Intervjuu | Kaubamaja juht: kõigile keskustele tulevikus ostjaid ei jagu
Kõik kauplemiskohad tulevikus marjamaale ära ei mahu, on Tallinna Kaubamaja tegevjuht ja juhatuse liige Erkki Laugus kindel ERR-ile antud intervjuus. Konkurentsis püsimine on ka põhjus, miks pika ajalooga kauplemiskoht oma senised hooned lammutab ja uued asemele ehitab.
Erkki Laugus võtab ERR-i ajakirjaniku ja fotograafi vastu oma kabinetis, kuhu pääsemiseks tuleb ületada kollase-mustatriibuline ohtu märkiv kõrge aste. Just see aste, mis kahte 13-aastase vahega ehitatud korpust üksteisest lahutab ja mida Kaubamaja juhtkond igal hommikul tööle tulles ning õhtul koju minnes ületab, on sümbol, mis toob esile põhjuse vanade hoonete lammutamiseks ja uute rajamiseks - kaks erinevatel kümnenditel ehitatud vana hoonet ei haaku täielikult omavahel, ega haaku enam ka tänapäevaste kauplemisnõuetega. Et ajaga kaasas käia, tuleb vanast loobuda, usub Laugus.
Miks te Tallinna Kaubamaja hooned lammutate ja uued rajate?
Kaubandus on selline tegevusala, kus areng on pidev. Ma olin hiljuti ühel väga suurel ülemaailmsel kaubanduskonverentsil, kus Vogue'i juht ütles, et kõik, kes te olete moeäris, arvestage, et moeäri on pidevad muutused. Kui te ei armasta muutusi, siis te olete vales äris. Kaubanduses on sama teema - siin ei saa mitte kunagi seista paigal. Kui sa oled midagi väga-väga hästi teinud, siis homme sa pead tegema veel paremini, sest inimeste ootused on alati selles, et sa pead neid üllatama. Ja see on normaalne.
Tallinna Kaubamaja sai oma piirid aastal 1960, kui see A-maja avati. Selle A-maja hoone müügipinda on ainult kuskil 3700 ruutu, ja ta on ehitatud ikkagi ajal, kus kaupa väga ei olnud. Kui me mõtleme, kuidas ta algselt ehitati ja milline oli kauplemisviis Kaubamajas - me oleme liiga noored inimesed, et seda ise mäletada, aga - algselt oli ju kõik sada protsenti lettide taga. Mitte ükski asi ei olnud isevõetav. Sellest läks päris pikki aastaid edasi, kui esimesed kaubad ilmusid leti tagant välja. Aga milline on tänapäeva kaubandus? Inimene peab kõike saama puutuda, vaadata, nuusutada, katsuda, proovida - need tingimused on hoopis teised.
Siis öeldi, et vaadatakse silmadega.
Täpselt, siis öeldi, et vaadatakse silmadega, ja kui juba küsisid vaadata, siis selleks, et osta. Täna on hoopis teistmoodi. Meie müügimaailmad on täna hästi suure mahuga ja nende mõte ongi olla omas valdkonnas parimad pakkujad. Kui me teeme ilumaailma, siis me tahame, et see oleks üldse parim mitte ainult Eesti jaoks, vaid väga suure piirkonna jaoks. Kui me teeme naistemaailma, siis me tahame, et see oleks väga kaugele tuntud ja teatud ja tõesti suurima valikuga. Täna on naistemaailma suurus 3500 ruutmeetrit - see on sama suur, kui kunagi Kaubamaja, kui ta avati - on ainult üks müügimaailm. Selleks, et arenguvõimalusi endale tulevikus tagada, on meil vaja tänapäevast pinda. 60ndal ja 73ndal ehitatud hooned tänapäeva tingimustele enam ei vasta.
Mis need tänapäevased tingimused on, mida te siin saavutada tahate?
