Kuidas piirata sõnavabadust? ({{commentsTotal}})

.
. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Piiramatut sõnavabadust ei ole olemas ja ilmselt keegi seda ei sooviks ka. Küsimus on aga, kuidas seda piirata. Tuleb piirata ikka vastavalt sellele, mis toob kõige paremaid tagajärgi ühiskonna heaolule, kirjutab lugeja.

Eesti meedias on võrreldes USA ja rahvusvahelise meediaga üldiselt vähe juttu sõnavabadusest. Kohati jääb mulje, et siin arvatakse, et sõnavabadust ei tule üldse piirata ja öelda võib kõike, mis vähegi pähe tuleb – piisab mõne Eesti väljaande netikommentaariumi avamisest.

Päris nii see loomulikult ei ole. Viimati tekitas liiale läinud väljenduste tõttu kõige enam vastukaja Urmas Reinsalu kõnepruuk seoses naistevastase vägivallaga. Räägitud on ka EKRE toetajate probleemsetest arvamustest. Inimesed ikka tunnevad mingil määral huvi selle vastu, et sõnavabadust ei kuritarvitataks, aga seda arutelu tundub olevat Eestis siiski vähe. 

Sellist asja nagu piiramatut sõnavabadust ei ole olemas ja ilmselt ei sooviks seda tegelikult keegi. Eesti põhiseaduse paragrahv 45 ütleb: "Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil." Sellele õigusele aga järgneb õigustatult loetelu piirangutest, et seda õigust vastavalt vajadusele reguleerida. Seal on toodud välja, et sõnavabadust võib piirata "avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks." 

Nende piirangute üle mõeldes tekib ikkagi küsimus, kuidas sõnavabadust piirama peaks. Sellele küsimusele andis oma vastuse 19. sajandi liberaalne poliitiline mõtleja John Stuart Mill ja see mõtteviis on paljusid lääneühiskonna inimesi tänapäevani suunanud. Tema teosest "Vabadusest" on tuntud järgmine lõik sõnavabaduse kaitseks:

"Kui ka kogu inimsugu peale üheainsa jagaks ühte arvamust, poleks inimsool rohkem õigust seda ühteainukest vait sundida kui temal, omades võimu, oleks õigust kogu ülejäänud inimsugu vaikima panna. /-/ Aga arvamuse mahasurumisele eriomane kuri seisneb selles, et nii röövitakse tervet inimkonda, järeltulevat põlve samuti nagu kaasaegseid ja enamgi veel neid, kelle arvamus läheb lahku, kui neid, kes seda jagavad. Kui mahasurutud arvamus on õige, jäävad teised ilma võimalusest loobuda ekslikest seisukohtadest õigete kasuks; kui vale, kaotavad inimesed peaaegu sama suure hüve saada tõest selgemalt aru ja kujutada seda elavamalt ette ekslikule arvamusele vastandamise kaudu."

Kuid kuigi Mill oli äärmiselt suur sõnavabaduse kaitsja, ei pidanud temagi piiramatut sõnavabadust soovituks. Sõnavabaduse piiramiseks pakkus ta välja kahju põhimõtte. Selle põhimõtte kohaselt võivad inimesed väljendada igasuguseid seisukohti, välja arvatud juhul kui selle tulemusena seatakse ohtu kellegi füüsiline tervis ja elu.

Üks näide, mille ta välja pakkus oli, et inimestel peaks olema õigus avaldada ajakirjanduses seisukohta, et maisikaupmehed näljutavad vaeseid, aga seda vaadet ei tohiks esitada vihasele jõugule, kes on maisimüüjate maja juurde kogunenud. Seda siis sellepärast, et vihane jõuk võiks saada sellest kõnest indu juurde ning seejärel inimesi füüsiliselt ründama hakata ja nende elu ohtu seada. 

Milli kahju põhimõtet on uuritud teiste mõtlejate poolt ja seda on püütud edasi arendada, kuid paljude jaoks ei tundu see töötavat. Mõned leiavad, et see on liiga piirav. Nad arvavad, et on absurdne, et me hakkame piirama igasugust väljendust, mis võib kellegi marru ajada ja vägivallale õhutada. Tundub, et vägivaldsed inimesed peavad ise vastutama oma käitumise eest. Teised jällegi arvavad, et kahju põhimõttest ei piisa, sest see ei võta arvesse ka kahjulikke, kuid väiksema mõjuga tagajärgi – nagu näiteks kellegi solvamisest põhjustatud ebameeldivat enesetunnet. 

Ma arvan, et siinkohal on mõistlik tuletada meelde, mis on algupäraselt üldse kahju põhimõtte eesmärk. Selle eesmärk on tuua ellu kõige paremaid tagajärgi. Tagajärgede ampluaa on väga lai, alustades meeleolust ja enesetundest ning lõpetades inimeludega. Oht kellegi elule on tagajärg ning samuti on seda mõju kellegi enesetundele. Peaksime arvestama igasuguste tagajärgedega, kui hoolime inimkonna heaolust kõige laiemas tähenduses. 

Selleks, et näidata, kuidas võiks mõelda sõnavabaduse piiramisest tagajärgede vaatenurgast, tahaksin välja tuua ühe erilisi sündmuse: tulistamise Prantsuse satiirilise ajakirja Charlie Hebdo kontoris 2015. aastal. Charlie Hebdo peatoimetaja oli enne seda sündmust järgmise olukorra ees, kus ta pidi otsustama, kas kujutab ajakirjas Muhamedi või mitte. Tema kalkulatsioon võis välja näha midagi sellist (tõenäosused on usutavad, kuid potentsiaalselt väärad):

 

OtsusTagajärje tõenäosusTagajärg (hukkunute arv)
Ei kujuta Charlie Hebdos Muhamedi100 protsenti0
Kujutan Charlie Hebdos Muhamedi5 protsenti12

 

Seda otsust selliselt langetades on üpris selge, et inimelude säästmise vaatenurgast oleks pidanud peatoimetaja otsustama Muhamedi kujutamise vastu, kuna otsusel karikatuuril avaldada oli palju suurem oodatav hukkunute arv. Ta oleks tõepoolest piiranud ajakirjanduslikku sõnavabadust, aga see oleks olnud õigustatud, sest oleks toonud parema tagajärje kui see otsus, mille ta tegelikult vastu võttis.

Ekstreemseid religioosseid vaateid saab kritiseerida teistmoodi, näiteks avaldades akadeemilistes ajakirjades või arvamusrubriikides argumente. Nii mõjutame, et meie sõnavabaduse rakendamisel on paremad tagajärjed, näiteks suurem võimalus, et mitte keegi ei saa surma. Kui islamiäärmuslasi vihastab kõige enam Muhamedi kujutamine karikatuuridel, võiksime valida teisi strateegiaid islami kritiseerimiseks. Loomulikult on ka nii, et kui äärmuslased hakkavad nõudma, et me kõikidest teistest väljendusviisidest samuti loobuksime, peaksime hindama, kas see pole kokkuvõttes veel negatiivsem tagajärg kui vägivald, mida teatud sõnumid tekitaksid. 

Tõin selle näite, et aidata mõelda sõnavabadusega seotud otsuste tagajärgedest kõige äärmuslikumas olukorras. Sama mõtlemist saab rakendada ka teistes olukordades, kuigi arvutuskäik on tõenäoliselt oluliselt keerulisem. Näiteks Reinsalu oleks saanud mõelda sellest, milliseid tagajärgi võib tema arvamus tuua ning kas head tagajärjed ikka kaaluvad halvad üle. Sama võiks teha ka ükskõik kes, kes oma arvamust internetis või mujal jagab. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: