Noored arvavad | ID-kaardi paanika kui kodanike kriitikameele läbikukkumine

{{1505720520000 | amCalendar}}
$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
ID-kaart. Autor/allikas: POSTIMEES/SCANPIX

Arvamus, et kaks aastat enne täisealiseks saamist pole noortel valijatel piisavalt teadmisi, on lühinägelik. Selle asemel, et spekuleerida noorte poliitika vastu huvi tundmise teemal, peaks iga inimene oma isiklike teadmiste täiendamisele rõhku panema, mis omakorda parandaks märgatavalt valimiste kvaliteeti ning valituks osutuva erakonna mõjuvõimu, kirjutab Vali Ära Vali rubriigis Grete Elmi.

Ühe pressikonverentsiga suudeti enamik Eesti elanikest panna uskuma, et nende e-turvalisus on otseses ohus. Vaevudes aga süvenema, selgus, et tegelikult on oht siiski vaid teoreetiline, kuid paanika tekkis vaid pealkirjade põhjal. Kuhu jäi selles situatsioonis ühiskonna kriitiline meel ning haritus poliitilise info suhtes? Need olid asendatud pealiskaudsuse ning kergeusklikkusega.

Kasutada inimeste turvalisust valimiseelse manipuleerimisvahendina oleks ju kaval ning ühtlasi valijate mõtlemisvõimet piisavalt halvav lüke. Ometi jäi mulje nagu usuks terve rahvas üksmeelselt, et keegi juba sel hetkel häkib nende ID-kaarti lahti, et muuta ühte häält. Kõrvale jäeti kriitiline meel ning distantsilt teemasse süvenemine ja ohu hindamine. Keskenduti vaid enda turvalisusele, mis on ka loomulik reaktsioon.

Reaalsuses puudus otsene oht nii kodaniku tasandil, kui ka e-valimistele. Teoreetiline oht, mis kaasneb ID-kaardi kiibi veaga, oli ülepaisutatud, mis omakorda oli osaliselt ilmselt teadlik valik. Kui ühe hääle muutmiseks kulub ca 12 tundi ning 50 000 eurot, siis oleks enesekeskne eeldada, et keegi oleks valmis nägema sellist vaeva, et muuta väikest protsenti häältest, kui hetkel puudub isegi umbkaudne teadmine, milliseks osutavad valimistulemused.

Noortel ja vanadel on vähe kriitilist meelt 

Sellegipoolest tõestab antud olukord, et vaid vähesel osal ühiskonnast on piisavalt kriitilist meelt, et kahelda ka sellise uudise tagamaades. Seega näitab see ka noorte võrdsust ülejäänud ühiskonnaga sellises situatsioonis. Ühtviisi mõjutas see uudis kõiki vanusegruppe ning suure tõenäosusega isegi kõige vähem noori, sest nad on kõige teadlikumad infotehnoloogia võimalustest ja puudustest ning oskavad olukorrale läheneda ratsionaalselt.

Poliithariduslike tasemete liigitamine lähtudes vanusest on üsna eelarvamustepõhine, sest tegelikult sõltub iga valija teadlikkus tema enda huvist, mis aga ei olene kunagi vanusest. Selle asemel, et spekuleerida noorte poliitika vastu huvi tundmise teemal, peaks iga inimene oma isiklike teadmiste täiendamisele rõhku panema, mis omakorda parandaks märgatavalt valimiste kvaliteeti ning valituks osutuva erakonna mõjuvõimu.


Grete Elmi on 19-aastane Tallinna tehnikaülikooli tudeng, kes läheb sel aastal esimest korda kohalikel valimistel hääletuskasti juurde. “Vali ära vali” palus noortel esmavalijatel jagada oma mõtteid ning oktoobri keskpaigani arutlevad noored valikute, eetika ja poliitkultuuri üle.

Toimetaja: Greete Palmiste

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: