Ettevõtete tegelike omanike avaldamine muutub kohustuslikuks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1504096260000 | amCalendar}}
Raha.
Raha. Autor/allikas: Images Money/Creative Commons

Seadusemuudatuse kohaselt peavad ettevõtted alates 2019. aastast avaldama äriregistris oma tegelike kasusaajate nimed. Praktikas võib aga neid olla raske kindlaks teha ja vastutama panna, sest rahvusvaheliste korporatsioonide omandisuhted on keerulised, ütles Creditinfo Eesti asedirektori Alar Jäger.

Seadusemuudatuse jõustumise aega on täpsustatud.

Kui esialgu kavatseti osa rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muudatustest jõustada juba tänavu 15. septembrist, siis eelnõusse tehtud muudatuste käigus nihkus jõustumisaeg 1. jaanuarisse 2019.

Muudatused näevad muu hulgas ette, et ettevõtjad peavad äriregistris avaldama tegelike kasusaajate andmed. See peaks aitama võidelda maksude vältimise vastu ja suurendama juriidiliste omandisuhete läbipaistvust.

Alar Jäger ütles ERRile, et kogu Euroopas ei sisalda äriregistrite süsteem piisavalt infot tegelike kasusaajate määramiseks.

"Sageli liigub omanikeahel üle riigipiiride ja ei kata infohulka ära," selgitas ta. "See ei ole ainult Eesti mure. Praktiliselt kõigis riikides on nii, et tegelikku kasusaajat keegi ei tea".

Seaduse järgi peaks infot omama need, kelle kaudu liigub raha - notarid, advokaadid, aga eelkõige pangad.

"On kaks asja - esiteks abstraktne nõue kõikidele riikidele, et on vaja luua süsteem, mis tagaks tegeliku kasusaaja info olemasolu. Teine on nõue pangale, et pead tundma klienti ja teadma, kes on tegelik kasusaaja. Need kaks nõuet otsapidi väga hästi kokku ei jookse," nentis Jäger.

Tema sõnul saab riik panna ettevõtted deklareerima, et nende esindaja ehk juhataja ütleks, kes on tegelik kasusaaja. Kui tegu on aga Eesti ettevõttega, kelle omanik on välismaal ning välismaise ettevõtte omanik on omakorda veel mõne kolmanda riigi ettevõte, ei pruugi juhataja vastust teadagi ja väga keeruline on teda ka vastama panna.

"Eesti on selles mõttes erandlikus olukorras, et meil on omanikuinfot äriregistris väga palju ja see on suhteliselt täpne," märkis Jäger, kelle sõnul arvutab Creditinfo kapitaliosaluste põhimõttel välja, kes on lõplik omanik ja millise protsendi ulatuses.

Ta lisas, et seadusemuudatusega võtab riik kohustuse selline andmekogu äriregistri juurde luua ja see saab olema deklaratiivne register. Teine seadus ütleb aga, et kui äriregistril on valeinfo, peab pank igal juhul selle üle kontrollima, et õige info kätte saada. Kui see aga ei õnnestu, siis on pangal alati õigus klienti mitte teenindada.

Ta tõi välja, et Eestis on üle 90 protsenti äriühinguist sellised, kus otsene omanik on füüsiline isik ehk tegelik kasusaaja on nii juhataja kui omanik. Ettevõtteid, kus omanikestruktuur on keerulisem, on protsentuaalselt vähe.

"Aga see ahel võib ulatuda kümnetesse ettevõtetesse, kus omandisuhe üksteise kukil istub. Kui mingis tasandis tekib oma aktsiate ring, ei ole üldse lihtne välja arvutada, kelle käes on kui palju kaudset osalust," tõdes Jäger. "Eelkõige on see metoodiliselt keeruline".

Samas rõhutas ta, et Eestis ei ole asjad pahasti - kõik osapooled on väga pingutanud, et asja mõistlikult lahendada.

Trahv ulatub kuni 32 000 euroni

Ka rahandusministeeriumi ettevõtluse ja arvestuspoliitika osakonna nõunik Sören Meius tunnistas, et äriühingute „ahelate“ ja keeruliste omandistruktuuride tõttu võib tegeliku kasusaaja kindlakstegemine olla üsna raske.

"See tähendab, et on olukorrad, kus tegeliku kasusaaja mõistele vastav isik on olemas, kuid tema tuvastamine on keeruline," lausus ta.

Tulevikus peaks tema sõnul saama tegeliku kasusaaja andmeid kontrollida äriregistri juures hoitavate juriidilise isiku andmete päringuga. Kui juriidiline isik ei ole Eestis registreeritud, kuid on registreeritud mõnes teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis, peaks tema üldinformatsiooni hulgas olema ka tegeliku kasusaaja andmed selles liikmesriigis.

Praegu Euroopa Liidus läbirääkitavad direktiivimuudatused näevad ette, et äriühingute ja teiste juriidiliste isikute tegelike kasusaajate andmed on liikmesriikide registrites avalikud ja neid peaks saama kontrollida päringuga.

"Samuti on Euroopa Komisjoni juhtimisel plaanis liikmesriikide registrid eraldi platvormi kaudu paari aasta jooksul ühendada. Kolmandate riikide äriühingute puhul võib olla endiselt vajalik eraldi informatsiooni hankimine kliendi esindajatelt ja muudest allikatest," selgitas Meius.

Juhul kui juhatuse liige, aktsionär või osanik tegeliku kasusaaja andmed siiski esitamata jätab või osutuvad need valeandmeteks, saab teda eelnõu kohaselt karistada kuni 300 trahviühikuga. Kui sama teo paneb toime juriidiline isik, ulatub rahatrahv kuni 32 000 euroni.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: