Teie olete näinud aastaid vaeva, et Eesti oleks Euroopa Liidus nähtavam. Millega on Eesti olnud eesistumise ajal kõige nähtavam?

Hea töö. Ennekõike oleme nähtavad selle kaudu. Seda on raske võltsida ja seda on raske varjata. Me siiralt tahtsime oma tööd hästi teha ja sellest saavad aru ka teised.

Me õppisime eesistumise ettevalmistuste käigus ära ka ingliskeelse sõna "try" õige kasutamise. Kõigis eesistumiseelsetes konsultatsioonides rääkisime igal teemal kõigi ülejäänud 27 liikmesriigiga: uurisime, mis on nende hirmud ja ootused. Eestlased vastasid selle peale kogu aeg: "We'll try. We'll try to do this." Sellel ei ole inglise keeles päris seda tähendust nagu meie jaoks, aga meie jaoks on see ausõna. Me mõtlesime toona siiralt ja mõtleme ka täna: me tõesti püüdsime seda teha. Kes püüab kõigest väest, sel lähevad ikka mõned asjad korda ka.

Me oleme ka üks liikmesriik, kellel on päriselt oma märk: digimärk. Kui me ütlesime, et meil on digitaalne eesistumine, oli seda väga lihtne uskuda. Ma ei ütle, et kõik uskusid kohe, et digimõõde on kõigis ELi asjades oluline, aga seda oli lihtne uskuda ja sellega paistsime silma küll.

Kas on ka midagi, millega me oleme negatiivselt silma paistnud?

Jäägu see teiste öelda. Eks enese hindamisega on alati nii, et seda ei suuda ise päris adekvaatselt teha. Mul on natuke kahju, et me räägime täna (vestlus toimus esmaspäeval, 18. detsembril – toim.), mitte nädala pärast: nädala pärast oleks meil ees kogu saavutuste nimekiri, kõik vastuvõetud eelnõud.

Eesistuja peamine roll on tänapäeval ikkagi seadusandluse edasiviimine, eelnõude vastuvõtmine. Selles osas ei ole enam küsimust, et mis tunne on – kas tundus, et läks hästi? Seal on ikkagi konkreetne tabel sellest, mis on tehtud ja tegemata. Kui ma saan kolleegidelt teateid, et kell viis hommikul saavutati järjekordne kokkulepe, peale mida mindi kohe järgmisele koosolekule, siis mulle tundub küll, et meil ei ole midagi häbeneda.

Eesti eesistumist iseloomustas enim siiras soov oma märk maha jätta. Autor: Siim Lõvi /ERR

Meie eesistumise võib-olla kõige suurem väljakutse tuli juba enne eesistumist, kui see nihkus pool aastat varasemaks. Kuivõrd on Brexit meie eesistumist mõjutanud?

See on äärmiselt õige küsimus. Eesistumine on tohutu logistikaülesanne, nii et see on tõesti raske, kui sa pead tooma üritused, hanked ja trammitee remondi pool aastat varasemaks. Eelnõude mõttes pole ju iseenesest suurt vahet: sa võtad selle, mis eesistuja sulle üle annab, ja töötad sellega.

Ma kartsin ise ka, et Brexitil võib olla meie eesistumisele suurem mõju, sest me teame, et suurte masside läheduses ruum deformeerub. Kui üks protsess on nii tohutu, nii massiivne, siis on sellel potentsiaali avaldada mõju kogu Euroopa Liidu tegevusele, ka tavategevusele. Seda ei juhtunud. Meil oli selles 26 liitlast, kes olid kõik koos meiega huvitatud, et Euroopa Liidu elu läheks edasi. Et Euroopa Liidu igapäevane tegevus jätkuks, et meie kodanikud näeksid, et tehakse asju, mis lähevad neile korda ja teevad nende elu paremaks. Brexiti draamat ju tuli, aga see ei varjutanud meie eesistumist nii, nagu oleks võinud karta.

Teie esindasite Euroopa Liidu Nõukogu eesistujat Euroopa Parlamendis, kus on teadupärast teistmoodi dünaamika ja põhimõtted kui Nõukogus. Kuidas paistis eesistumine sealtpoolt vaadates?

