Kell on kümme teisipäeva õhtul. Brüsseli tänavad on peaaegu inimtühjad. Kalandusministrite kohtumispaiga lähedal vilgub kortermaja seinal valgusinstallatsioon, kus vahetuvad ingliskeelsed sõnumid: "Päästke angerjas," "ELi kalandusministrid, lõpetage ülekalastamine," "Päästke huntahven" ja "55 protsenti ELi kalavarudest on ülekalastatud."

See on teine kord, kui Eestil tuleb eesistujana kalapüügikvoote jagada: esimest korda Läänemeres, seekord Põhjameres ja Atlandi ookeanis. Need kaks kohtumist ületavad pikkuse poolest kaugelt kõik liikmesriikide kohtumised mistahes valdkonnas, sest kalad kütavad kirgi. Kohtumine toimub 12. detsembril, esimene jaanuar on kohe-kohe ukse ees ja kui keskkonnaminister läheb koju, peab ta kaluritele ütlema, milline on nende uue aasta limiit. Selle taga on konkreetsed inimesed, konkreetsed töökohad, konkreetsed käibed.

Teema tähtsust näitab kas või see, et isegi suurriikide, näiteks Prantsusmaa ja Saksamaa keskkonnaministrid istuvad teist õhtut järjest ja peale 20 tundi kestnud läbirääkimisi Euroopa majas, kus toimub kohtumine, ja on valmis iga kell tulema eesistujale oma muret kurtma. See pole alati nii.

Valgusinstallatsioon ministrite kohtumispaiga lähedal. Video: Anette Parksepp/ERR

Kohtumine algas tegelikult juba esmaspäeva hommikul, kus võetigi esimese teemana päevakavasse püügikvoodid. Eesti pidas eesistujana 6-8 tundi läbirääkimisi erinevate liikmesriikidega, kuulates ära kõigi viis peamist muret. Õhtul jäid delegatsioonid veel edasi vaidlema, keskkonnaminister Siim Kiisler pääses tavatult vara magama. Teisipäeva hommikul algas kogu trall otsast peale. Kell kümme õhtul Eesti delegatsioonitoa diivanitel istudes on minister lootusrikas, et ehk saab homme hommikuks lõpule.

Esimene kompromiss on šõu

Hommikul tutvustas Eesti meeskond ametlikku kompromissettepanekut, mis pandi kokku eelmise päeva läbirääkimiste põhjal. See oli küll pigem formaalsus, sest kõik teavad, et esimene kompromiss päriselt käiku ei lähe. "Selle kohta öeldakse, et tegid küll, aga vähe – mine aruta veel ja tule tagasi uue ettepanekuga. See käib asja juurde, et keegi ei kavatse nii lihtsalt alla anda," tunnistab Kiisler. Kui arutelud kestavad pikalt, on seegi hea sõnum, millega minister saab tagasi koju minna: "Ma võitlesin meie kalameeste eest pikalt. Kaks päeva võitlesin, aga rohkem tõesti teha ei andnud."

Minister loodab kolmapäeva varahommikul viia liikmesriikidele teise kompromissettepaneku. "Selle kohta lähen ja ütlen tõsise näoga, et see on teine ja viimane – rohkem kompromisse ei tule. Loodame, et selleks ajaks on kvalifitseeritud häälteenamus koos," arutleb ta.

Kvalifitseeritud häälteenamus tähendab, et kokkuleppega peab nõustuma 55 protsenti riikidest, kes esindavad 65 protsenti rahvastikust. Selle keerulise kalkulatsiooni jaoks on igal Brüsseli ametnikul telefonis rakendus. Samal ajal, kui teised omavahel vaidlevad, jälgib keegi Eesti delegatsioonist, kas ekraan on roheline või punane – kas hääled on koos või mitte.

Berit-Helena Lamp näitab, kuidas koosolekul kalade üle arvet peetakse. Suurde tabelisse märgitakse riikide soovid konkreetsete kalade osas, kaardil on näha kõnealused veed. Autor: Anette Parksepp/ERR

Seekord käib jutt kahesajast kalavarust. "Balti meri on sellega võrreldes tilk," möönab Kiisler. Eesti ametnikel on koosolekulaua taga istudes ees suured tabelid, kus peetakse arvet, milline riik milliste kalade pärast muret tunneb. Eestis populaarsed kalad ei pruugi minna samavõrd korda teises Euroopa otsas.

Lisaks jälgib delegatsioon kaarti kõnealustest vetest, mis on jaotatud ruutudeks. Igas ruudus on erinevad kalad ja erineva kala jaoks erinevad piiarvud. Et jutt liiga abstraktseks ei jääks, on laual ka paberipatakas kalade piltide ja nimetustega erinevates keeltes. "Kalu on päris palju, tuleb välja – mõne peale poleks tulnudki, et selline kala on olemas," naerab Kiisler. Keskkonnaministeeriumis sai üheks lemmikuks näiteks salehomaar.

Ministrid peavad teadma, millisest kalast jutt käib. Autor: Berit-Helena Lamp/Keskkonnaministeerium

Valdav osa riike leiab, et Euroopa vete kalavarud on kehvas seisus ja püüki tuleb vähendada, aga "võib-olla mitte sel aastal ja võib-olla mitte meie riigil." Euroopa Liit on seadnud ühiselt eesmärgi, et aastaks 2020 on kalavarud heas korras, aga püügilimiite pole seni kõvasti kärbitud, sest 2020 on tundunud kauge ajana. Mida aasta edasi, seda lähemale tuleb tõehetk ja seda valusamaid otsuseid peab tegema.

Sama kehtib tegelikult terve keskkonnavaldkonna kohta, kus pandi Eesti eesistumistele kõrged ootused. Ühest küljest sellepärast, et Pariisi kliimaleppega seatud eesmärkide tähtajad hakkavad kätte jõudma. Teisalt ka sellepärast, et järgmine eesistuja on Bulgaaria, kelle keskkonnaminister on kliimamuutuse eitaja, niisiis pole muutuva kliimaga võitlemine Bulgaaria prioriteet.

Angerjas – silmatorkav tegelane

Püügimahtude vähendamist pole 2017. aasta lõpus kuhugi edasi lükata ja arutelud lähevad üha keerulisemaks. "Lemmikväljend, mis siin igal pool vastu vaatab, on socioeconomic impact, mis tähendab lihtsustatult, et kalurid pole nõus," sõnab minister. Seekordne arutelu on eriti valulik, kuna sotsiaalmajanduslik mõju ja keskkond tuleb panna kaalukausile ka kaua edasi lükatud angerjapüügi keelamise küsimuses.

Angerja äärmiselt kehv olukord on teada olnud juba aastaid, kuid püügi keelamine on seekord arutlusel esimest korda. "Liikmesriikidega rääkides on näha, et ministrite jaoks on olulised sümbolväärtusega kalad ja emotsionaalsed teemad. Angerjas on silmatorkav tegelane, kes tekitab liikmesriikides elevust," arutleb Kiisler, miks angerjapüügi keeldu pole varem ametlikult arutatud.

Kella kümne paiku õhtul pole angerja osas veel kokku lepitud, aga on selge, et Komisjoni esialgne ettepanek angerjapüük täielikult keelata ei lähe läbi. Eesistuja pakub esimeseks kompromissiks viiekuuse püügikeelu, hiljem neljakuuse ja nüüd arutletakse kolmekuuse püügipiirangu üle angerja rändamise kõrghooajal, mille kasuks varastel hommikutundidel lõpuks ka otsustatakse.

Valgusinstallatsioon kutsub angerjat päästma. Autor: Anette Parksepp/ERR

Kui kõik riigid on angerjavaru 99-protsendise kahanemise pärast mures, siis mis takistab neid kokku leppimast täielikus püügikeelus? Kiisleri sõnul on küsimus nüanssides. Vahemereriigid teatavad, et nende meres ei saa kokkulepet teha, kuna seal kalastavad ka mitte-ELi riigid, kellega tuleb kõigepealt kokku leppida. Seepeale ütlevad Läänemere riigid, et nende merest püüab kala ka Venemaa, mispeale hakkavad riigid oma kannatusi võrdlema. Põhimõtteliselt on aga kõik nõus, et püüki tuleb vähendada.

Lähetatud kalad

Riikide eripärad löövad välja igas nõupidamiste aspektis, nii sisus kui arutlusviisis. Esiteks lähevad igale riigile korda erinevad kalad. Kõige suurem angerja püüdja on näiteks Taani, samas kui mõni teine kalastusriik võib angerja küsimusest mööda vaadata ja elavduda järgmise kalaliigi arutelus. "Läänemere puhul juhtus samamoodi, et kõigil oli võib-olla ainult üks mure, aga kui kõigi mured on erinevad, siis on jube keeruline selle põhjal kompromissi kokku panna," märgib Eesti ELi alalise esinduse pressiesindaja Annikky Lamp.

Berit-Helena Lamp selgitab angerja keerulist elukäiku. Autor: Anette Parksepp/ERR

Mõnikord lähevad vaidlused õige filosoofiliseks. Näiteks tekkis Läänemere püügikvootide jagamisel debatt tursa identiteedi üle. Häda on selles, et Läänemeres elavad koos läänetursk ja idatursk. Esimene on halvas, teine pisut paremas seisus. Arutelu käigus kerkis küsimus: kas idatursast saab läänetursk, kui ta ujub vahepeal läänepoolsetes vetes? Läänepoolsed riigid arvasid, et sel juhul on ta läänetursk, aga idapoolsed riigid arvasid, et ikkagi idatursk.

"Siin läheb arutelu juba lähetatud töötajate direktiivi valdkonda," naerab Annikky Lamp. Lõpuks otsustasid ministrid, et geneetiliselt on tegu erinevate populatsioonidega. "See idatursast veel lääneeurooplast ei tee, kui ta vahepeal läänes askeldab," teeb Kiisler lõppjärelduse.

Seesugused mitmetahulised arutelud võivad kulgeda mitut moodi. Eesistuja jaoks on juba pool võitu, kui vaidlus käib sisuliste argumentide põhjal. Mõnikord tõlgendatakse selle käigus erinevalt teadlaste soovitusi või viidatakse erinevatele algandmetele. Näiteks vaidlesid riigid angerja puhul, millal teda tegelikult püütakse: kas kontsentreeritult paari kuu jooksul aastas või laiema ajavahemiku jooksul.

Vaidlused kujunevad tihtipeale tuliseks ja palju tuleb ära teha väljaspool koosolekusaali. Autor: Berit-Helena Lamp/Keskkonnaministeerium

Teinekord põhinevad vaidlused emotsioonidel. "Üks minister ütles täna, et ta saab probleemist aru, aga ta põhimõtteliselt ei saa minna koju sõnumiga, et kalapüügi mahtu vähendatakse, sest tegelikult on varu heas seisukorras," meenutab Kiisler. Alati pole ka täpselt aru saada, millised argumendid põhinevad puhtalt emotsioonidel, niisiis peavad ametnikud kompama piire, et leida järeleandmiskohti.

Nagu lapsed mänguasjapoes

Keskkonnanõunik Kristi Klaas, kes on pidanud poole aasta jooksul kompama neid piire iga päev, tunnistab, et on eesistumise jooksul kohanud kõiksuguseid läbirääkimistaktikaid. "Lapsed õpivad ka mänguasjapoes saama seda, mida nad tahavad: mõni viskab end pikali ja hakkab jalgadega trampima. Mõni üritab saada nuttes, mida ta tahab. Mõni üritab läbi rääkida." Sama võib tema sõnul kanda üle ka täiskasvanute maailma: "Taktikaid on väga palju: lõunapoolsemad riigid räägivad hästi palju, nii et sa pead olema kaval ja saama aru, mida öeldakse ridade vahel. Põhjapoolsemad riigid ütlevad tavaliselt otse välja, mida nad tahavad. Eestigi on sellise läbirääkimisega."

Erinevad läbirääkimistraditsioonid tekitavad segadust ka plenaaristungi hääletusel, kus võtavad sõna kõik ministrid. "Kõigepealt tänatakse kõiki suure panuse ja töö eest. Siis nad kritiseerivad, et me ei saa selle ja tollega rahul olla, ja lõpuks hääletavad ikkagi kokkuleppe poolt," räägib keskkonnaministeeriumi avalike suhete nõunik Berit-Helena Lamp.

"See on tõesti nagu tüüpformaat. Peale tänamist ja kritiseerimist rõhutatakse, et me peame nüüd tõsiselt pingutama kahe eesmärgi nimel: et kalavarud säiliksid ja et kaluritel oleks ikka kõvasti tööd – et nad saaksid kõvasti püüda. Eesistujana kuulad ja kratsid kukalt," tõdeb minister. "Eriti juhtus see kliimamäärustega. Seal sosistasime pärast omavahel tükk aega, et mis ta nüüd oli – vastu või mitte? Rääkis, et kõik on halvasti, aga vastu nagu ka ei olnud."

Kolleegide seisukohad võtavad teinekord nõutuks. Autor: Berit-Helena Lamp/Keskkonnaministeerium

Läbirääkimised Kiisleri sõnul päris riiuks ei kujune, aga mõnikord tehakse poolvarjatud vihjeid ja süüdistusi, et eesistuja paistab mõtlevat oma koduriigi huvidele. "Kui me räägime Liivi lahest, kus lätlasel on mure, siis Eestil ongi seda keeruline eesistujana arutada. Lätlase mure ei saa aga sellepärast ju lahendamata jääda, et see aitab ka Eestit," märgib ta.

Pikka viha ministrid üldjuhul ei pea ja kõik saavad aru, et läbirääkimislaua taga toimuv on ka omamoodi osa šõust. "Kui kõik on läbi ja kired maas, siis lennujaama ootesaalis kokku juhtudes tehakse kalli-kalli ja kõik on jälle tore. Enne seda öeldakse, et oleks pidanud tegema teisiti ja küll siis oleksime ikkagi parema tulemuse saanud," räägib Kiisler.

Ei näe kolleegi nägugi

Kiisleri sõnul lisab läbirääkimistesse omajagu keerukust Brüsseli eurohoonete kehv planeering. Poliitiliselt tundlikele küsimustele tuleb lahendust otsida valdavalt suurtes saalides, kus ei näe teinekord kolleegide näojoonigi – on nad rõõmsad või pahased?  "Minu meelest on pompoosselt suurtes saalides psühholoogiliselt raske kokku leppida: istud, hõikad inimesele teisel pool tuba, lehvitad ja räägid läbi mikrofoni. Otse rääkides on palju lihtsam: vaatad silma sisse ja saad kokkuleppe kätte," sedastab minister.

Kompromisse otsitakse pooleteisesaja inimesega saalis, kus tuleb rääkida mikrofoni. Autor: Berit-Helena Lamp/Keskkonnaministeerium

Teinekord võetakse jällegi kasutusele kaugelt liiga väikesed saalid, kuhu ei mahu kogu delegatsioon äragi. Näiteks toimus hiljuti üks suur nõupidamine Komisjoni ruumis: "Pooled seisid püsti, ministrid ärplesid laua taga, osa ei mahtunud üldse ruumi," meenutab Kiisler, kellele meeldis kitsas lahendus suurest saalist siiski rohkem.

Asjaosalised on hämmingus, et keegi pole euromajades justkui mõelnudki sellele, et seal tuleks läbirääkimisi pidada või tööd teha. Näiteks pole laudadel pistikuid. Laudade keskel põranda sees on salapärased luugid, kuhu saab telefone ja läpakaid laadima panna, aga juhtmed ei ulatu sinna igalt poolt," räägib Berit-Helena Lamp, kelle sõnul käivadki inimesed koosolekute vaheajal laudade keskel telefoniga rääkimas. Annikky Lamp lisab, et Euroopa Parlamendis on hiiglasiku triloogisaali peale üksainus pistik, sest dokumente on kombeks paberilt lugeda.

Pistikutega on koosolekusaalides kehv lugu. Autor: Berit-Helena Lamp/Keskkonnaministeerium

See Euroopa maja ruum, milles keskkonnaministeeriumi esindajad ja Brüsseli ametnikud kell üksteist õhtul arenguid ootavad, on sellepoolest suisa erandlik, et seal on diivanid ja laud, mille taga hubaselt tööd teha ja nõu pidada. Varastel öötundidel tegeleb Eesti delegatsioon siiski peaasjalikult ootamisega.

Sloveenidel ja horvaatidel on sel ajal tuba juba pime, ka ungarlased ja luksemburglased on arusaadavatel põhjustel suhteliselt rahulikud. Annikky Lamp teadustab vahepeal telefoni saabunud sõnumite põhjal, et uus aeg ministrile volinikuga kohtumiseks on pool üks öösel ning ministrite plenaaristung ei saa toimuda enne kella nelja hommikul.

Plenaaristungi aega dikteerib omamoodi ka Brüsseli võimukaim grupp: tõlgid. "Kõige tähtsamad on meil tõlgid. Pole vahet, kas teised tähtsad tegelased käivad uksest sisse-välja, aga kui tõlgid ära lähevad, siis on kutu," ütleb minister. "Neid ei tohi välja vihastada." See tähendab, et plenaaristung peab toimuma enne, kui tõlkide tööpäev lõppeb.

Minister ütleb, et pikkadel öödel aitavad ärkvel püsida kohv ja elevusttekitav väljakutse. Autor: Anette Parksepp/ERR

Magamata öödest emotsionaalse tagasilöögini

Vahepeal pistab pea ukse vahelt sisse suursaadik Clyde Kull, kes teatab, et ministrit soovitakse seniste kolmepoolsete läbirääkimiste kohta briifida. Suursaadiku krapsakas samm pole üllatus, kuivõrd tema jaoks on varaste hommikutundideni venivad läbirääkimised viimastel kuudel igapäevased. Tihtipeale magabki ta öö jooksul kolm-neli tundi ja tõttab kohe järgmistele läbirääkimistele, kusjuures teemad varieeruvad digimajandusest nendesamade kaladeni.

Ministeeriumide ametnike jaoks on olukord kergem, kuna nemad tegelevad vaid ühe valdkonnaga, kuid pool aastat on siiski olnud tavatööst sootuks intensiivsemad. Berit-Helena Lamp selgitab, et väsimus kestab üldjuhul kellaajani, mil ta tavaliselt kodus magama läheb – edasi on juba lihtsam. Kohvi juuakse muidugi kõvasti ning sel konkreetsel õhtul on boonuseks ka toit.

Eelmine kord Luksemburgis peetud arutelul polnud keegi söögi peale mõelnud, niisiis sai meeskond hakkama kuskilt leitud vanade küpsiste ja pätsi leivaga. "Ma vaatasin neid alguses jõle põlglikult, aga hommikupoole ööd krõbistasin seda kärbatanud küpsist juba küll päris hea isuga," naerab minister. Seekordki tuli esimene kvoodiarutelu õhtu saata mööda näljatundega, sest Brüsselis sadas maha kolm sentimeetrit lund, nii et ükski söögikoht polnud nõus tellitud toitu kohale tooma.

Eesti delegatsioonile on Euroopa majas ette nähtud kaks tuba: üks koosolekuruum ja üks diivanitega tuba, kus ootavad volinikuga kohtumist Annikky Lamp, Berit-Helena Lamp ja Siim Kiisler. Autor: Anette Parksepp/ERR

Kui eesistumine lõppeb, ei naase keskkonnaministeerium enam päris vanasse töörütmi. Eesistumise jooksul leidsid nad uue väljakutse: Siim Kiisler nimetati ÜRO keskkonnaassamblee presidendiks. Minister oli ettepaneku suhtes esialgu kõhklev: kui palju see aega võtab? Mida tähendab see ministeeriumi jaoks? Kust võtta raha lisakuludeks, mida pole eelarves ette nähtud? Teisalt on see Kiisleri sõnul tunnustus Eesti ametnikele ning võimalus teha Eestit tuntumaks 193 riigi ees. Veel enam: see hoiab ametnike motivatsiooni ka peale seda, kui eesistumise pingelangus ähvardab tuua motivatsioonikriisi.

"Inimesed teevad siin tööd õhtuti, nädalavahetusel, öösiti, tõesti ihu ja hingega," kinnitab ta. "Inimesed on pool aastat adrenaliini peal sõitnud, olnud suures mängus, tunnetanud, et nad teevad suuri asju, mõjutanud üle 500 miljoni inimese elu. Ma kardan emotsionaalset tagasilööki, kui see motivatsioon ära kaob." Nii ütleb minister ja läheb siis briifingule.

Lõplik kokkulepe sünnib kella poole kaheksa paiku hommikul, kusjuures pardale tulevad kõik riigid peale erapooletu Läti. Konsensuslik otsus peale pikka läbirääkimiste ööd ilmestab hästi šõud, mida keskkonnaministeerium diivanitega toas kirjeldas. Kiisler annab kell kaheksa hommikul pressikonverentsi, lipsab hotelli, et pakkida asjad ja jõuda kell 10 kohtumisele Euroopa Liidu keskkonnaorganisatsioonidega.

Kella kaheni kestnud ürituse järel annab ta intervjuusid Eesti telekanalitele ning lõpuks, peale 30 tundi ärkvelolekut, saab pisut magada. Mitte liiga kaua, sest kell kuus õhtul tuleb juba lennuki peale sättida.

Clyde Kull jõuab vastu hommikut käia end kodus värskendamas ja teha pooletunnise jooksutiiru, enne kui eesistumise möll võib uuel päeval taas alata.