Näiteks esmaspäeval avalikustati Rail Balticu tasuvusanalüüs. Poolehoidjad hingasid kergendatult, sest analüüs pidas uut raudteeliini tasuvaks. Vastased seadsid uuringu järeldused kahtluse alla ja vihjasid sellele, et positiivsed tulemused olid justkui ettemääratud, sest analüüsi küsimused olid kallutatud. Sõna sõna vastu ja hammas hamba vastu!  

Teine juhtum, mida eri leerid vastakalt tõlgendavad, on eile valitsuses vastu võetud järgmise nelja aasta riigieelarve strateegia.

Koalitsioon on uhke selle üle, et suutis oma lubadused eelarve raamidesse paigutada ja hoidis ära meedikute streigi. Uus eelarve olevat tulevase majanduskasu vundament.

Opositsioon on aga väga kriitiline, sest praegune võimuliit elavat üle võimete, raisates kogutud ressursse ja kahjustades tulevaste valitsuste rahalisi väljavaateid. Eesti Panga juures tegutsev ja ekspertidest koosnev eelarvenõukogu pidas eelarvestrateegiat koguni seadusega vastuolus olevaks, sest defitsiit ähvardab kujuneda lubatust suuremaks. 

Nende kaasuste ühine nimetaja on, et võimukandjad kinnitavad poliitikate tõenduspõhisust, kuid vastasrind süüdistab otsustajaid poliitikatel põhinevate tõendite loomises. Tavalisel kodanikul on raske mõista, mis on tõde ja kummal osapoolel on õigus.

Sellel on väga hea põhjus – riigieelarve mõju hindamiseks ja Rail Balticu kui nn sajandi investeeringu otstarbekuse hindamiseks on vaja läbi töötada tohutul hulgal infot. Vaja on ka eelteadmisi, kuid võhikutel on isegi faktide ja vale eristamine keeruline. 

Nii pole midagi imestada, et avalikke debatte iseloomustab tugev annus emotsionaalsust. Usk on pahatihti analüütikute argumentidest tugevam. Kui mingi teema – näiteks suhkrumaks – inimest veel ka isiklikult puudutab, siis ongi kohe emotsioonid platsis. Selles pole midagi halba, sest tundmused ja teadvus on see, mis inimesest inimese teeb. Aga teada on ka see, et sisehäälte küüsis olevad isikud kalduvad otsustamisel vigu tegema. 

Üks levinud mõtlemisviga on see, et omaenda või oma lähedaste kogemust võetakse universaalse tõena. Lugude jutustamine on võimas teiste inimeste mõjutamise vahend. Kuid seejuures ei tohi unustada, et me sugulased ja sõbrad on sageli meiega samas ühiskonnarühmas. Seetõttu ei kõlba personaalsed juhtumised alati kogu sootsiumi käitumise seletamiseks. Kui te mõnes raadio- või telesaates kuulete kedagi kirglikult isiklikke näiteid toomas, siis tasub olla valvas. Üksiknäidete piiratud seletusjõudu tuleb teadvustada.  

Teine sama sage mõtlemisviga on subjektiivsete vaadete ja tõendite segiajamine. Tundeid kiputakse faktide pähe esitama ja emotsioone argumentidena kasutama. Näiteks kui te oma naine ei näe palgalõhes probleemi, siis ei maksa sellegipoolest arvata, et kogu naissugu samamoodi mõtleb. 

Taolisest kallutatud mõtlemisest ei ole vaba ükski inimene. Sellepärast on ka üdini ratsionaalne poliitikakujundamine vaid unelm. Tänapäevane riigiteadus tunnistabki psühholoogia kaalukat rolli otsuste langetamisel. Teisest küljest on inimeste käitumist võimalik uurida ja mõjutada. Inimhingete insenerid löövad sageli õigusloomes kaasa. 

See omakorda tähendab, et poliitikategemine ise peab olema nutikam kui enne. Ava- ja suurandmete kasutamine otsuste ettevalmistamisel, masinõpe ja tehisintellekt on vaid mõned märksõnad, mis tulevase poliitikakujundamise tänasega võrreldes sootuks teiseks teevad.

Võib-olla juba paari aasta pärast suudab tehisintellekt teha paremaid otsuseid kui tänased rahvajuhid, sest nutikad masinad suudavad analüüsida tohutut hulka infot ja teha emotsioonidest vabasid valikuid. 

Pahatahtliku peremehe käes võib tehisintellekt olla hirmutav rahvamassidega manipuleerimise vahend! Asjata ei kardeta, et Venemaa sekkub demokratlike riikide siseasjadesse, mõjutades tarkade masinate abil valijate eelistusi. Viimase väljavaate vastu aitab see, et valitsemine on läbinähtav. Ka andmete analüüsimise ja otsustamise algoritmid peaksid olema üldsuse poolt kontrollitavad. Targad masinad on võimalik demokraatia teenistusse panna, kui asju ajada avatud viisil. 

Huvitaval kombel oleks läbipaistev ja inimkeskne poliitikategemine ning selgem kommunikatsioon rohuks ka ebakindluse vastu praegusel Eesti poliitikamaastikul. Võib tõdeda, et mida enam ajad muutuvad, seda enam jäävad nad samaks! Avatus kui esmatähtis valitsemise põhimõte peaks olema au sees nii olevikus kui ka tulevikus. 

J.M.K.E laulab, et tulevik on tunni aja pärast. See tähendab, et murrangulised pöörded on käega katsuda. Peame juba praegu mõtlema sellele, kuidas muudatustega kohaneda ja astuda tõejärgsest ühiskonnast kogukondade ja otsustajate koostööle rajatud ning arutlevasse demokraatiasse. Küsimus on selles, kas poliitiline tehnoloogia kontrollib tulevikus meid või kontrollime meie kodanikena poliittehnoloogiat. 

Kui me täna jääme ükskõikseks ja praeguse „analoog-poliittehnoloogia“ vastu ei astu, siis homme on digitaalse manipuleerimisega lood veel hullemad. Hea uudis on see, et õhtumaa viimased tunnid pole loodetavasti veel käes. Eesti arenev kodanikuühiskond näitab, et liigume üle kivide ja kändude ikka poliitika avatuse, mitte suletuse suunas.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.