Inimene tahab palju avarust, ruumi, õhku, ta tahab kaugele näha. A-majas on meil suhteliselt palju poste kaubasaalis, mis ei lase saavutada seda avarust. Et valgustus oleks võimalik panna õigelt kõrguselt - meie ruumide kõrgused on täpselt sellised, nagu need on ehitatud 60ndal aastal. Vähe sellest, meie majad on täiesti erinevatel kõrgustel: kui me vaatame, et A-maja on ühe kõrgusastmega ja selleks, et B-maja teisele korrusele minna, peate te minema kaldteest üles. Teisele poole, meie naistemaailma peate te minema treppidest.
Kõik meie müügimaailmad liiguvad meie uude hoonemahtu. Täna asuvad meil osad müügimaailmad Viru Keskuses - naistemaailm, ilumaailm, toidumaailm. Me näeme, et Kaubamaja müügimaailmad paikneksid tema enda ühes hoonemahus.
Tavaliselt välisega kaasneb ka tugev sisemine muutus. Kas Kaubamaja läheb veelgi enam sinna luksuskaupade nišši või proovite rohkem selliseks rahvakaubamajaks muutuda?
Kaubamaja kaubavaliku esimene kriteerium on alati kvaliteet olnud, see määrab tihtipeale ka selle hinnaklassi ära. Kui oleks soodsas hinnaklassis väga kvaliteetseid märke, kes suudavad oma kaubale anda garantiisid, siis me muidugi neid oma valikusse võtaksime. Tihti jääbki probleem praagi osatähtsuse ja tootegarantiide taha. See määrab ära selle, et me saame tihti alustada alles keskmisest hinnaklassist. Pigem see hinnaklassi positsioneering jääb sarnaseks praegusega. On vähetõenäoline, et Kaubamaja muutub väga kalliks ostukohaks - täna meil on üsna lai kandepõhi ja Parnerkaardi baas hõlmab ju enamiku Eesti täiskasvanud elanikkonnast - meil on ligi 600 000 Partnerkaardi omanikku.
Kogu see kaubandus on selline, et sa pead müüma neid asju, mida turg tahab osta, mitte seda, mida sa ise hirmsasti tahad müüa.
Luksuskaupadele nišši jagub?
Ma usun, et Eestis võiks luksuskaupadele nišši jaguda küll ja võib-olla tulevikus on sellel tulevikus uusi huvitavaid võimalusi ka läbi turistide. Kui ma siin täna (eile - toim.) hommikulgi kuulasin, kuidas Terevisioonis tutvstati tulevikuvõimalust Tallinna ja Helsingi vahele tunneli ehitamisest, nii et Eestist saaks värav Aasia jaoks ka, siis - me täna näeme juba järjest enam Aasia turiste Eestis ka, aga veelgi enam näeme neid Helsingis. Aasia turisti jaoks on kõrgema hinnaklassi toodete olemasolu ülioluline ja jälle üks põhjus tulla Eestisse - nad tahavad suhteliselt kõrgelt positsioneeritud šoppingut.
Keda te oma peamiste konkurentidena näete Eesti turul?
Meil ei ole turul palju kaubamajasid. Lisaks meile on veel üks kaubamaja siin turul (Stockmann - toim.) - väärikas ja suure ajalooga ettevõte. Meil on palju kaubanduskeskusi, neid ehitatakse veel juurde. Ühtepidi võib öelda, et kaubanduses on kõik omavahel konkurendid, teisipidi me tahame ikkagi teha seda enda formaati suhteliselt erilisel kujul edasi. Kaubamaja on üsna erinev tavalisest kaubanduskeskusest siiski oma loogika, kasutusmugavuselt ta on teistsugune. Seega kaubanduskeskused on konkurendid meile aja mõttes, aga me oleme ikkagi nendest üsna palju erinevad, nii et ma arvan, et me jääme üsna heaks alternatiiviks. Vähetõenäoline, et inimene hakkab tulevikus läbi käima mitut keskust, arvestades nende suurust ja tegelikult praktiliselt peaaegu samasugust kaubavalikut.
