoidunud lühendit avalikult omaks võtmast. Nii kardetakse võõrandada globaalset lõunat, mis on Xi maailmakorra ümberkujundamise eesmärgi saavutamisel ülioluline.

Puuduvad aga igasugused märgid, et Pekingi ja Moskva strateegiline partnerlus oleks lagunemas – vastupidi, Hiina toetus Venemaale on pärast sissetungi Ukrainasse isegi süvenenud. Peking on hoidnud Venemaa sõjamajandust käigus: ostnud soodushinnaga naftat, tarninud kaitsetööstusele vajalikke komponente ning pakkunud finantstaristut, mis võimaldab Moskval lääne sanktsioonidega toime tulla. 

USA ja Euroopa ametnikud on kutsunud Pekingit üles survestama Moskvat sõda lõpetama, kuid sellel on olnud vähe mõju.

WSJ märgib, et näiliselt on Xi õppinud 1960. aastate kogemusest, mil Nõukogude Liidu üleolev suhtumine Hiinasse kui "väikevenda" aitas kaasa tolleaegse partnerluse lagunemisele. Xi jälgib hoolega, et kohtleks Putinit avalikkuse ees austusega, kuigi kulisside taga püüab ta välja pigistada järeleandmisi.

Ometi erines maikuu visiit kardinaalselt kahe mehe esimesest kohtumisest 2013. aastal, mil Xi valis Moskva oma esimeseks välisreisiks Hiina juhina. 

Vestlusega kursis olevate isikute sõnul väljendas Xi toona Venemaa juhi vastu imetlust ja nimetas teda oma "eeskujuks". Allikate sõnul imetles Xi Putini suutlikkust kindlustada endale koht maailma tippude laua taga, hoolimata sellest, et Venemaa majandus sõltus tugevalt naftast ja gaasist, ega olnud nii mitmekesine nagu USA-l või Hiinal.

Praegu ei ole aga sissetung Ukrainasse toonud Venemaale kaasa mitte ainult takerdumist sõjatandril, vaid see andis Hiina juhile hoovad juba varem alanud struktuurse võimunihke lõpuleviimiseks. Kunagisest peaaegu võrdsete osapoolte partnerlusest on saanud suhe, kus Hiina domineerib pea igas valdkonnas.

Mõrad fassaadis

Kuigi mõlemad osapooled on kirjeldanud oma suhteid "piirideta" partnerlusena, tugineb see pigem kitsale vundamendile. Ühistel väärtustel ja kultuuril põhineva koostöö asemel seob neid ühine vastuseis USA juhitud maailmakorrale. Nüüd on aga märgata ka pingeid.

Tekkinud pinged on andnud alust julgele ideele, mida välispoliitikaeksperdid nimetavad "Nixoni pöördeks": eesmärk on pakkuda Venemaale USA investeeringute väljavaadet, et meelitada Moskva Pekingist eemale. Sarnast loogikat kasutas 1970. aastatel USA president Richard Nixon, kes kasutas ära Hiina ja Nõukogude Liidu pingeid Pekingiga suhete loomiseks. 

Trumpi teise ametiaja alguses teatas välisminister Marco Rubio, et USA ei saa lubada Venemaal muutuda Hiina "alaliseks noorempartneriks". Kuid idee ei kandnud vilja, kuna Putin keeldus sõda Ukrainas lõpetamast.

Venemaal on põhjust olla pettunud ja isegi ettevaatlik oma suhetes Pekingiga. Hiina andmetel on kahe riigi kaubavahetus sõja algusest saadik küll kahekordistunud, kuid suurem osa kasvust leidis aset esimestel aastatel pärast 2022. aasta Ukrainasse sissetungi. 

Venemaale jõudnud Hiina kaubad – autod, rasketehnika, tekstiil ja isegi kanaliha – on sageli odavamad ja kvaliteetsemad kui kohalik toodang, mis on asetanud Venemaa ettevõtted raskesse seisu.

