Sõitsin ühel jahedal augustihommikul ühistranspordiga Tallinna kesklinna. Nagu paljudel teistel olid minulgi klapid peas, muusika mängis ning mõttes keerlesid argised küsimused ja vastused. Buss peatus, inimesed läksid maha ja uued kodanikud tulid peale. Ühes peatuses astus bussi keskealine mees, keda võib ära tunda plakatitelt üle kogu pealinna. Peast käis läbi mõte: “Huvitav, kas testib tasuta bussisõidu privileegi?” ning suu kiskus muigele.

Suur oli mu üllatus, kui poliitik asus kõigile bussisõitjatele jagama erakonna värvides paberisse mässitud komme. Mõni naeratas poliitikule ja surus kätt; mõni eakam linnakodanik proovis poliitikuga jutule saada, et arutleda pensioni tõstmise teemat, ent sai kiirelt aru, et kommijagajal pole aega raisata ning loobus loodetud vestlusest.

Minu hämmastuseks võtsid kõik hommikused reisijaid kommi vastu. Mõne minuti pärast jõudis poliitik minuni. Kuna ma pole suur magusasõber ega ka esindatava erakonna pooldaja, naeratasin härrale ning ütlesin: “Ei, aitäh, ma ei soovi!” Selle peale poliitik kohkus.

Mõni sekund hiljem võttis ta minu käe, pistis karamelli pihku ja surus mu käe rusikasse. “Võta ikka, äkki päeva peale tuleb kommi isu!” ütles kandidaat ning astus peatuvast bussist maha.

Situatsioon pani mind mõtlema: härra, kas see, mis te teete, on eetiline? Tegu oli ju ilmselge valimisreklaamiga. On see eba-eetiline või ehk hoopis normaalne?

Uurisin reklaamiseadust. Teise peatüki kolmanda paragrahvi punkt 4.1 ütleb järgmist: “Reklaam ei tohi olla vastuolus heade kommete ja tavadega.” Võib-olla teen sääsest elevandi, aga minu hinnangul ei ole hea tava kasutada kinnist avalikku ruumi ning teha seal endale reklaami.

Samas ei palunud keegi ka peatust, et olukorrast pääseda. Kipun siiski arvama, et bussijuht poleks peatunud kohas, kus seda ette pole nähtud lihtsalt sellepärast, et tunnen end ebamugavalt.

Kas tõesti peab tulevaste kohalike omavalitsuste juhtide ja liikmete eetilisuse põhimõtted küsimärgi alla seadma? See oleks masendav, sest eelkõige ootan oma valitavalt kandidaadilt, et ta näitaks mulle eeskuju, kuidas tuleks toimida.

Loodan siiralt, et teised bussis viibijad olid suured magusasõbrad ning võtsid kommi vastu, sest moosi jäi hommikupudrus veidi väheks. Mitte sellepärast, et nad ei suutnud prominendile ei öelda.