Üks võimalus riike kaitsevõimekuse järgi hinnata oleks lugeda üle tankid, soomukid, lennukid, relvad ja muud süsteemid. On mitmeid organisatsioone, kes selliseid andmeid koguvad (SOPRI, Military Balance jm). Puht-matemaatiliselt saab küll riigid ritta seada (kel on rohkem tanke, on võimekam), kuid pingerida on vaid pool tõde riigi tegelikust võimekusest.

Teine ja ilmselt täpsem võimalus riigi kaitsevõimet hinnata on lähtuda sellest, mis oht riiki võib tabada ning vaadelda, kuivõrd valmis on riik selle ohuga tegelemiseks. See, mis on ohtlik näiteks Eestile, ei pruugi olla Kanadale või näiteks Singapurile. Seetõttu loob iga riik oma ohustsenaariumi(d) või ohukirjelduse, millele vastu seismiseks tuleb võimeid arendada. Eestis ongi kaitseplaneerimine just ohustsenaariumi põhine.

Ohustsenaariumid koostavad eksperdid (luureanalüütikud, kaitseväelased), kes oskavad ette kujutada olukordi, milles Eesti peaks olema valmis sõjaliselt sekkuma. Stsenaariumis kirjeldatakse võimalikult täpselt, mis, millal ja kus toimub. Sellest lähtuvalt tuvastatakse need võimed ja väed, millega Eesti peaks reageerima: millisel kiirusel, milliste jõududega. Paigas peab olema see, kes millegi eest vastutab (nt mobilisatsioon või teavitus) ja kuidas toimub suhtlus ehk kõik, mida on Eestil vaja, et – lihtsalt öeldes – vaenlasele edukalt vastu astuda.

Vajaduste nimekiri on mõistagi salajane, kuid laias laastus saab öelda, et see koosneb üksustest, mis omakorda sisaldavad konkreetsent inimeste arvu, relvasüsteeme. Sellel tasandil saab hinnata, kuivõrd valmis on üks üksus – kas sellesse plaanitud inimesed on olemas, kas neil on olemas vajalikud relvad, laskemoon ning väljaõpe.

NATO roll

Eesti plaanis on vägede ja võimekuse kohal lisaks siinsetele jõududele arvestatud ka sellega, et mingi osa vaenlasele vastu hakkamisest kannab NATO.

Liitlaste tankidest või lennukitest on aga üksi vähe, kui Eesti sõdurid-üksused liitlastega suhelda ei oska (siin pole mõeldud keelebarjääri, pigem taktikalist plaani, ühtseid standardeid, kokkuharjutamist).

Mis veel tähtsam: harjutused on mõttetud, kui liitlased siia piisavalt kiiresti kohale ei jõua. Seega hinnatakse NATO-ga koostöös kõige tähelepanelikumalt seda, kuivõrd sujuv ja konkreetne on Eesti-NATO vaheline suhtlus. Kaitseministeeriumi hinnangul ei ole kaitse planeerimisel küsimus selles, kas NATO Eestile appi jõuab, vaid kui kiiresti see toimub.

Oluline on ka võõrustajamaa kohalik tugi liitlaste vägedele – nn vastuvõtva riigi toetus.

Vastutus kõigil ministeeriumidel

Eesti riigikaitse on laiapõhjaline. See tähendab, et kaitseministeerium üksi ei vastuta kriisi või sõja ajal, vaid oma roll on igal ministeeriumil ja muudel riiklikel organisatsioonidel. Näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vastutusalasse jääb ka küberkaitsega tegelemine.

Nii nagu Eesti kaitsevägi harjutab koostööd NATO liitlastega, harjutavad kriisikoostööd ka ministeeriumid. Valitsuse tasemel õppuseid korraldatakse regulaarselt. Iga nelja aasta tagant aga istuvad kõigi ministeeriumite esindajad kokku, et vaadata üle tuleva kümne aasta riigikaitse arengukava – kas midagi on läinud paremaks, kas mõni plaani osa on aegunud?

Kui riigi majanduslikku või sotsiaalset heaolu puudutavates küsimustes on tihti kuulda avalikku poliitilist debatti või lihtsalt erakondadevahelist vaidlust ja pori loopimist, siis riigikaitse küsimustes on otsuste tegemisel esimene sõna kaitseväel ja suure tõenäosusega nõustutakse vastuvaidlemiseta, olenemata sellest, millise erakonna esindaja parasjagu peaministritoolil istub.

Täna õhtul kell 20.45 algab ETV-s saade "Suud puhtaks", milles otsitakse vastust küsimusel: kas Eesti iseseisev kaitsevõimekus on piisav? Teemat ja saadet saab kommenteerida nii "Suud puhtaks" saate Facebooki kontol kui ka õhtul otse-saate artikli avatud kommentaariumis. Saate meeskond ootab vaatajate mõtteid ka Twitteri vahendusel, märgusõnaga #suudpuhtaks.