Stockmann on viimased paar aastat tõsiselt maadelnud oma finantstulemustega, nende kaubandussaalides on vahepeal selline 90ndatele omane tühjus hõljunud. Kuidas teie olete suutnud sellest mööda laveerida? Miks siia tullakse ja sinna vahepeal ei mindud üldse ja siiani otsivad veel oma klienti taga?
Nende tegemisi on ühtpidi raske kommenteerida, aga teisipidi me oleme kuulnud, et nende keerulised otsused Vene turul on kindlasti kogu seda kontserni mõjutanud, Soome turu raske seis on kindlasti seda mõjutanud ja Eesti kaubamaja kogu nende äris on ikkagi väga pisikese osatähtsusega, nii et ilmselt ta peab kaasas käima kontserni üldiste suundadega.
Meie suur pluss on alati olnud see, et me oleme Eesti kaubamaja - meil on otsused kohapeal, hästi kiired ja lähtuvad ainult Eesti turust. Kui Eesti turg muutub, siis me suudame kohandudada selle turu muutustega kohe. Meil on nõukogu hästi lähedal, otsused hästi lähedal - me oleme kiired reageerijad ja see on meie kõige suurem pluss võrreldes teistega.
Kaubanduskeskusi kerkib nagu seeni pärast sellist vihma, mis praegu akna taga kallab. Kui paljudele jagub ostjaid? Kas kõikidele jagub või peaks mõned hakkama esimesena asju pakkima?
Kõikidele tulevikus kindlasti ei jagu. Kui mõtleme, et täna on Eesti kaubandusturg üsna küllastunud, siis ma usun, et kindlasti on kergem nendel keskustel, kellel on ajalooliselt sisse kujunenud käimisharjumus ehk inimesed on harjunud seal käima. Uutel tulijatel on selgelt see väljakutse, kuidas teha oma keskus harjumuspäraseks ostukohaks ja see kindlasti maksab palju turundusraha. Kas uutel tulijatel on seda turundusraha piisavalt ja kas üldse kõik kohad on üldse müüdavad? Kaubanduses ikkagi see asukoht on väga oluline, seda vahest kiputakse unustama, ja iga suur tee ei ole hea asukoht. Ma arvan, et saab olema väga keeruline aeg.
Enamasti räägitakse tuleviku perspektiivis kahtlevas võtmes just T1 kaubanduskeskusest, mille tegijatel on ometigi suur kogemus Kristiine Keskuse ülesehitamisega ju seljataga?
Kõigil tekib kindlasti nende asukoha mõttes küsimusi, sest sisuliselt on kõrval teine keskus, Ülemiste, mis on Eesti suurim - see on julge väljakutse minna tegema midagi suure kõrvale, kes on juba väga-väga suur ja väga tugev. Selles mõttes on inimeste küsimused selle koha pealt täitsa arusaadavad. Ma arvan, et me näeme lähiaastatel seal väga tõsist konkurentsi kahe keskuse vahel.
Te sinna ise ei läheks ehitama?
No meil on suurepärane asukoht Tallinna südalinnas, aga meil õnneks sellist alternatiivi ei ole vaja valida. Tallinna kesklinnas on õnneks ruumi meie brändi vaates ainult ühele kaubamajale. Eesti turg on piisavalt väike, me peame arvestama, et see kaubamaja, mida me siin teeme, saab olla Tallinna ainus kaubamaja. Kahjuks me siin turul neid kaubamajasid ilmselt rohkem kuskile ehitada ei saa.
Kes jääb turul ellu? Millise lähenemisega võib edu soosida?
Ma arvan, et väga oluline on siin just see kliendi vaade, et arendajad ja kaubanduse tegijad mõtleksid alati, mida klient tahab osta, mitte mina tahan müüa. Ja kuidas klient tahab osta? Mitte kuidas mina tahan talle müüa. Kas minu poolt pakutavad lisateenused, mis ma kõik välja olen mõelnud, kogu see muu pakett, kas see on just kliendi jaoks mugav või see on minu enda jaoks huvitav ja mugav?
Kindlasti erilised kontseptid on need, millel on suurem ellujäämisvõimalus. Kui keskused on liiga sarnased üksteisele, siis millised on need konkurentsieelised? Kui nende suurused on sarnased, nende rentnike valik on suhteliselt sarnane, siis jääbki ainsaks eeliseks nende geograafiline lähedus. Ta kipub nii olema, et ankurrentnikud on Eestis samad, siis määravaks saabki see, milline on geograafiliselt mulle kõige lähem keskus ja ilmselt järgmine alternatiiv on südalinn. Selles mõttes on Tallinna südalinna uuestisünd ja elustamine, mis läbi linna erinevate tegevuste käib täna väga mõistlik ja loogiline. Kõigi maailma suurlinnade linnasüdamed on väga selgelt sellised sihtkäimis- ja ostukohad, lisaks nendele äärelinnakeskustele.
Meie kaubandus on suhteliselt ühevanune, meie keskused on sündinud suhteliselt samas ajajärgus. Kui välismaal nad on sündinud aastakümnete kaupa, siis meil on nad praktiliselt samades kümnendites sündinud, seepärast on nad ka väga sarnased.
Selle loogika järgi Stockmann rabeleb välja?
See kõik oleneb neist endast. Kui nad teevad õigeid otsuseid, siis miks nad ei võiks olla edukad? Meil on pigem hea meel, kui südalinnas on rohkem selliseid kohti, mida inimesel oleks põhjust külastada. Selles mõttes me alati elame konkurendile positiivselt kaasa.
Kui vaadata seda klientuuri, kes hakkab põhitarbijaks kujunema lähematel aastatel, siis on nad natuke teistsugused ka, kui olid siin võib-olla kümme ja 20 aastat tagasi?
Väga teistsugused! Täna me räägime ikkagi sellest, et millenniumipõlvkond on üle võtnud tarbimise põhivoolu maailmas. See on juhtunud nüüd viimase paari aastaga igal pool maailmas ja see põlvkond määrab tarbimise põhisuunad lähiaastateks kindlasti. Mis on selle põlvkonna erisus kaubanduse seisukohast, on see, et nad ei otsi asju - nad otsivad lahendusi, emotsioone. Nad otsivad midagi sellist, mis neid liigutaks, ja sellega peavad kaupmehed kohanema. Lihtsalt asjade müük on minevik. Lisandväärtus selle asja juurde on väga oluline - kuidas te seda asja mulle pakute, kas te teete selle minu järgi? Järjest rohkem on seda poolt, et need püksid tehakse täpselt minu pikkuse jaoks ja see särk tehakse täpselt minu varruka pikkuse jaoks, sest see istub mulle ju kõige paremini, mitte ei ole mingid standardid enam, et ülikondi võetakse täpselt õigesse mõõtu täpselt teie kehavormi järgi. Selliseid erilahendusi tuleb järjest rohkem kaubandusse sisse.
Kõik püüavad rõhuda meelelahutusele, kuna ostjaid jääb ju järjest vähemaks. Kas Kaubamajal on ka sellega seoses mingi plaan?
Eks me otsime ikkagi neid asju lisaks, mis inimestele võiks huvi pakkuda ja me tahame, et need oleksid võimalikult harmooniliselt seotavad ka meie põhitegevusega. Teisipidi mõeldes - inimene, olles linnasüdames, mida ta vajaks siit? Kindlasti teeninduspindade osakaalu tõusul on ka oma osa, et inimestel oleks võimalik siin kohtuda, vajadusel süüa, kohvi juua, kohvi kaasa osta - suured kaubamajad on sageli ka kohtumispaigad inimeste jaoks ja seal on enamasti mingi väga eriline kohvik või muu paik, mida sa oled harjunud külastama ja mida sa saad külastada ainult seal. Kindlasti me otsime rohkem väljundit ka Eesti loomeinimeste vaates. Meil on väga andekaid disainereid, väga andekaid moeloojaid ja me hea meelega näeks, et Kaubamaja oleks üks nendest kohtadest, kust nad saaksid minna laia maailma. Me püüame seda Eesti asja selle projektiga hästi palju ikka ajada. Me oleme kogu aeg rõhutanud seda filosoofiat, et me oleme Eesti kaubamaja ja me jääme Eesti kaubamajaks.
Kas see tähendab, et siia võib tulla tulevikus Eesti kunstnike galerii näiteks?
Ma väga loodan seda, et Kaubamaja saab olema see koht, kus me Eesti tippkunsti saame aeg-ajalt näha ka. Kunst on ka olnud üks meie prioriteetidest ja kunsti toomine inimestele lähemale on väga oluline aspekt meie jaoks olnud. Miks ei võiks need pinnad meil siin südalinnas seda huvi ka teenida!
Nii et vihje läks kuumadele kividele?
Absoluutselt, absoluutselt!
Galeriidest rääkides, mis saab sellest galeriist, mis ühendab Kaubamaja ja Viru Keskust?
Meil on selles mõttes raske siin kaasa rääkida, sest see ei ole meie hoone osa, see on täna Viru Keskuse osa. Linn on pidevas muutumises, südalinnad ka ja eks ka kõige põhimõttelisemad lahendused on tihti ajutise iseloomuga. Mis sellest saab - aeg näitab. Kui meie hoone hakkab mingeid uusi mõõtmeid võtma, siis ehk see kesklinna liiklemisloogika on selleks ajaks juba nii palju muutunud, et see ise näitab juba uued suunad kätte.
Kas see plaan on jätkuvalt jõus, et see jalakäijate tunnel kaob siit ära ja see ristmik Kaubamaja nurgal muutub jalakäijate alaks?
Siin on kesklinna liikumislahendus välja pakutud, mis on erinevate instantside poolt ka heaks kiidetud, kus väga palju seda põhiliiklust liigub maa alla. Maa peale jääb Kaubamaja ja Viru Keskuse vahel pigem ühistranspordi liikumine ja inimeste liikumine maapinnal on märksa vabam, kergem, liikuvam. Pluss siis kergliiklus - jalgrattad jms.
See on väga loogiline ja tänapäevane, et me südalinnas anname rohkem ruumi inimesele, jalgratturile, lapsekäruga liikujale ja viime autotranspordi sellisele kujule, et need suured tänavad ei oleks ainult autode liikumissuunad.
Ehk siis autod ja jalakäijad vahetavad kohad?
Jah, võib öelda, et vahetavad kohad, sest tegelikult on loogiline, et inimene kõnnib maa peal ja sellises tiheda liiklusega kohas auto läheb maa alla peitu hoopis. Eks me oleme suurlinnades seda ka näinud.
Ja ometi ei ole see tunnel siin ju mingi ammu rajatud lahendus, aga vahepeal on vist mingi mõttemalli muutus ikka toimunud linnaplaneerijate peas?
Ma usun, et see on ka natuke selline Eesti arengu küsimus olnud. Sellel hetkel, kui see tunnel rajati, siis see motivatsioon oli kindlasti õige, et anda inimestele turvaline liikumine üle väga suure ristmiku. Ilmselt sellel ajal poleks olnud mitte kellelegi jõukohane rajada sellist liikluslahendust maa alla. Aeg on edasi liikunud ja võib-olla meile on nüüd jõukohasemad natuke paremad lahendused.
Mis ajaperspektiivist me üldse räägime, kui räägime uuest Kaubamajast?
Täna kogu selle projekti lõppvalmimise aega me näeme kuskil viie kuni seitsme aasta pärast. Eks see sõltub nendest täpsematest ehitusgraafikutest, aga asi on liikuma läinud ja eks need täpsustused tulevad järk-järgult. Täna me ju ei tea, milline see hoone saab olema - ootame siin väga loomingulist lähenemist arhitektidelt, aga erinev looming eeldab erinevat ehitusaega. See sõltub väga palju hoone keerukusest.
Mõni naaber ei või hakata kurtma, et varjate nende eest päikese ära?
Me lähtume ju ette antud nõuetest ja oleme kõikide oma naabritega ka kohtunud ja hoiame häid suhteid nendega. Me eksisteerime kõik ühes ruumis ja väga oluline on, et meie naabrid oleksid rahul sellega, et nende akendest avaneb vaade märksa ilusamale hoonele tulevikus kui ta täna on. See on kindlasti palju-palju kordi ilusam hoone kui ta on täna.
Te ei pea seda praegust, ajaloolist hoonet ilusaks?
Tihti on küsitud jah, et kuidas nüüd see ajalugu ja see hoone ja... Aga tegelikult, kui hakata mõtlema, milles on Kaubamaja ajalugu seisnenud või milles on tema fenomen, siis minu jaoks on fenomen seisnenud alati nendes inimestes, kes selle vaimsuse on loonud. Mitte ükski hoone ei saa luua endale mingit vaimsust ise ja selle hoone vaimsus kõnnib iga päev selle hoone koridorides. Meil on täna siis Tallinnas tööl kolm inimest, kes on töötanud Kaubamajas kauem kui 50 aastat - vot see on Kaubamaja vaimsus!
Nõukoguaegsetel hoonetel on ikka väga selge eluiga, nad ei ole ehitatud igaveseks seisma. See on selge, et selleaegne ehituskvaliteet on see pool, mis on mõjutanud ka meid selle arenduse tegemisel. Me peame tõsiselt otsa vaatama sellele, mis meil on ja me saame aru, et see ei ole kindlasti kaugeltki mitte igaveseks ehitatud, vaid väga paljuski ajutise iseloomuga, oma stiililt ja kõigelt.
Viru hotelli ümberehitust pooldate, peate õigeks?
Ma ei tea ju, mida sellega teha tahetakse. Täna on algatatud arhitektuurivõistlus (väljakuulutamisel - toim.) ka seal ja see on kindlasti tervitatav protsess, et hoonete omanikud on läinud seda teed, et ühiskondlikud hooned kerkivad läbi konkursside ja avalike arutelude - me saame kõik kaasa rääkida, milline linnaruum on. Seda ma kindlasti tervitan, et sellised protsessid toimuvad. Ma arvan, et kesklinnas on oluliste hoonete ehitamine ainult sellise kahe-kolme inimese kabinetitööna eilne päev.
Pigem ma usun, et see konkurss toob midagi positiivset linnaruumi juurde. Ma ei usu, et me midagi sellist näeks, mis meid kõiki pärast kurvastaks, pigem on vastupidi.
Millal oli Kaubamajal kõige raskem aasta ja millal on oodata jälle uut tippu?
See 2008 oli keeruline kõigi jaoks ja kaubanduses üldse oli see raske aeg. Samas, kriisid on vajalikud majanduse seisukohast. Need kiirendavad seda protsessi, kus mitteelujõulised kontseptsioonid, ettevõtted kaovad lühikese aja vältel turult ja vabaneb väga palju ressurssi - tööjõuressursse, muid ressursse ja tekib ruum uutele tegijatele. Kriisi ei tohi vaadata ainult negatiivsest seisukohast. Ma arvan, et majandus ei areneks kaugeltki nii kiiresti, kui meil oleks kogu aeg positiivne aeg. Tegelikult peab aeg-ajalt olema sellist perioodi, kus toimub ikkagi natuke terade eraldamine sõkaldest. See on normaalne protsess ja see on majanduses kogu aeg käinud ja kui seda õigesti käsitleda ja see kriis ei ole väga süvenev ja väga pikalt vinduv, siis sellel on oma positiivne mõju ka olemas - igas kriisis on alati oma võitjad ka olemas.
Meid kriis kindlasti hästi palju ka õpetas, kuidas teha asju teistmoodi ja ma arvan, et me kindlasti tulime sellest kriisist välja tugevamana kui me sinna sisenesime. Viimased aastad näidanud, et turg on meid hästi vastu võtnud, kliendid on meid külastanud, nad on positiivselt meelestatud. Millega klient hääletab? Ta hääletab oma ostudega, ja meie kliendid on meie poolt hääletanud.
Kas väike jääaeg on tulemas või ei? Ja kas see läheb teist mööda, kui ta tuleb või haarab ta kõiki?
Noh, raske öelda nüüd, kas see väike jääaeg tuleb või ei tule. Hetkel näeme majanduses pigem positiivseid märke, samas meil on ka tõsiseid väljakutseid majanduses - meil on selgelt ressursikriis, kui me räägime tööjõust. Võib-olla meid ootab ees innovatsiooniajastu, kus me otsime rohkem lahendusi tööjõu efektiivsemaks kasutamiseks ja võib-olla see ongi õige motivaator, et seda teha. Kindlasti see aga teatavate ettevõtete arengut pärsib ja välismaalt tulevad ettevõtted mõtlevad hoolega, kas nad siia väikesele turule tulevad ja seda investeeringut teevad, kui tööjõuga on nagu on.
Kust te oma töötajad saate?
Teeninduselt oleme me ju täiesti tipus olnud siin viimaste aastate uuringute järgi. Möödunud aastal olid teeninduses kahekümne parima seas vaid ühe kaubandusettevõtte töötajad ja see oli Kaubamaja. Me konkureerime seal pankade ja kõigi muude selliste ettevõtetega, kus leti taga istuvad ainult kõrgharidusega inimesed. Nii et ma hindan seda tulemust väga heaks. Samas see töö ei lõpe meil kunagi otsa.
Samas on eil on väga kõrged nõuded oma töötajatele - nad peavad vabald valdama eesti keelt, lisaks me eeldame, et nad räägivad veel veel vähemalt üht keelt, sest me töötame ju ikkagi Tallinnas ja siin käivad ikka turistid ka.
Meie töötajatel on võimalus oma töötasu ise mõjutada - meil on oma motivatsioonisüsteemid. Tasupakette on väga erinevaid, aga see on vist kaubanduses juba igal pool ühesugune, et see, kes on parem, selle teenistus on ka parem.
On teil siis ka töötasu kõrgem kui näiteks Rimi töötajal?
Ma isegi ei tea, palju keskmine Rimi töötaja teenib. Ma julgen arvata, et kaubanduses me kindlasti oleme üle kesmise. Väga raske on neid pakette võrrelda, turg on nii suureks ja segaseks läinud ja motivatsioonisüsteemid on ka hästi erinevad, nii et ühe pildi peale on neid pea võimatu panna. Ammu enam ei ole mõtet võrrelda põhipalkasid, sest inimesed teenivad enamasti lisatasusid väga olulistes mahtudes. See on ka selline kaubanduse tänapäev - kui Nõukogude ajal oli müüjatel ainult põhipalk ja puudus motivatsioonitasu, siis täna on motivatsioonitasu osakaal väga suur.
Kaubanduses on voolavus tavaliselt suureks probleemiks. Kuidas teil?
Eestis on kaubandustöötajate voolavus kordades ja kordades väiksem kui see on näiteks Ameerika Ühendriikides. Teatud voolavus on tegelikult hea. Kui meil tuleb peale uus tarbijate põlvkond, siis nad eeldavad, et kui nad lähevad ostukohta, siis neil on ka samast vanuserühmast teenindaja, aga me hoiame seda nii, et meil oleks võimalikult erinevast vanuserühmast teenindajaid kõigis osakondades. Me ei korja kunagi neid noori inimesi ühte osakonda ja vanemaid teisi, kõigis maailmades on täiesti seinast seina klientide vanusegrupid ja samamoodi töötajad. Me tahame, et meil oleks eri soost töötajaid, eri rahvusest töötajaid - Kaubamaja on mitmekesine ettevõte, kuna ka meie tarbija on mitmekesine inimene.
Tallinna Kaubamaja Grupi 2016. majandusaasta müügitulu oli 598,4 miljonit eurot, mis kasvas võrreldes aasta varasemaga 7,7 protsenti. Ettevõtte puhaskasum oli 2016. aastal 25,7 miljonit eurot. Aasta varasem puhaskasum oli 22,1 miljonit eurot, seega kasvas puhaskasum aastaga 16,3 protsenti.
Toimetaja: Merilin Pärli