Venemaa ettevõtjate pahameel on tekitanud Kremlile poliitilisi probleeme. Pärast survet Putini KGB-aegselt kolleegilt ja sõbralt Sergei Tšemezovilt, kes juhib Venemaa peamist kaitsetööstuskontserni, võttis valitsus kasutusele meetmed Hiina autode hinna tõstmiseks, et kaitsta kodumaiseid autotootjaid.

"Konkurents on tõepoolest tihe, kuid see on edasiviiv jõud," kommenteeris Kremli pressiesindaja Peskov.

Analüütikute ja luureteenistustele lähedalseisvate isikute sõnul on Venemaa avastanud oma keskastme ametnike seas üha enam ka Hiina spionaažikatseid, kuid Moskva on peljanud neid avalikustada või Pekingiga teemaks võtta, et mitte suhteid rikkuda.

Kui Xi ja Putin 2013. aastal kohtusid, moodustas Hiina Venemaa kogukaubandusest ligikaudu 10 protsenti, samas kui Euroopa oli endiselt peamine majanduspartner. Tänaseks on see näitaja peaaegu 40 protsenti. Hiina moodustab umbes kolmandiku Venemaa ekspordituludest. Samas moodustab Venemaa vähem kui neli protsenti Hiina kogukaubandusest.

Mõned analüütikud prognoosivad, et hoolimata eelmise aasta vastastikuse mõistmise memorandumist ei allkirjasta Hiina Venemaaga maagaasijuhtme lepingut kunagi. Põhjused on struktuursed. Maailmas on piisavalt gaasi ning prognooside kohaselt saavutab Hiina imporditud gaasi tarbimine haripunkti 2030. aastate keskel.

Pekingil pole samas kuhugi kiiret, kuigi hiljutine USA-Iisraeli sõda Iraanis andis Hiina ametnikele põhjust kaaluda, kuivõrd kindlad on sealse regiooni nafta- ja maagaasitarned.

"Parem on venelasi veel marineerida," kommenteeris Carnegie Venemaa ja Euraasia Keskuse direktor Aleksander Gabujev Hiina lähenemist läbirääkimistele. "Oodata, kuni Venemaa majandusolukord halveneb veelgi ja nad on sisuliselt põlvili, et suruda peale Hiinale kasulikud tingimused."

Ajalugu on näidanud, et selline strateegia toimib. Esimese riikidevahelise gaasijuhtme üle peeti läbirääkimisi 15 aastat, enne kui Moskva ja Peking 2014. aasta mais tingimustes lõpuks kokku leppisid. 

Leping allkirjastati vaid kaks kuud pärast Krimmi annekteerimist, mis seadis ohtu Moskva ligipääsu Euroopa rahastusele ja sundis venelasi aastaid kestnud hinnaalases ummikseisus järeleandmisi tegema. 

Kuigi Venemaal õnnestus kaitsta oma gaasimaardlaid Hiina omandusse mineku eest, jäi Pekingile hinnakujunduses sõnaõigus.

Uus torujuhe pumpaks aga gaasi maardlatest, mis varustasid kunagi Euroopat. Projekti õnnestumine õigustaks Venemaa pöördumist Aasia poole – tegemist on Putini strateegilise riskiga olukorras, kus sõda Ukrainas katkestas Moskva majandussidemed läänega. Läbikukkumine annaks aga hävitavama signaali: Hiina, kelle käes on neis suhetes peaaegu kõik trumbid, ei kavatsegi saada Venemaa jaoks uueks Euroopaks.

Hiina mõjuvõim ulatub aga energeetikast kaugemale

Asjaga kursis olevate Hiina valitsuse nõunike ja diplomaatide sõnul on Xi viimase aasta jooksul kasutanud riigi majanduslikku jõudu selleks, et sundida Putinit järeleandmisi tegema. Moskva nõustus näiteks sellega, et Kesk-Aasiat hõlmava kavandatava regionaalarengu panga peamiseks valuutaks saab Hiina jüaan.

Moskva oli sellele plaanile seisnud vastu üle kümne aasta, olles ettevaatlik Hiina kasvava mõju suhtes piirkonnas, mida Venemaa on pidanud oma mõjusfääriks. 

Hiina nõunike ja diplomaatide sõnul on Venemaa finantsiline isolatsioon sundinud riiki viimasel ajal otsust ümber hindama ning Kreml on andnud mõista, et on valmis pangaga liikmena liituma. Vastutasuks on Moskva soovinud kinnitust, et pank tegutseks väljaspool lääne sanktsioonide piiranguid.

Putini hiljutisest Pekingi visiidist tehtud fotod äratasid samuti kohe tähelepanu. Hiina riigimeedia pildistas Putinit kahe liidri hiiglasliku portree taustal. Küljelt vaadatuna tundus portreel, justkui kõrguks Xi Putini kohal, kes talle imetlevalt alt üles vaatab.

Hiina diplomaadid kinnitasid väljaandele The Wall Street Journal, et pildilavastus ei olnud mõeldud Putini alavääristamiseks. Putini tundlikkus sedalaadi staatuse sümbolite suhtes on aga laialt teada. 

Kui endine USA president Barack Obama võrdles kord Putini lodevat rühti ja kehakeelt "igavleva lapsega klassiruumi tagumises pingis", vihastas see märkus teda tohutult ning tema suhted Obamaga jahenesid seejärel märgatavalt.

Pekingis tekitab aga ebamugavust Venemaa süvenev sõjaline seotus Põhja-Koreaga, kes on saatnud oma vägesid Ukrainasse Venemaa poolele võitlema. See asjade käik on teinud murelikuks Hiina ametnikud, kes on juba ammu pidanud Pyongyangi oma mõjusfääri kuuluvaks.

Eelkõige kardab Peking, et igasugune Venemaa tehnoloogiasiire parandaks Põhja-Korea tuuma- või allveelaevavõimekust, mis omakorda tõukaks Lõuna-Koread ja Jaapanit veelgi enam USA rüppe. See õõnestaks otseselt Pekingi püüdlusi kasutada ära Souli ja Washingtoni vahelisi pingeid ning tõmmata Lõuna-Koread Hiina orbiidile.

Asjaga kursis olevate allikate sõnul on Putin suletud uste taga soovinud korraldada Venemaa, Hiina ja Põhja-Korea kolmepoolset tippkohtumist, kuid Peking lükkas selle ettepaneku tagasi. 

Selle asemel sõitis Xi juuni alguses ise Pyongyangi – esimest korda viimase seitsme aasta jooksul. Analüütikute hinnangul oli visiidi eesmärk kinnitada, et Põhja-Korea peamine patroon on endiselt Peking, mitte Moskva.

Praeguseks on Pekingi pikaajaline strateegia endiselt paigas. Hiina arendab Venemaa sees vaikselt suhteid, mis ulatuvad Putinist palju kaugemale. Luuakse sidemeid ametnike ja eliidiga, kes kujundavad riigi tulevikku ka siis, kui praegust liidrit enam ei ole.

Mõnede analüütikute sõnul on läänevastasus juurdunud Venemaa ühiskonnas ja institutsioonides sedavõrd sügavalt ning jäävad püsima ka pärast Putini võimult lahkumist.

Kahe riigi suhete arengusuund viitab millelegi, mis oleks olnud aastakümnetagusele Venemaale kujuteldamatu.

"Hiinal on tõepoolest väga hea võimalus muuta Venemaa omamoodi hiiglaslikuks Laoseks või Pakistaniks," sõnas Carnegie Venemaa ja Euraasia Keskuse direktor Aleksander Gabujev. "Riigiks, mis on Hiinast palju enam sõltuv, palju tihedamalt seotud ning vaatab Hiinale alt üles nii eeskuju kui ka modernsuse allikana."