Urmas Vadi: kes on jõuluvana? ({{commentsTotal}})

Foto: Kaader videost

Palun lastel järgnevat kommentaari mitte lugeda.

On pime aeg, toimub nii mõndagi. Mati Unt ütleks, et öös on asju. Aga võib ka öelda, et lume peal on jälgi. Jälgi jätavad nii metsloomad, kui ka need, kes polegi loomad, vaid on ennast loomadeks maskeerinud. Kui kalambuuritseda, siis ehtinud ennast võõraste sulgedega.

Pean siinkohal silmas muidugi lõvi Leod ehk siis lõvikostüümis Priit Toobalit, kes lõbustab Kildu jõulumaal koolilapsi. Ajalehest Sakala võib näha ka fotot Priit Toobalist lõvikostüümis. Natuke on naljakas küll.

Justkui ei tahaks öelda, et Priit Toobal ei tohiks enam kunagi ühegi lapse või noorega kokku puutuda, sest võibolla just nimelt lõvikostüümis on Priit Toobal avanenud, leidnud enda tõelise mina. Samas, oma lapsi temaga hullama ei saadaks. Vaat, mis huvitav vastuolu, lausa paradoks.

Hetkel on liikvel veel terve trobikond muid loomi ja muinasjututegelasi – vaevalt, et üheski laenutusest leiaks täna enam jõuluvanakostüümi. Ja me tegelikult ei tea, kes on need inimesed, kes on pannud selga punase kuule, ette sidunud habeme, teinud nina punaseks ja räägivad ho-hoo-hoo. Olles käinud sel nädalal kahel jõulupeol ja näinud seda pilti Priit Toobalist, tekkiski mul küsimus, kes need jõuluvanad on.

Variante on muidugi lõputult, nagu ka inimesi, kellest igaüks on kordumatu. Aga kujutame kedagi ette (ja jätame nüüd Priit Toobali rahule, las tema möirgab Viljandimaal edasi) – enamasti on jõuluvana mees, enamasti vanem. Oleks vahva, kui ta oleks ülekaaluline, räägiks hästi valju häälega, teeks, või siis prooviks teha nalja ja küsiks, kas siin peres on ka head lapsed.

Usun, et see, mida ma kirjeldasin, tuleb silme ette paljudel. Aga kas me laseksime sellise inimese endale koju, kui tal ei oleks kostüümi? Seisaks lihtsalt trepikojas üks selline mees, viigipükste ja sviitriga ja kui ukse avame, hakkaks ta kõva häälega naeru pumpsutama ja küsiks, kas siin peres on häid lapsi? Ilmselt me ei rõõmustaks tema tuleku üle, veel vähem kutsuks me teda endale tuppa või laseks tal endale pai teha. Võimalus, et me ise tahaks tema põske või habet paitada, on nullilähedane. Aga kostüümis on see kõik mõeldav ja tehtav, me ootame jõuluvana terve õhtu. 

Samas muidugi paljud lapsed, eriti väikesed lapsed, kardavad jõuluvana. Kui lapsed kasvavad suuremaks, siis see hirm kaob ja juba täiskasvanuna me võtame paljusid asju iseenesest mõistetavatena, teame, et on olemas erinevaid rolle, erinevaid vormirõivaid ja tualette, õhtukleite ja valgeid kampsuneid, loomakostüüme.

Ilmselt pole ma ainus, kes jõuluvanade ees teatavat võõristust tunneb ja kel on tekkinud kahtlused, et mis mehega siiski tegemist on. Arvestades meie kaasaegset maailma, mis liigub aina enam kontrollimise, inspekteerimise ja aruandluse suunas, siis ilmselt ootab see ees ka jõuluvanasid.

Esmalt peavad nad läbima kutseeksami, seejärel saavad nad vastava kvalifikatsiooni. Madalama astme jõuluvanad käivad äärelinnalaste juures, kõrgema kvalifikatsiooniga jõuluvanad korralikes eramajades, neile antakse isegi number, millega avaneb aiavärav.

Muidugi peavad jõuluvanad aastaringselt osa võtma erinevatest koolitustest, kus neile selgitatakse, kus on see piir, kui valjusti võib rääkida, millised naljad on sobivad, millised mitte, kas füüsiline kontakt kingi saajaga on lubatud või ei. Igal juhul tuleks see kõik enne läbi rääkida ja kinnitada lepinguga. Kui kokkulepitust kinni ei peeta, järgnevad leppetrahvid. 

Hea, kui oleks nutirakendus Jõuluvanamääraja, analoogne sellega, mida kasutatakse lindude või kalade puhul. Ja selle rakenduse abil saab teada, kas jõuluvana on kriminaalkorras karistatud, kas ta on võtnud SMS-laenu, on tal mingeid kahtlaseid pahesid, kasiinosõltuvust, kaldub ta alkoholismi, on võtnud või pakkunud altkäemaksu… ning ega ta kanna endaga kaasas viirusi. Sellisel juhul ta muidugi jõuluvanaks ei sobiks.

Huvitav, palju siis jõuluvanasid järele jääks? •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: