Eero Rebo: miks on Eesti riigikaitsjatele vaja Nursipalu harjutusvälja?
Lühike ja sirgjooneline vastus: selleks et, õppida sõdima ning seejärel harjutades hoida end lahinguvalmis. Kasarmu nelja seina vahel ei ole võimalik omandada oskusi ja kogemusi, mida Eesti sõdur vajab tänapäeva või tulevikku lahinguväljal.
2008 .aastal otsustas meie valitsus, et selline harjutusväli on hädavajalik ning see luuakse Võrumaal Nursipalus. Oluline tegur selliste valikute tegemisel on väljaõppekoha kaugus kasarmust.
Tänaseni toimus suur osa raskerelvade laskmisi Tapal või Sirgalas. Võrust Virumaale on pikk tee, mis võtab maksumaksja raha ja sõduri aega. Kumbagi ei ole meie riigis ülearu. Eriti kriibib hinge olukord kaitseliitlastega, kes nädalavahetustel tulevad riigikaitselisi oskusi omandama.
Et nad saaksid miinipildujatest ja tankitõrjerelvadest lasta, tuleb reisida Võrust, Põlvast või mujalt Lõuna- Eestist Virumaale. Tavaliselt algab reis reedel, laupäevaks jäävad laskmised ning pühapäeva varahommikul tuleb tagasiteele asuda, sest relvad ja sõiduvahendid vajavad koju tagasi jõudes ka hooldust.
Ajateenijad ja reservväelased lähevad tavaliselt nädalaks ning seavad üles laagri, kust käiakse mitmel harjutusel, mis on ajas ja ruumis kokku surutud. Oskuste omandamise seisukohalt pole see üliintensiivne tegevus just alati ideaalne. Õpetame ju reservväge, kelle oskused ja teadmised peaksid püsima aastaid.
Nursipalu asub Taara kasarmutest 15 kilomeetri kaugusel, mis on piisavalt lähedal, et sinna hommikul minna ning harjutuse lõppedes naasta. Võrus paikneb ka Lahingukool, mis ei õpeta teoreetikuid, vaid tulevasi juhte – Eesti allohvitsere ja ohvitsere.
Nursipalus asub vana Nõukogude raketibaas, kuhu oleme ehitanud linnavõitluse linnaku ja lasketiirud, olemas on ka teeninduslinnak, milles on varjualune, tualettruum ja pesemisvõimalus.
Lasketiirus lastakse kindlas suunas ning liikumine on piiratud, laskeväljal aga on võimalik manööver, seal saab lasta eri suundades ja eri kaugustel paiknevaid sihtmärke ning kasutada ka raskerelvade tuld. Ehk tegutseda nii nagu lahinguväljal.
Kogenud allohvitser võrdles lasketiirus laskmist tähtede kirjutamisega ning laskeväljal harjutamist essee kirjutamisega – täpne tuli eri relvadest ja liikumine peavad ladusaks tervikuks kujunema. Jalaväebrigaadi tugevus on erinevate relvade ja üksuste koostöö ning kui me seda rahuajal ei harjuta, ei tule see tule all välja.
Miks meile raskerelvad? Mõningate Nursipalu inimestega kõneledes jääb kõlama mõte, et poisid, laske püssi, kuid tankitõrjerelvad või miinipildujad, kõik mis müra teeb, tehke valgel tahvlil selgeks ja ärge siin suurt pauku korraldage.
Kahjuks on idapiiri taga oleval vastasel soomusmasinad ning neid on palju. Pelgalt püssiga lastes, kasutamata raskerelvi on meist vaid küünemusta võrra rohkem kasu, kui vastase tulekul teepervel protestiplakatiga seistes.
Nursipalu tulevik on järgmine: 2. jalaväebrigaad, kaitseliitlased ja Lahingukool saavad harjutusvälja, kus saab lasta ja liikuda kasutades kaitseväe 81 ja 120mm miinipildujad, tankitõrje granaadiheitjad ning kaitseliitlaste 90mm tagasilöögita kahureid.
On rajatud plats lõhkamistöödeks ja maastikusõidurada autojuhtide õppeks. Vaja on teid, valle, tuletõrje veevõtukohti ja muud sellist, millega tagada inimeste ja keskkonna kaitse.
Riigikaitsjad on olnud aastaid kohalike inimestega dialoogis ning oleme oma plaane avatult ja ausalt tutvustanud. Tehtud on mitu uuringut ning koos on käidud vaatamas, kuidas üks või teine laskmine välja näeb. Suur osa harjutusväljast on ohuala, kus soovime laskmiste ajal liikumist piirata – see soov ühildub looduskaitsjate sooviga tagada loomade, lindude ja taimedele kaitstud paik.
Tegelik küsimus Nursipalus ei ole ju harjutusvälja ehitamine, vaid kas kaitseväel ja Kaitseliidul on Lõuna-Eestis koht, kus tegeleda oma rahuaegse põhitegevusega ehk valmistuda Eesti kaitseks. Kui sellist võimalust ei teki, ei ole võimalik tagada lahinguvalmis üksusi ega tõsiseltvõetavat riigikaitset. •
Toimetaja: Rain Kooli