Parlamendis näevad suurt poliitilist pilti eelkõige juhtkond ja poliitiliste gruppide ehk meie mõistes fraktsioonide juhid. Parlamendiliikmed näevad suhet Nõukogu ja eesistujariigiga väga palju läbi konkreetsete eelnõude prisma.

Keegi neist ei tegele üldjuhul väga mitme eelnõuga. Võib-olla on mõnel komisjoni esimehel pisut laiem pilt, aga üldiselt näevad parlamendiliikmed eesistumist läbi konkreetsete töös olevate eelnõude, mis tähendab, et arvamusi on vähemalt sama palju kui eelnõusid. Oli eelnõusid, kus asi edenes väga raskelt, kus parlament oli väga raske partner ja kus meie tundusime parlamendile raske partner.

Matti Maasikas ja Jüri Ratas tutvustasid eesistumise alguses Euroopa Parlamendile Eesti eesistumise prioriteete. Autor: EU2017EE

Nagu näiteks?

Näiteks audiovisuaalmeedia direktiiv. Junckeri fondi edasiarendus: EFSI, European Fund for Strategic Investments, kus meil oli selg väga tugevalt vastu seina, sest liikmesriikide mandaat oli väga jäik ja Parlamendil olid kohati teistsugused soovid. Neid näiteid ikka on.

Kokkuvõttes töötavad Euroopa Liidu institutsioonid ikkagi sama eesmärgi nimel: et Euroopa Liit areneks edasi, oleks parem. Ma arvan, et selle poolest olime me täiesti ühel lainel.

Kuivõrd te olete ise nii kaua juba Brüsselis tegutsenud, siis kas eesistumine suutis teid veel millegagi üllatada?

Ma sülitan kolm korda üle parema õla ja ütlen, et massiivset kriisi, uut ootamatut probleemi meile tegelikult ei tulnud. Ei midagi sellist nagu Lätil, kelle eesistumise kümnendal päeval toimus Charlie Hebdo rünnak, nii et Läti pidi eesistujana järsku tegelema terrorismi teemaga, milleks keegi polnud valmis. Või nagu Leedu eesistumisel, kus tuli Snowdeni skandaal ja spioneerimisskandaal Euroopa Liidu ja USA suhetes. Sellist suurt ootamatust meil ei olnud ja see on kohutavalt tore.

Eesti eesistumine möödus kriisideta. Autor: Siim Lõvi /ERR

Te olete korduvalt rõhutanud Eesti eesistumise olulise prioriteedina idapartnerluspoliitikat. Idapartnerluse tippkohtumist jäi paratamatult varjutama see, et mõni liikmesriik soovis liitumisperspektiivi ja lõpuks käiski arutelu selle üle, kas idapartnerlus on liitumise väljavaatega koostöö või mitte. Kas seda eesistumise prioriteeti saab lugeda edukalt täidetuks, kuivõrd tippkohtumisele jäi lõpuks ikkagi mõru maik külge?

Jah. Liikmelisuse perspektiivi küsimus on EL-is otsustatud lahti hoida, kuna konsensust ei ole. Konsensust pole kumbagi pidi: ega meie lase ka sündida otsusel, et ei ole perspektiivi.

Aga ka Jüri Ratas ütles väga resoluutselt, et see ei ole laienemise küsimus.

Sellel tippkohtumisel, jah. Sellel tippkohtumisel ei arutatud seda küsimust. Idapartnerlus on üks Euroopa Liidu poliitika, mis pole arusaadaval kombel kõigi liikmesriikide jaoks võrdne prioriteet. Liikmesriigid, kes on kaugemal, ei tunne nii hästi meie regiooni, Ida-Euroopat. Neil on loomulikult vähem suhteid ja vähem ajalugu. Samamoodi toetub Eesti Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika suhetes rohkem Hispaania, Portugali ja teiste riikide kogemusele.

Me seadsime oma eesmärgiks tõsta idapartnerluse tähtsust ja tuua seda erinevates foorumites esile nii palju kui võimalik. Me kutsusime idapartnerite ministrid Eestisse neljale ministrite koosolekule, korraldasime kodanikuühiskonna foorumi, ärifoorumi. Idapartnerlus on rohkem fookuses ja sellega täitsime kahtlemata oma eesmärgi. Ega me oodanudki, et tippkohtumisel võiks teemaks tõusta liikmelisuse perspektiiv. Me teadsime, et seda ei juhtu.

Eesti eesistumise idapartnerluspoliitika oli Maasika hinnangul edukas. Autor: Siim Lõvi /ERR

Te olete meie vestluses maininud mitu korda eesistumise eesmärkide seadmist ja ettevalmistuste tegemist. Kui varakult teie jaoks Eesti eesistumine ja selle ettevalmistused üldse algasid?

Kevadel 2012, kui moodustati eesistumiskomisjon. Ma ei ole kindlasti ainus, aga ega kõiki neid inimesi, kes 2012. aasta alguses alustasid, pole enam sama asja kallal: Heiki Loot on kogu aeg olnud, võib-olla Marika Priske ja mõni kantsler veel.

Konkreetseteks sisuteemateks saab muidugi valmistuma hakata võrdlemisi hilja. Kuna sinu roll on viia edasi seadusandlust, siis sa näed natukene ette, kuhu eelmine eesistuja jõuab, ja tead selle järgi oma plaane seada.

Vabariigi Valitsus pidas oma esimese sisuteemade arutelu 12. jaanuaril. Loomulikult olid nad enne seda saanud viie aasta jooksul korduvalt aruandeid, kuidas ettevalmistused edenevad ja eks igasugused kinnisvaraga ja lipsuvärviga seotud teemad pälvivad alati palju tähelepanu ja hoogsat kaasaelamist.

Kui palju mõjutasid meie eesistumist viimase hetke vangerdused ministritega?

(Raputab pead). Saime hakkama.

Te rõhutasite ka ise enne eesistumist, et avalik esinemine on Brüsseli väga asjatundliku pressikorpuse ees raske väljakutse. Ütlesite ka, et ministrite tegevust ja nende huvi Euroopa teemade vastu tuleb süvitsi ja kriitiliselt analüüsida. Eesistumise alguses oli küll palju juttu ministrite keeleoskusest, aga kui me jätame selle kõrvale, siis kuidas ministrid sisuliselt hakkama said?

Nõukogud said ära juhatatud. Kui asi juba käis, tegid kõik oma töö ära. Varasemal perioodil oleks saanud end võib-olla natukene paremini ette valmistada, aga kui eesistumine käis, saadi hakkama. Ei ole hullu.

Ei oska kedagi positiivselt või negatiivselt esile tõsta?

Jällegi, mina nägin ainult neid Nõukogu koosolekuid, mida ma ise juhatasin. Ma ei leia ka, et mul oleks ametnikuna õige hakata ministritele punkte andma.

Maasikas leiab, et pikalt ette valmistatud eesistumist poliitilised vangerdused lõppkokkuvõttes väga ei mõjutanud. Autor: Siim Lõvi /ERR

Ma saan aru, et te olete juba ammuilma järgmiste eesistujatega suhelnud, kas või näiteks Ungariga, kelle eesistumine toimub alles nelja aasta pärast. Eesistumisi valmistatakse kaua ette ja kuna te olete järgmiste riikidega kohtunud, siis kelle eesistumist te ise kõige suurema põnevusega ootate?

Muidugi tuksub süda alati rohkem koos esmakordsete eesistujatega. See on kõigil alati niimoodi: sa oled ise palju rohkem ärevil, aga ka heas mõttes, ja tahad innustunult kõike teha. Kui sa teed üritusi kodumaal, siis sa tahad kõike näidata, sa võtad suurelt ette.

Kui ma olin Brüsselis, siis mul oli Hispaania kolleeg, kes oli 1989. aastal olnud Hispaania esimese eesistumise juures. Me käisime temaga Poola esimest eesistumist vaatamas ja ta rõõmustas: "Oh, see oli täpselt nii! Ma mäletan täpselt seda innukust!"

