Vali Ära Vali | Lisanna Männilaan: milleks meile aegunud reeglid?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Valimiste valvurite taunitud reklaam KOV valimistel 15. septemberil 2017. Autor/allikas: Valimiste valvurid

Praegusel kujul kehtestatud poliitilise välireklaami keeld aktiivsel valimisagitatsiooni perioodil ei täida oma peaeesmärki, kirjutab BFMi tudeng Lisanna Männilaan.

Esmaspäev, 11. september. Peaaegu terve linn on erakondade reklaamkampaaniast vaba. Üksikud postrid seintel, prügikastidel ja bussipeatustel veel lendlevad, ent needki on päeva lõpuks maha võetud. Poliitiline välireklaam on keelatud. Aga miks?

Tõesti, miks?

Keelu eesmärk oli vähendada valimiskampaania kulusid ehk vähendada raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel. Samal ajal aga suurendada poliitiliste kampaaniate sisulist poolt ja vähendada liigset välireklaami, mis tihtipeale tekitab valijates vastumeelt valimiste, poliitika ning poliitikute vastu.

Suuremaks eesmärk oli vähendada inimeste otsustusvõime mõjutamist. Sooviti, et hüüdlausete asemel keskenduksid valijad lubadustele. Mõte oli üllas, kuid kas see nüüd, kaksteist aastat pärast kehtestamist ka tegelikult oma eesmärki täidab?

Tegelikkus

Loo vimka seisneb selles, et sotsiaalmeediapostitusi ega -reklaame ei käsitleta poliitiliste välireklaamidena, seega võivad erakonnad sotsiaalmeedias edasi pasundada. Tundubki, et välireklaam kolis 11. septembril lihtsalt kõleda sügistuule eest Facebooki sooja. Seega on eesmärk vähendada reklaamikulusid igati nurjunud, sest raha, mis enne läks plakatiprintijatele, läheb nüüd ilmselt digiturundajatele, kes tihtipeale võivad küsida hoopis suuremaid summasid.

Kuigi rahal on kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses (KOVVS) oma tähtis roll olemas ning see on alati väga intrigeeriv teema, siis arvan ma, et KOVVS-i põhirõhk ei ole siiski kulude piiramises. Põhirõhk on anda inimestele aega kaalutleda oma poliitiliste põhimõtete üle, mis on väga oluline osa kogu valimisprotsessi juures. Probleem seisneb siinkohal selles, et noorem põlvkond, kes puutub sotsiaalmeediaga rohkem kokku, saab oma valiku üle mõelda vähem aega. Selle asemel, et anda noorematele valijatele aega enda poliitilistes põhimõtetes selgusele jõuda, jätame nad pideva „Vali mind!“ tulva alla.

Kurb on see, et noorem osa valijatest on need, kes võib-olla ei teagi täpselt veel, mida poliitika endast kujutab, sest neil on kümnendite kaupa vähem kogemust. Seega tekib olukord, kus poliitika kaotab täielikult oma mõtte, sest see muutub lihtsalt populistlikuks reklaamkampaaniaks ja üksteisest üle karjumiseks. Võidab see, kes kõige kõvemini karjub, kes kõige rohkem end reklaamib – ehk võidab ikkagi see erakond, kellel on kõige rohkem raha.

KOVVS ei tööta praegusel kujul, sest need keda seadus kaitsma peaks, on sellest seadusest puutumata, kuna nende kasutatud meediavormile see seadus ei laiene. Kui antud seadus ei kaitse neid, keda kaitsma peaks, miks meil see siis üldse on?

Kümme aastat tagasi kehtestatud seadust peaks kaasajastama. •

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: