On tuntud ütlus, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Soome presidendi Alexander Stubbi ja Norra peaministri Jonas Gahr Støre telefonivestlus Venemaa juhi Vladimir Putiniga võis tõepoolest olla ajendatud õilsast kavatsusest, sest seda olevat palunud Ukraina president Volodõmõr Zelenski isiklikult. Ometigi on üks asi see, et sõdiva riigi juht haarab igast õlekõrrest, et lõppeks tema inimeste tapmine. Teine asi on see, et kogenud poliitikud peaksid nägema ka sammu ette.

Nüüd aga näeme, et Euroopa on kõne otstarbekuse osas lõhestatud ning Moskva hõõrub sel puhul ainult käsi kokku. On kummaline, et mõlemad mehed rõhutavad, et nad kõnelesid oma riigi, mitte Euroopa nimel, justkui oleks Soome ja Norra kahepeale võimelised Ukraina sõda lõpetama.

Kui seda Euroopat jalus poleks

USA on olnud kogu see aeg pärast teist maailmasõda kõigepealt Nõukogude Liidu, hiljem Venemaa vaenlane number üks. Ja vastupidi. See aeg kestis laias laastus kuni Donald Trumpi saamiseni USA presidendiks 2024. aastal, siis hakkasid asjad muutuma. USA lõpetas sõjalise abi andmise Ukrainale ning hakkas tegema Venemaale suuri mööndusi, eelkõige majanduse vallas (diislilepe). Trumpi rünnakute objektiks said hoopis mitmed Euroopa riigid.

Valge Maja eelistas arvata, et sõja lõpetamist Ukrainas takistab Kiiev, mitte Moskva. Venemaa uueks põhivaenlaseks sai Euroopa, kes suurendas relva- ja rahaabi Ukrainale ja keeras Venemaale peale üha uusi sanktsioone.

Moskvale sai selgeks, et senikaua kuni Ukraina selja taga on Euroopa pole põhjust Ukraina alistumist loota. See oli põhjus, miks Venemaa alustas Euroopa riikide vastu hübriidrünnakuid, sabotaaže ja ähvardamist.

Vangerdus

25. oktoobril ütles Kremli välispoliitikaabi Juri Ušakov võimutruule teleajakirjanikule Pavel Zarubinile, et Euroopa kaasamine Ukraina rahukõnelustele on kriitilise tähtsusega. See oli esimene kord sellist mööndust teha. Varem Moskva kas lihtsalt ignoreeris Euroopat või kostitas teda irooniliste märkustega. Venemaa uskus, et Ukraina suudetakse murda koostöös ameeriklastega.

Nüüd on Venemaa strateegilises mõtlemise toimunud vangerdus (castling), nagu selle sõnastas 21. oktoobri Foreign Affairsis julgeolekuanalüütik Dmitry Adamsky. Ehk siis USA ja Euroopa on Moskva jaoks kohad vahetanud.

Ukrainale antav sõjaline abi toetub praegu omapärasele skeemile: USA enam Ukrainale relvaabi ei anna, Euroopa ostab oma raha eest Ühendriikide relvi ja saadab neid edasi Ukrainale. Tegemist on programmiga PURL (prioritised Ukraine requirements list). Ehk kui Euroopa vahelt ära koristada, siis jääks Ukraina paljuski relvadeta.

Euroopa tuumarelvad

Huvitaval kombel valmistavad nii USA-le kui ka Venemaale muret Euroopa tuumaambitsioonid. Teatavasti on Pentagoni poliitikajuht Elbridge Colby välja käinud nn NATO 3.0 idee. Laias laastus tähendab see, et USA vähendab drastiliselt oma tavavägesid ja-relvastust Euroopas, jätab aga alles "tuumavihmavarju".

Nüüd on Prantsusmaa ja Suurbritannia hakanud järjest rohkem rääkima sellest, et Euroopal peab olema oma ühine tuumaheidutus. Saksamaa, Poola, Põhjamaad ja Baltimaad on näidanud üles huvi sellise arengu vastu. USA jaoks tähendab see mõjuvõimu vähenemist Euroopas, millest lõplikult loobumine ei ole tal kavas. Moskva jaoks on seevastu tegemist uue "punase joonega".

Kui NATO Euroopa osal tekib suurem tuumavõimekus, siis on see löök Kremli peamisele unistusele, NATO hävitamisele. Kellele sa ikka räägid enam seda juttu, et NATO peab taanduma 1997. aasta piiridesse…

See muidugi ei tähenda, et Moskva loobub Euroopa hirmutamisest ja alandamisest. Juba mainitud Ušakov ütles vaid kolm päeva pärast oma seisukohta, et Euroopa kaasamine Ukraina rahukõnelustele on hädavajalik, et eurooplased ei ole oodatud Venemaa, USA ja Ukraina tehnilistele kõnelustele Abu Dhabis. Aga kui nad soovivad, võivad nad sinna pileti "osta".

Seda enam on oluline, et Euroopa kõneleks nii Venemaa kui ka USA-ga ühel häälel. Üksikute riikide soolod võivad anda valestardi efekti.