Ikka elad kaasa, eriti kui need riigid on pärit sinuga samast piirkonnast, nagu nüüd. Me elasime loomulikult kaasa Lätile ja Leedule. Nüüd võtavad üle bulgaarlased. Nii palju kui ma olen näinud, on Rumeenia planeerinud oma tegemisi väga põhjalikult ja õige varakult. Nemad on käinud siin, mina olen käinud Bukarestis ja neil on valmis juba päris detailsed kavad, mis on ainult tore. (Rumeenia eesistumine toimub 2019. esimesel poolaastal – toim.)

Milline tuleb Bulgaaria eesistumine? Kas neil on ka mingi märksõna või mingi teema, mida oodata?

Muidugi. Nende põhiteema on ühtekuuluvuspoliitika, ühtekuuluvus, cohesion. See läheb ka meile väga korda, sest enamik Eesti rahaülekannetest tuleb selle poliitika alt. Mais peab Euroopa Komisjon esitama uue mitmeaastase eelarveraamistiku. Eelarveraamistikuga koos tulevad alati ka suurte poliitikate, sealhulgas ühtse põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika reformid.

Bulgaarlastele on väga oluline Lääne-Balkani piirkond, mis on väga õige, sest nad asuvad ise seal kõrval, tunnevad piirkonda ja probleeme. Bulgaaria tippkohtumine, mis toimub Sofias, ongi pühendatud Lääne-Balkani piirkonnale. Ka Eesti on väga laienemissõbralik riik ja me loodame sellest tippkohtumisest uut tõuget ELi laienemispoliitikale.

Loomulikult peab Bulgaaria viima edasi digitaalse siseturu asju. Riigipead ja valitsusjuhid on korduvalt kinnitanud, et järgmise aasta lõpuks peavad olema vastu võetud kõik digituru failid, tehtud peavad olema kõik digituru asjad – bulgaarlastele jääb siit kõvasti tööd. Loomulikult jääb bulgaarlastele teatud osa rändekriisist: ühtse asüülisüsteemi, Dublini määruse reform.

Maasika sõnul on elevus ja entusiasm esmakordsete eesistumise vastu alati kõige suurem. Autor: Siim Lõvi /ERR

Ma ei tea, kas sellele küsimusele on üldse võimalik vastata, sest seda on keeruline hinnata, aga üks eesistumise eesmärke võiks olla see, et Euroopa Liit tuleb inimestele lähemale ja Euroopa teemad lähevad neile rohkem korda. Eesti inimesed on vist niikuinii Euroopa Liidu suhtes võrdlemisi positiivselt meelestatud, aga kas teie hinnangul läks eesistumine selles mõttes korda?

Seda on kindlasti võimalik hinnata. Kas just meie teiega siin välisministeeriumi kuuendal korrusel seda niimoodi lambist oskame öelda, aga seda kindlasti hinnatakse, kui tulevad uute arvamusküsitluste tulemused.

Ma olen nõus, et üks edu indikaator on see, kas toetus Euroopa Liidule on tõusnud. See on puhtalt minu isiklik spekulatsioon, kui soovite, aga mulle tundub ja ma nägin ka Eesti ametnike ja poliitikute puhul suurt kohusetunnet: me peame seda eesistumist tegema ja teeme seda siis hästi. Mulle tundub ja ma loodan, et ka Eesti inimesed on tundnud, et see ongi meie kohus.

Me oleme saanud Euroopa Liidust ikkagi väga palju. Kui me jätame isegi kõik raskemini hoomatavad asjad kõrvale, siis me maksame Euroopa Liidu eelarvesse ühe euro ja saame vastu neli eurot – nii juba 14 aastat. Nüüd oli meil poole aasta jooksul Euroopa Liidu ees kohustus, eesistumine: teeme siis seda hästi. Nii palju, kui ma olen näinud, võtavadki inimesed eesistumist umbes sedamoodi.

Paljudes eesistujariikides on alati väga negatiivse ja mõnitava avalikkuse tähelepanu all eesistumise maksumus: "Kuhu need miljonid nüüd valatakse?" Ma ei ole seda Eestis väga näinud ja mul on selle üle ütlemata hea meel.

Palju on küsitud, mida Eesti eesistumisest võidab, aga mida on Euroopa Liit saanud Eesti eesistumisest? Mis läheb Euroopas sellest paremaks, et me sinna oma panuse andsime?

Euroopa Liidu riigipead ja valitsusjuhid on targemaks saanud. Nad käisid digitippkohtumisel Tallinnas, kus neile räägiti ja kus nad said ka ise aru, kuhu maailm läheb.

Riigipead, peaministrid on tavalisel kohutavalt hõivatud oma riigi igapäevase juhtimisega. Nad ei käi seminaridel. Meie tegime neile tegelikult seminari: tipptasemel seminari digitaalse revolutsiooni kohta, mis praegu maailmas käib ja mõjutab kõiki meie ühiskondi, ka nende riike.

Mõned meist on näinud loomulikult juba nende muutuste positiivset külge: kuidas digitaliseerimine aitab majandust jne. Mõned on näinud ka varjukülgi: valeuudiseid, libauudiseid ja seda, kuidas uued tehnoloogilised võimalused võivad õõnestada meie demokraatiat, ka konkreetseid otsuseid, mida demokraatias tehakse. See on teema, mis läheb tegelikult kõigile korda. Minu meelest oli see tohutult suur asi, et me saime nad kõik koos siia istuma, kuulama ja selle üle arutlema.

Maasikas tunneb heameelt, et Eesti avalikkuses pole eesistumiseks kuluvaid summasid naeruvääristatud.Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas Brüsseli koridoridest vaadates tundub teile, et mõni eesistumise teema on Eesti avalikes aruteludes olnud kuidagi vildakas, valede rõhuasutustega või paistab Brüsselist lihtsalt teistmoodi kui Eesti inimestele?

Mina vaatan tegelikult asju välisministeeriumi kuuendalt korruselt, mitte Brüsseli koridoridest. (Naerab.)

Te teate, kuidas seal asjad käivad.

Väga arusaadavalt oli üks Eesti eesistumise keerulisemaid poliitilisi ülesandeid kokkuleppe saavutamine lähetatud töötajate direktiivi üle. On ka väga arusaadav, et Eesti ühiskonnas küsiti selle kohta nii mõnigi küsimus: kas me ikka pidime seda päriselt tegema? Võib-olla pole see meie enda konkurentsivõimele nii hea?

Samas oli ka majandusringkondi, kes ütlesid, et me oleme ammu väljas sellest faasist, kus me saavutame edu odava tööjõu laialisaatmisega. Värskelt on välja tulnud poliitikuid opositsioonist, kes on öelnud, et võib-olla me poleks pidanud seda nii innukalt ajama.

Minu meelest on tore, et eesistumine andis meile selle võimaluse: Valitsus sai seletada eesistuja rolli, sai natukene lahti seletada ka teemat ja minu meelest on see nüüdseks üks hästi läbi käidud teema Eesti ühiskonnas. Jällegi, see on üks eesistumise positiivne külg.

Eesistumine saab peagi läbi ja Euroopa ajakirjanikud ei suhtle selles formaadis enam pidevalt Eesti ametnikega. Kas Eesti eksperdid on ka peale eesistumist need, kelle poole ajakirjanikud erinevatel teemadel pöörduvad, või loeb ikkagi eelkõige sakslaste ja prantslaste arvamus?

Kas Eesti eksperdid on need, kelle poole pöörduvad välismaa ajakirjanikud? Kas Eesti poliitikud on need, kes jätkavad piisava tähelepanu pööramist nendele teemadele? See on kõik puhtalt meie kätes. Puhtalt meie kätes.

Ei hakka ennustama kumbagi – see on tulevik. Aga te puudutasite ühte kõige olulisemat asja, mida tuleb teha nüüd, kui eesistumise suur töö on läbi. Meil tuleb hoida oma pühendumust ja teadmiste taset. Me oleme end tegelikult kõikidesse teemadesse sisse lugenud. Meil on olemas teadmiste tase, meil on olemas suhete võrgustik.

Lihtne käegakatsutav näide: mais tuleb Euroopa Komisjon välja uue mitmeaastase eelarvekavaga. Kui palju paremini oleme praegu valmis nendes aruteludes osalema! Aga taseme hoidmine, nagu olümpiavõitjad teavad, võib kohati osutuda isegi keerulisemaks, kui taseme saavutamine.

Eesistumisega saavutatud taseme säilitamine võib olla veel raskem kui taseme saavutamine. Autor: Siim Lõvi /ERR

Mis on teie jaoks isiklikult olnud eesistumise kõige ägedam hetk?

See, mida ma ise olen kogenud?

Jah.

Vist ikkagi need varahommikused teated, et kokkulepe tuli ära. Ka siis, kui ma ise pole seal konkreetselt osalenud, on see ikkagi väga oluline.

See oli 13. septembril, kui Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker esitas Euroopa Parlamendis oma "Olukorrast liidus", "State of the Union" kõne. Mina sain sõna järgmisena: ma pidin kohe sellele kõnele vastama. Nõukogu seisukohta mul ei olnud. Ei saanudki olla, sest liikmesriikidel ei saa olla seisukohta kõne suhtes, mille president on just praegu pidanud. Mul oli kõne tekst ees nii värskelt, et ma ei olnud jõudnud seda lugeda. Ja siis ma pidin seal reageerima.

Jaa, see oli küll ettevõtmine... Sa pead oskama hinnata kohapealseid meeleolusid, sa pead oskama enam-vähem ennustada, mis sealt tuleb. Sa tead, et sa ei tohi väga lendu minna. Ka Eesti seisukohti ei saa seal päriselt välja käia, kuna Nõukogu mandaati ei olnud seljataga.

Ma arvan, et kohal olid pea kõik 751 parlamendiliiget, lisaks kaamerad. Selle kõne suhtes oli suur tähelepanu – ma ei räägi muidugi enda tagasihoidlikust sõnavõtust, vaid tähelepanust Junckeri kõne vastu. Kui küsida, mis mul särgi turjalt niiskeks tegi, siis kahtlemata see.

Kõige enam võtis särgi turjalt märjaks esinemine peale Junckeri suurkõnet. Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas on midagi, mis jääb kripeldama ka?

Ma tunnen, et kõik inimesed, kes töötasid eesistumisega, tegid seda väga professionaalselt. Professionaali tunnus on see, et sa teed kõik, mis sinust oleneb. Sa ei jäta kunagi järele: professionaal teeb töö alati lõpuni ära.

On ju mõned asjad, mida me ei saanud teha, sest aeg ei olnud küps või mõni valitsus vahetus, mis ei sõltu eesistujast. Oluline on see, et sa saad 31. detsembril tagasi vaadata ja öelda, et mina tegin kõik, mis minust sõltus – nii ettevalmistaval perioodil kui eesistumise ajal. See on oluline. Ma ei ütle protsente, mis sai tehtud, aga just selle poolest, kas ma tegin kõik endast oleneva – ma arvan, et meil ei pea väga midagi kripeldama jääma.

Kui koormav eesistumisperiood teie jaoks oli?

Minu elukogemus näitab, et inimesi väga ei huvita see, kui raske töö teistel on. Inimestel on endal raske, kõigil on raske. Las see jääda. See oli väga intensiivne periood, aga vähemalt sa tead selle eel ja käigus, et see saab ühel hetkel läbi.

Saime hakkama. Ma ei tea, et oleks olnud ärakukkumisi – võib juhtuda ka nii, et inimesed ei pea vastu. Ma ei ole kuulnud, et meil selliseid juhtumeid oleks olnud. Ma arvan, et see ongi see, mis on praegu oluline.

Viimane pilk @Europarl_ET plenaarisaali, @ELeesistumine on seal käesolevaga ära esindatud. Polnudki nii hull. Võib-olla tulen veel kunagi tagasi ???? pic.twitter.com/4FslxTaHq6

— Matti Maasikas (@MattiMaasikas) December 13, 2017