Poliitika pole ainult seaduste koostamine ja nende täideviimine, ehkki paljude inimeste jaoks sellega poliitika piirnebki. Poliitika on ju ka õpilasesindus, noortekogud ja -parlamendid; ka oma pere eelarve koostamine on mingis mõttes poliitika. Keskkond, kus me elame ja meie eluviis on seotud poliitikaga, kas otseselt või kaudselt.

Kui mõtleme sõna "poliitika" kõige laiemalt levinud tähendusele, võin öelda, et tunnen poliitikat üsna hästi. Kuid miks on minusuguse noore inimese jaoks oluline poliitikat tõesti tunda? See aasta on meie jaoks eriline – Eestis saab nüüd ka 16-aastane noor valida. See on ülisuur vastutus.

Hääletamine pole lihtsalt suvalise numbri kirjutamine valimissedelile ja selle kasti viskamine. Hääletamine on oma valiku tegemine. Valik peaks olema teadlik, tehtud kaaludes kõiki olemasolevaid variante.

Paljud noored ei tea aga poliitikast eriti midagi, nende jaoks on see mingi täiskasvanute asi – keegi mind nagunii ei kuula ja minu arvamus kedagi ei huvita, mõeldakse. Kuid sellist suhtumist on võimalik ära kasutada, levitamaks näiteks radikaalseid ja populistlikke vaateid. Seda tehakse kasutades muu hulgas demagoogiat ja teisi sarnaseid võtteid. Kusjuures need, kes nii teevad, ei hooli tegelikult sellest, mida noored tegelikult mõtlevad ja soovivad.

Teadmatud inimesed on populistide saak

Teadmatu inimene on alati kergemini mõjutatav. Noor (tegelikult ka täiskasvanu) peaks valimiste eel tegema vahet tühjal lubadusel ja lubadusel, mida erakond/valimisliit/üksikkandidaat on võimeline täitma. Hääletada tuleks just selle kandidaadi poolt, kes on suuteline tõesti midagi ära tegema.

Minu huvi poliitika vastu tekkis juba lapsena, kuid praegu hoian oma kodulinna puudutavatel uudistel ja üritustel eriti silma peal, võrdlen kandidaatide valimisprogramme ja käin erinevatel kandidaatide korraldatud koosolekutel, et otsustada, kelle poolt ma hääletan. Oma päeva alustan alati uudistest, lisaks kohalikele loen ka paar Eesti ning maailma poliitika teemalist uudislugu.

Kõige otsesemalt (lisaks valimistele muidugi) olen ma poliitikaga kokku puutunud vast selle aasta märtsis, haridusmessil Orientiir 2017, kus olid ka mõne erakonna boksid. Sooritasin edukalt ühe erakonna pakutud mängu, kus pidin kokku panema poliitiku nime ja ameti. Siis maeti mind kingituste alla ning anti teha üks poliitiliste vaadete test. Selgus, et mu poliitilised vaated kattuvad väga selle erakonna omadega (huvitav, kas nad ütlesid seda ka teistele, kes seda testi tegid?) ning mulle pakuti võimalust nende noorteorganisatsiooni astuda.

Ka südamelähedase erakonna agitatsioon paistab ebaloomulik

Tunnistan, et mõtlesin seda teha. See erakond on mulle vist südamelähedasem kui teised ning tõesti arvan, et mu poliitilised vaated on selle erakonna omadega üsna sarnased. Aga samas oli see agitatsioon ja reklaam üsna ebaloomulik.

Miks ma huvitun poliitikast praegu nii väga? Ma ei tea täpselt. Ma ei näe poliitikas oma tulevast töökohta ega muud sellist. Mul on plaanis õppida lingvistikat kusagil Euroopas ning töötada tõlgina. Kaldun arvama, et poliitika jääbki minu hobiks. Aga see on hobi, mis arendab, teeb targemaks ning on iseenesest väga kasulik. Kutsun kõiki noori üles tundma natuke rohkem huvi poliitika vastu ja minna valima.

Maksim on 16-aastane Narva keeltelütseumi õpilane, kes läheb sel aastal esimest korda valima. “Vali ära vali” palus noortel esmavalijatel jagada oma mõtteid ning oktoobri keskpaigani arutlevad noored valikute, eetika ja poliitkultuuri üle.