Pärt Ojamaa elab Tartus ja on kahe lapse isa. Esimese lapsega jäi 1,5 aastaks koju tema abikaasa Maarja. Küsimus, kes jääb koju teise lapsega, tabas paari ootamatult. "Merje (perekonnatuttav – toim) küsis, kumb meist lapsega koju jääb. Me polnud sellele tegelikult tõsisemalt mõelnud, aga sel hetkel saime mõlemad aru, mis on selle küsimuse kõige loogilisem vastus," selgitas Ojamaa.

Selleks, et abikaasa ei peaks tekkinud tööalaseid pakkumisi ära ütlema ning töösuhete loomist edasi lükkama, jäi koju isa. Ojamaa meenutas, et kogu kollektiiv võttis tema otsuse vastu aplausiga. Asendaja leidmine jäi küll tema enda õlule, kuid selleks, et parim asendaja leida, oli see tema hinnangul loogiline valik. Ajutise töökoha sai üks äsjastest praktikantidest.

"Tööandja saab praktikantide seast lapsehoolduspuhkuse ajaks noore inimese tööle võtta ja praktikal ennast heast küljest näidanud noor saab reaalse tasustatud töökogemuse," toonitas Ojamaa nn win-win olukorda, mida võiks teisedki ära kasutada.

"Tööturult eemale jäämist tuleks lapse saamise kontekstis näha teatava paratamatusena. Aga paratamatusena, mille kompenseerib uue inimese ilmumine," sõnas Ojamaa ja nentis, et just tööturult eemal viibimine oli tema esimene suurem hirm enne isapuhkusele jäämist. "Jääda maha erialalises arengus, unustada mõned oskused, minna n-ö rooste, nüristuda jms. Praegu võin öelda, et kartused olid asjatud."

Tallinnas elava Lauri Koorti peres tuli otsus isapuhkusest juba lapseootuse ajal: see oli majanduslikult kasulikum ning tema elukaaslane ei soovinud huvitavast tööst kauaks kõrvale jääda. "Loomulikult tehti alguses idee peale natuke suuremad silmad," meenutas Koort hetke, mil ta tööandjale otsusest teatas. Suures plaanis aga suhtus kollektiiv toetavalt.

Mõlemad isad leiavad, et paberimajanduslikult sujus kõik kenasti – esitamata jäänud dokumentide osas võttis sotsiaalkindlustusamet ise ühendust ning emapuhkuselt isapuhkusele üleminek toimus ladusalt.

"Minu kõige suurem hirm oli, et ma jään lapse tõttu kõrvale minu jaoks olulistest tegevustest, kuid seda pole juhtunud," rääkis Koort, kes on leidnud viise, kuidas last näiteks jooksma minnes kaasa võtta. Planeerimist muutes on mahtunud lapse kõrvalt ellu siiski ka sportimine. Praeguseks kaks kuud lapsega kodus olnuna märgib ta, et lisaks lapse kasvamise kõrval olemisele on ta õppinud aega väga palju paremini organiseerima.

"Esimesed paar nädalat olid keerulisemad kohaneda. Elukaaslane mitu korda küsis, kas olen ikka [valikus] kindel, kuna olin tavalisest mornim. Tegelikult olin lihtsalt tavalisest olulisemalt väsinum," sõnas Koort.

Väsimus, kuhjuvad kodused kohustused, nagu majapidamise korras hoidmine, lapse üha suurem tähelepanuvajadus ja abikaasa tööstress, moodustavad aga ühel hetkel ootamatu väljakutse, milleks tuleb Ojamaa hinnangul valmis olla ja mida ehk "puhkuse" alguses aimatagi ei osanud.

Ta leiab, et ideaalis võikski mõlemad lapsevanemad võrdsel määral tööelust kõrval olla, sest siis mõistetakse võrdselt ka seda, mida n-ö pere ökosüsteemi hoidmiseks vaja on.

"Kas pesu pesemisel piisab musta pesu masinasse panemisest ja masina käivitamisest või võiks "pesu pesemise" alla kuuluda ka pesu sorteerimine, masinast välja võtmine ja kuivama panemine (sest masinas üle öö seisev niiske pesu läheb haisema ja siis tuleb seda uuesti pesema hakata)? Millal ja kui palju korraga peab millist lille kastma (et abikaasa haruldane lemmikpotilill lihtsalt ülekastmisesse ära ei upuks)? Kas lastega jalgsi poes käimine on nii suur vägitegu, et koju naasnud vanemat tuleks kohelda kui kangelast või on see elementaarne, sest poes käiaksegi? Mida ja kuidas teha süüa nii, et kogu aeg ei peaks ostma uusi produkte, samas kui eelmised kapis hapuks hallitavad?" loetles Ojamaa küsimusi, mida ei saa tema hinnangul mõista enne, kui pikemat aega kodus olles.

Ta usub ka, et kui isapuhkus oleks populaarsem, läheks vähem perekondi katki. "Viimasel ajal olen palju mõelnud üksikemade peale. Sotsiaalministeeriumi algatus isade hulgas lapsehoolduspuhkust võtta on muidugi hea ja tore, aga me ei tohiks kuidagi läbi sõrmede vaadata olukorrale, kus väga paljudes peredes ei olegi isa. Võtan kõik oma mütsid maha nende naiste ees, kes üksi oma lapsi kasvatavad," arutles Ojamaa.

Koort märgib, et peab olema tänulik selle eest, et kaaslasega teineteisele toeks jaksatakse olla. "Päeva kirjeldades võib jääda mulje, et kõik on väga lihtne, aga tegelikult olen ma väga õnnelik, kui elukaaslane koju jõuab. Kahekesi on kohe poole kergem. Seega on minu sõnum teistele isadele, kelle elukaaslased päevast päeva lastega tegelevad: kinkige oma kaasadele aega, te ei kujuta ette, kui tänulikud nad teile on!"

Ojamaa vastab: "Minu soovitus on: ärge kujutage endale liiga palju ette. Lapse kõrvale ei maksaks endale võtta muid maailmaparanduslikke projekte – lapsed ongi meie maailmaparanduslik projekt number üks." Ja lisab veel:

"Pöörake lapse kõrval tähelepanu ka oma elukaaslasele. Need on kaks eraldi armastust, millel tuleb tuld all hoida. Õigemini võib lapse vastu tekkinud armastust plahvatusena kirjeldada. Armastus abikaasa vastu on selle foonil nagu küünlaleek. See ähvardab selle plahvatuse kõrval ära hääbuda, aga seda tuleks põlemas hoida – pärast plahvatust jääb järgi palju hõõguvaid tükke, aga tule saab üles küünlast."

Päevikud täies mahus: