Kell – ideaalne mehhanism, mis toimetab omasoodu. Vanasti oli vaja suurt pommidega seinakella või väikest käekella iga päev üles keerata, et selle töö ei lakkaks. Ta tuletas oma mehhanismi olemasolu iga päev meelde. Nüüd on taskus nutitelefon, mille elektrooniline kell end ka kaks korda aastas kellakeeramise ajal ise õigeks sätib. Ei mingit muret.

Ajast, mil 31. märtsi hilisõhtu möödus paberkandjal tuludeklaratsiooni kohal nuttes ja halades, püüdes aru saada, kuhu mida kirjutama peab, on möödas juba paarkümmend aastat. Me oleme harjunud, et tuludeklaratsioon täidab ennast elektrooniliselt ise, meil jääb üle vaid rõõmsalt see paari hiireklõpsuga kinnitada ning mõne aja pärast enammakstud tulumaksu tagastamist ootama jääda. Nii oli see senimaani.

Ka ID-kaarti harjusime pidama abivahendiks, mis toetas internetipangas käimist ega mõelnud selle toimimisele. Keegi ei kujutanud enam ette, et peab füüsiliselt panka kohale minema ja seal oma arveid tasuma, tehnoloogiline abimees ajas kõik jonksu, tõsi, aeg-ajalt eri brauserites jukerdades. See tekitas tuska. Tänavune sertifikaatide uuendamine ja avastatud turvarisk pani aga ID-kaardist kirjutama rohkem kui viimase 15 aasta peale kokku.

Me oleme Eestis harjunud elama nii, et ei pea riigiaparaadi tehnoloogilise toimimise mehhanismidesse sekkuma ega oma pead nende toimimisega vaevama. Nüüd aga korraga tuletab meie lähiminevik end järjest meelde, me peame varrukad üles käärima ja sekkuma, möödapääsu pole.

Kas anda riigile oma tulumaksuvaba miinimumi osas laenu või võtta seda ise? Kuidas arvutada välja optimaalseim tasakaal, et mitte end hiljem vaeseks maksta, ent mitte ka iga kuu kõvasti vähem palka saada? Kui palju peaksin arvestama tulumaksuvaba miinimumi ja kuidas see valem täpselt käib? See on tänavuse hilissügise põletavaim küsimus.

Eelmine oli „kas sul on sertifikaadid juba uuendatud?”. Ja „kas said süsteemi sisse?”. Selle juurde käis mõistmatu mõmin, sest mis täpselt ID-kaardiga lahti on ja mis võib juhtuda, kui seda ära ei uuenda, jäi enamikul lõpuni hoomamata.

Süsteemid, mis seni toimisid laitmatult, meie sekkumata, nii et õigesti välja arvestatud palk jõudis arvele ja pangas said arved makstud ilma ID-kaardile süvitsi mõtlemata, on ootamatult saanud meie igapäevakõnepruugi lahutamatuks osaks. Me peame mehhanismiga suhestuma, tahame või mitte. Kuigi üldse ei tahaks, sest keeruline mehhanism on võluv seni, kuni sellega kättpidi kokku ei puutu.

Puudub veel, et telefonikella igapäevaselt üles keerama peab hakkama.