Kuidas olete rahul tänavuse Kevadtormiga ja milliseid järeldusi saame teha nendest tänavustest õppustest?

Üsna rahul, selline koolipoisi tugev neli. Aga kindlasti on meil arenguruumi ja ka see õppus näitas, kus me peame saama paremaks, kus me peame saama palju paremaks. Võib-olla mõnes osas ka, kus me peame tegema teistmoodi, ennekõike just tehnoloogia kasutuselevõtul ja innovatiivsusel. Selles mõttes tööd on. Suures pildis ma usun, et meie diviis, brigaadid ja pataljonid, nende juhtkonnad ja staabid töötavad hästi. Aga kindlasti on meil vaja edasi areneda just üksiksõduri, lahingupaari ja rühma tasandil. Seda nii hukukindluse tõstmiseks kui ka uue tehnoloogia kasutusele võtmiseks.

Aga võib-olla täpsemalt saate veel välja tuua need kohad, mis praegu vajaka jäid? On see võib-olla siis droonivaldkond, mis vajab tugevamat arendamist?

Ma ei ütleks, et vajaka, aga see on lihtsalt osa meie – ma isegi nimetaks seda täna natuke revolutsiooniks, isegi mitte evolutsiooniks – ja droonid on kindlasti üks valdkond, kus me peame sõduri, drooni ja lahingukeskkonna omavahel selgelt kokku viima. Lisaks vaatama laiemalt kogu nii-öelda elektromagnetspektrit tervikuna lahinguväljal, et kuidas me seda maskeerime. Kuidas me opereerime ja tegutseme juhul, kui vastane kasutab elektroonilise sõjapidamise vahendeid, mida me Ukrainas igapäevaselt näeme. Kogu selle valdkonna parem kokkutraageldamine on kindlasti valdkond, kus me peame tegema üsna olulise sammu edasi. Aga see, mida me seal nägime, annab selleks lootust. Need testid, katsetused ja eksperimendid andsid kindluse, et me oleme vähemalt õigel teel, nüüd tuleb sellele lihtsalt kiirus taha panna.

Kuidas te õppusest osavõttu hindate?

Suureks. Ja ühelt poolt on see positiivne, teiselt poolt ma arvan, et ka tulevikus peame siin endale otsa vaatama. Kevadtorm sellise suurüritusena on kindlasti oluline ja vajalik ainuüksi heidutuse või meie liitlaste koostegutsemise perspektiivist. Aga teisalt on ilmselge, et kui me peame tegelema jao, rühma tasandi, droonindusega, mehitamata vahenditega, siis tegelikult õppuse fookus peaks olema tunduvalt väiksem just oma eesmärgi mõistes.

Staabid erinevatel tasanditel töötavad täna üsna hästi ja üksused on üsna hästi juhitud. See annab kindlust, seda nägid ka meie liitlased ja me saime selle tagasiside oma Ukraina sõpradelt ja teistelt liitlastelt. Aga selleks, et nüüd ikkagi seda sõdurit, rühma kuni 30 meest või kompaniid kuni 150 kuni 200 meest kokku harjutada, ei ole ma alati kindel, et selleks on vaja 12 000 meest põllule tuua. Selleks on tänapäeval võib-olla ka teistsugused võimalused olemas.

Nii et tulevikus, väljaõppe vaatenurgast vaadates, me kindlasti liigume kvantiteedilt kvaliteedile, ehk vähem on parem. Samas säilitame loomulikult võime vajadusel ka suuremaid üksusi välja kutsuda, kui seda on vaja Eesti riigikaitse, heidutuse või liitlaste koostegutsemise ülesannete täitmiseks.

Mis see osalusprotsent praegu oli?

See oli üsna hea. Me räägime üle 75 protsendi. Täpselt protsentidesse ma ei lähe, sest ei tahaks vastaspoole mängijatele ka kogu oma võimekust üles lugeda. Aga igal juhul me ei läinud lati alt läbi. Seda on hea tõdeda, et jätkuvalt inimesed tahavad tulla. Kui inimesed juba tulevad Ameerikast või Araabia Ühendemiraatidest, siis on juba samm edasi, rääkimata meie lähinaabritest Soomest, Rootsist, Saksamaalt, kust eestlased koju tulevad selleks, et õppusel osaleda.

Millist mõju avaldas see, et õppuse ajal pidite tegelema reaalse õhuohuga Eesti õhuruumis?

Väga hea. Tegelikult saime juba esimese praktilise testi tehtud selles osas, mis ootab meid järgmine aasta ehk kaitseväe juhataja poolt ellukutsutud lahinguvalve. See tähendabki eesti keeles seda, et üksused jätkavad tavapärase väljaõppega ja samal ajal on valmis reageerima ohtudele. Selles mõttes oli see väga hea, et ühelt poolt olime õppusel ja teiselt poolt oli meil kogu aeg valmidus reageerida päris elulistele ohtudele. Ma arvan, see oli väga hea kooliraha ja see pigem tõestas seda, et need esmased sammud, mis meil nende võimete piires ja tehniliste lahenduste piires, mis meil täna on, on täiesti tehtavad ja seda saab ainult edasi viia ning parandada.

Mingit paanikat ja peataolekut ei olnud, pigem selline hea proovikivi ja tulevikuks hea kogemus?

Minu jaoks oli see 17. Kevadtorm ja ma julgen väita, et peataolekust ja paanikast olime antud intsidendi puhul sama kaugel kui Maa Kuust. Me oleme varasemalt need etapid juba läbi teinud, testinud, oleme näinud, kus meil kitsaskohad on, kus on meie tugevused ja me oleme neid ümber mänginud. Kogu see lahinguvalve on meie jaoks nagu uus normaalsus, mida me täna teeme droonikaitse otstarbel. Midagi üllatavat siin ei ole.

Lihtsalt antud juhul oli nii, et lisaks kaitseväe enda vahenditele suutsime kiirelt ja operatiivselt kaasata ka NATO liitlased. See, mis õhuruumis toimus, toimus tegelikult läbi meie silmade – on need siis meie radarid, mis on NATO-le allutatud, või Eesti radarid, mis on enda kasutuses. Selle pealt ka Rumeenia hävitajad siia tulid ja üsna kiiresti selle asja üles leidsid ning määrati õige koht, kus seda turvaliselt alla tulistada oleks võimalik.

Me räägime ikkagi kümnetest sekunditest ja minutitest. See näitas tegelikult seda, et elementaarne juhtimisotsustusahel ja olukorrateadlikkus on juba üsna hea. Loomulikult ei tähenda see seda, et tulevikus kuskilt midagi läbi ei hiili – ikka hiilib läbi, sest ka vastane igapäevaselt modifitseerib ja tõhustab oma süsteeme ning vaatab, kuidas meie reageerime ohtudele. Sellest tulenevalt ei saa kuidagi rahule jääda või uhkusega öelda, et nüüd on tehtud. Areng ja valvsus peavad olema kogu aeg.

Kuidas täpsemalt hakkab Kevadtorm tulevikus toimuma?

Kevadtormi nimi võib-olla säilib, võib-olla mitte, see sõltub täpsematest plaanidest. Suures pildis on meil tulenevalt uutest ajateenijate kutsumise kuupäevadest tahes-tahtmata üksuste raskuspunkt väljaõppe kulminatsioonina juulis-augustis ja teine jaanuaris-veebruaris, võib-olla ka detsembris. Selles osas me tegelikult praegu alles vaatame väga täpselt sisse ja selleks on puhtpraktilised põhjused.

Meie harjutusväljad on ju piiratud ja on selge, et keset juunit ja juulit me sellises mahus väljaspool polügoone tegutseda ei saa. Seal on mitmed aspektid, alates sellest, et suur osa ühiskonnast puhkab, ja teiseks tahame lõpuks leiba ka kappi saada, põllumees peab vilja lõikama ja nii edasi. Mis omakorda tähendab seda, et meil on teatud piirangud reservväelaste väljakutsumisel rahvamajandusest riigikaitsesse.

Nii et suures pildis saab põhiraskus ilmselt olema aasta alguses. Aga kindlasti me vaatame veel ka suveosa üle. Võib-olla, kui on vaja eraldi mingisugust valmidust testida või toetada liitlasüksuste tegevust Eestis tulenevalt NATO väljaõppekorraldusest, siis ei ole välistatud, et mingid õppused jäävad ka aprilli-mai perioodi, mis on ennekõike NATO õppuste kõrgperiood. Selles mõttes ei ole veel hetkel asjad lukku löödud. Me töötame selle kallal ja ma usun, et me oleme septembriks oma esmaste plaanidega targemad.

Kas oli märgata ka seda, et kas keegi jälgis õppusi või üritasid mõned inimesed liiga põhjalikult ja lähedalt tutvuda erinevate detailidega?

Julgeolek on meie prioriteet number üks, olgu see riigikaitse mõistes või meie operatsioonijulgeolek, mis tähendab seda, et me ikkagi oma riigisaladust ja riigikaitse vara hoiame ja kaitseme. See on selge. Jah, meil oli üsna hea ülevaade, kes sõitis, mis numbriga, mida pildistas, mida rääkis. Kes lähenes, kuhu alale ja mida ta sealt soovis leida. Meil oli uudishimulikest pildistajatest kuni padrunikestade korjajateni. See ampluaa on väga suur, kes kaitseväe aladele tuli, püüdis tulla või keda lubati sisse tulla. Selles mõttes on see meie tavapärane tegevus.

Aga kas oli ka selliseid juhtumeid, kus oli vaja näiteks inimesi kinni pidada ja ametivõimudele üle anda? Kas kapo pidi näiteks sekkuma?

Üldiselt kaitsevägi otseselt kedagi kinni ei pea, kui tegemist ei ole kaitseväe julgeolekualaga. Üksikutelt inimestelt ikkagi küsiti, kes nad on, kust nad tulevad ja mis nad siin teevad. Mõni isik anti kindlasti ka üle sõjaväepolitseile, kellega siis sealt edasi politsei ja vajadusel ka kaitsepolitsei tegeleb, aga suures pildis olid need üksikjuhtumid.

Üldjuhul on Eesti inimene mõistlik ja siin on väga oluline ka see, et kohalikud omavalitsused, meie enda tsiviil-militaarkoostöö ja tegelikult ka meedia aitasid meie sõnumit üsna hästi avalikkusele edastada. Selles mõttes meil väga palju kutsumata külalisi ei olnud, aga neid kindlasti oli. Neid on kindlasti ka tulevikus, see on paratamatu ja läbilõige meie ühiskonnast, milleks peab olema valmis.

Kas te saate täpsustada, mis asjaoludel te andsite need inimesed sõjaväepolitsei hoolde?

Ma ei läheks ühegi sellise detaili avalikustamiseni enne, kui vastavad menetlustoimingud ei ole lõpetatud. Need ei kuulu enne avaldamisele, nii see paraku on.

Meieni jõudis ka informatsioon, et õppuste käigus, kui paigaldati metsa sidepunkte ja veeti sinna valguskaablid, siis ühe juhtumi puhul lõigati valguskaabel kahest kohast läbi. Kas te selle juhtumi kohta teate? Ja kas oli veel selliseid juhtumeid, kus tegevust saboteeriti?

Üldiselt mitte. See juhtum on meile teada, aga peab tunnistama, et ega see ei ole esimene kord. Meil on nendest kaablitest üle sõidetud, üles kaevatud. Oleme ka ise oma asjade vastu teinekord eksinud, kui üksused liiguvad – üks üksus kaevab end sisse, järgmine mees paneb sinna positsiooni ja koordinatsioon on jäänud õrnaks.

Sel aastal põhimõtteliselt meil nende valguskaablitega väga palju vahejuhtumeid ei olnud. Kindlasti me peame arvestama, et kasutame valguskaablit sidepidamiseks ja neid kaableid sõidame ise või sõidavad tsiviilisikud puruks. See on paratamatult meie jaoks kuluvahend, nagu on tõestanud ka Ukraina sõda.

Suures pildis oli see üksikjuhtum, kus läbi lõigati. Mõnest sõideti ka üle, aga mingit olulist draamat ma selles loos ei näe. Nagu ma ütlesin, on meil Eesti ühiskonnas ikka selliseid pätte ja pahatahtlikke, kes ei ole hästi meelestatud meie riigi või riigikaitse vastu. See on paratamatu läbilõige meie ühiskonnast, midagi teha ei ole.

Nii et see oli ikkagi tahtlik tegevus eesmärgiga kahjustada õppust?

Ma ei ütleks, et tervet õppust. Ma arvan, et pigem see valguskaabel ei pidanud tema arvates jooksma sealt, kus ta jooksis, ta kasutas seda võimalust ja nii lihtne see ongi. Rohkem ma detailidesse ei laskuks, selleks menetlus käibki. Kui detailid on selged, siis oskame ka detailsemalt vastata, mida saab vastata.

Ma olen ikkagi sunnitud veel küsima, et kas tegemist oligi nende inimestega, kes sõjaväepolitsei poolt üle anti?

Ma ei spekuleeri, keda sõjaväepolitsei poolt üle anti. Õppuse ajal tegelesime teatavasti ka maakaitse ülesannete täitmisega – terve meie Kaitseliit oli Valga, Rõuge ja Otepää kandis väljas. Seal peeti koostöös politseiga nii mõnigi isik kontrolliks kinni ja viidi täiendavateks menetlustoiminguteks või selgituste andmiseks jaoskonda. Selles mõttes neid juhtumeid õppusel oli veel, aga tänaseks on need politseile või sõjaväepolitseile üle antud ja menetlustoimingud käivad.

Üldises plaanis hindasite Kevadtormi edukaks õppuseks, millest annab õppida, et tulevikus kaitseväes oma tegevust paremini korraldada?

Absoluutselt. Eelmine aasta rääkisime, et oleme drooninduses maha jäänud ja ajalehed kirjutasid. Sel aastal oli õhuruum (droonidest) nii paks, et me ei saanud isegi kõike lennutada. Teinekord küsime ajakirjanduses, kus need liitlased raskel ajal on. Seekord oli meil terve Ühendkuningriigi brigaad oma kulude ja kirjadega Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis kohal ning toimetas oma asju.

Kui me vaatame, kuidas liigub maailm meie ümber tehnoloogia vallas, ja näeme, et meil on täna pataljoni tasemel arvestatav digitaalne luure- ja löögivõimekus, siis on see ilmselgelt väga suur hüpe edasi. Arvestades tagasisidet, mida saime Ukraina kolleegidelt, on rõõm tõdeda, et oleme teinud teatud asjades, ka eelpool mainitud tegevustes juba sellise pooliku tiigrihüppe edasi. See annab väga selgelt kindlust.

Lisaks veel paljuräägitud kaitsetööstuse rakendamine ja kasutamine, kus sel aastal olid 27 ettevõtjat Ameerikast kuni Soomeni ja Ukrainast Saksamaani kohal. Tõid oma asjad põllule, elasid põllul, võitlesid põllul ja ülehomme istume nendega maha, et vaadata tulemusi. Usun, et sealt koorub välja nii mõnigi viljakas koostöö või arengusuund meie enda riigikaitse tõhustamiseks. Neid samme lugedes olen täna väga kindel, et saime suure sammu edasi. Selles mõttes õppus täitis oma eesmärgi.