Eelmisel nädalavahetusel kuulutas Kuressaare end Eesti päikesepealinnaks. Linnarahvas tuli keskplatsile kokku, linnapea pidas päikest ülistava kõne, meelelahutajad lugesid ette manifesti kõigile Eestimaa rahvastele, mängiti pilli ja lennutati taevasse kollaseid õhupalle.

Linnakodanikele jagati istutamiseks päevalilli, mis suve lõppedes peaksid päikeseliselt õitsele puhkema. Loomulikult pälvis linn meedia tähelepanu, mis ongi selliste tiitlite eesmärk.

Kuressaarel on täesti empiiriline alus kuulutada end päikesepealinnaks, kuna linn on juba viimased kuus aastat olnud Eesti kõige päikeserohkemate päevadega linn. Kui mujal Mandri-Eestis võib olla pilvine, siis on suur tõenäosus, et just Kuressaares on järjekordne päikeseline päev.

Eestil on lisaks kõige uuemale, päikesepealinnale veel ka sügispealinn Narva, talvepealinn Otepää, kevadpealinn Türi, suvepealinn Pärnu ja liikuva tiitlina metsapealinna nimetus. Kõik need tiitlid justkui kohustavad millekski, kuid üldjuhul siiski elavdatakse nende tiitlitega üleriikliku tähelepanu pälvides linnade kultuurielu ja turismi.

Need kõik ongi toredad algatused ja elavdavad kogukondlikku elu, kuid Kuressaare päikesepealinna tiitel nörritab mind, kuna see tundub sisutühja karglemisena kuuma päikese all. Linnarahvale korraldatakse rongkäik, mängitakse meelelahutsulikku tantsumuusikat, jagatakse õhupalle ja päevalillede istikuid ning ollakse muidu rõõmsad. See kõik mõjub plakatlikult ning tähelepanuta jääb fakt, et sellises meelelahutussäras ei kasutata tegelikku päikesepotentsiaali kogukonna arendamiseks ära.

Kuhu jäi näiteks diskussioon päikeseenergia kasutuselevõtmiseks Kuressaares?

Kui asi puudutab taastuvenergia kasutamist Eestis, siis rahvana harrastame me niinimetatud jaanalinnutaktikat, peites pea liiva alla ja ignoreerides reaalsust. 2014. aasta Eurostati andmetele tuginedes hoiab Eesti kasvuhoonegaaside emissiooni osas inimese kohta (per capita) Euroopas teist kohta ja seda meie energiasõltuvuse tõttu põlevkivist.

2014. aastal pärines 88,8 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest energeetikavaldkonnast. Suur osa energeetika heitkogustest tuleneb fossiilsete kütuste – ehk peamiselt põlevkivi – laialdasest tarbimisest elektri ja soojuse tootmisel. Samal ajal särab Kuressaare kohal tasuta päike.

Statistika on loomulikult suhteline. Eesti osakaal kasvuhoonegaaside tekkes on maailma mastaabis väga väike. Euroopa Liidu liikmesriikide kasvuhoonegaaside heitkogusest moodustab Eesti osa umbes 0,4 protsenti. Kuid see ei tähenda sugugi, et Eesti ei peaks rohkem taastuvenergiat kasutusele võtma.

Kuressaare linnal on veel teinegi särav hüüdlause: „Heade tuulte pöörises.“ Ka see hüüdlause ei kasuta oma tegelikku potentsiaali.

Kuressaare häid tuuli ei kasutata tuuleenergia kinnipüüdmiseks. Kurbusega tuleb tõdeda, et paljud saarte inimesed, nii saarlased kui hiidlased, on tuuleparkide merre rajamise vastu. See on ju kogukondlik potjomkinlus, kus enam ei olda tuuleparkide vastu „not in my backyard“ [mitte minu tagahoovis -toim] mõttest lähtudes, vaid juba „mitte minu vaateväljas“.

Kuressaarel, Saaremaal ja Eesti saarte kogukondadel on praegu võimalus tegelikult silma paista Eesti elektrienergia teisendamist juhtima asudes. Kuressaarel on nii päikest kui ka tuult, kuid atmosfääri saastav energia saabub ikka Narvast. Hiiumaa lähistele merre soovitakse rajada tuuleparki – see on hea energia, mis ei saasta planeeti ning aitaks kindlustaks saarte rannikualade tuleviku vähesemate kahjustustega kui seda prognoosib kliimasoojenemise negatiivseim stsenaarium, mis ennustab Eesti saartele ulatuslikku veetõusu.

Kuressaare linnapea Madis Kallas sõnas päikesepealinna välja kuulutamisel, et kui tulevikus ütleme Kuressaare, mõtleksime päikesepealinn, kui ütleme päikesepealinn, mõtleksime Kuressaare. Jaanalind tegelikult sugugi ei peida oma pead liiva alla, inimestele see lihtsalt näib nii. Jaanalind kohendab nii oma haudekurnas olevaid mune, et iga muna saaks piisavalt sooja. Ma soovin, et Kuressaare linnapea kohendaks samuti päikeseenergia potentsiaaliga päikesepealinna fookust.

Selmet õhku lennutada heeliumgaasiga täidetud sisutühje kollaseid õhupalle (mis langevad ja jäävad lõpuks Läänemerre), võiks hoopis luua initsiatiive ja strateegiaid päikesepaneelide laiaulatusliks kasutuselevõtmiseks. Päikesepealinn Kuressaarest saaks kujundada Läänemere kõige enama päikesepaneelidega linna – see oleks turismimagnet. Hiiumaale võiks samuti siinkohal kinda visata – tuuleenergia rakendamise osas.

Kui jäädakse jänni ideede ja initsiatiivide väljamõtlemisega, tasuks teha koostööd üle Läänemere asuva Gotlandi saarega. Sarnaselt Saaremaale on Gotland Rootsi kõige päikeserohkeim paik. Samuti puhuvad seal ühed Euroopa parimad tuuled tuuleenergia genereerimiseks. Sellest kõigest lähtuvalt soovib Gotlandi saare kogukond kujuneda aastaks 2025 puhta energiaga saareks, mida toetavad samm-sammulised strateegiad.

Kuressaare linnavalitsus saab uhkeldada 2015. aastal Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsiooni poolt omistatud Euroopa rohelise kontori tunnistusega. Gotlandi kogukond mõtleb siinkohal kontoriruumidest kaugemale, kasutades nii päikest kui ka tuult kogu saare elukeskkonna muutmiseks.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.