Kas kaasaegne inimene peaks heegeldamises või puulusika tegemises osav olema? Kui tänaval inimestelt nii küsitaks, siis paljud jääks ilmselt mõttesse. Mõni ütleks, et oma käega võiks midagi kena ikka teha suuta küll, teine ütleks aga, et milleks siis 3D-printimine on ja võiks ju hoopis teha mingi… heegeldamisteemalise arvutimängu.

Mulle tundub, et küsimus vajalikest oskustest, kompetentsidest ja omadustest on tegelikult tohutult praktiline. Sihiseadeks laste, aga ka enda kasvatamisel.

Helen Eelrand juhtis oma hiljutises, pealtnäha soopõhise tööõpetuse probleemist rääkinud loos tähelepanu just sellele suurele küsimusele – millised oskused peaksid olema 21. sajandi inimesel? Kui heegeldamine ja sokikanna tegu pole kohustuslik oskus, siis mis on? Millest peaks koolid laste harimisel (ja tegelikult ka vanemad kasvatamisel) lähtuma?

Ühelt poolt tahame muidugi, et me oleks ise õnnelikud ja hästi hakkamasaavad ning et seda oleks ka meie lapsed. See on selline lihtsalt ilus soov. Teisalt arutletakse palju selle üle, kuidas sündivate laste arv (inimeste kvantiteet) mõjutab asjaolu, kas tulevikus ikka saab vananevale elanikkonnale pensione maksta ja üldse riiki üleval pidada – ehkki oluliselt rohkem tuleks pöörata tähelepanu sellele, kas me teeme kõik endast oleneva, et kõigist lastest saaks kas just tipptasemel maksumaksjad, aga igal juhul loovad ja tegusad, ühiskonda panustavad inimesed. 

Kõige primitiivsemalt öeldes: võiks ju mõelda, millised oleks need inimesed, kes tunduvad toredad ja huvitavad ning kellest on tulu ka? Kui lapsi sünnib palju, aga kõigist saavad enamuse elust vanglas veetvad kaabakad, siis ilmselt pole see ei ühte ega teist.

Pidupäevaloosungitest erinev tegelikkus

Me võiks muidugi öelda, et heegeldamise asemel on infotehnoloogia ja kuna Eesti on e-riik, siis lapsed muudkui õpivad neid e-asju ja robot heegeldab varsti nende eest. Kõigist lastest saavad uued Mark Zukerbergid ja Jeff Bezosed ning riigi rahakott muudkui kosub. Paraku pole tegelikkus hoopiski nii roosiline.

Ehkki ka välismaal levis mõned aastad tagasi uudis sellest, kuidas meil kõik algklassilapsed in corpore koodi kirjutama õpetatakse, on reaalsus sellest ju kaugel. Mõttekoja Praxis 2017. aasta uuringu kokkuvõttes nenditakse:

„Digioskuste õpetamise korraldus Eesti üldhariduskoolides on ebaühtlane: viiendik koolidest alustab digioskuste õpetamist eraldiseisva ainena juba I kooliastmes, umbes pooltes koolides õpetatakse digioskusi eraldi ainena ka II ja III kooliastmes...... Tehnoloogiaharidusega seonduvad tegevusi (nt veebilehe loomine, robotite ehitamine, programmeerimine, mängu/rakenduse loomine) on ainekavades märgitud väga vähesel määral.“

Peamiselt küll põhikooli küberturvalisuse alastele teadmistele keskendunud, aga ka üldist netikogemust puudutanud uuringus „Küberpähkel“ selgus samuti, et vaid ligikaudu pooled lapsed osalevad IKT-alastes tundides või huviringides. 

Jääb mulje, et poliitikutele on pidulikud ja eelkõige välisriikide jaoks teele saadetud loosungid kuidagi armsamad kui reaalne tegevus selles vallas. On loodetud paljudele särasilmsetele õpetajatele, eri projektidele ja direktorite võimekusele IKT-õppevahendite jaoks raha võluda. 

Võibolla on aga asi selles, et kuigi haridusinimesed on digi- ja tehnoloogiapädevuste üle mõelnud küll ja veel, on puudu (või on samuti vaid loosunglikul tasemel eksisteerinud) hoopis laiem arutelu?

Selline, mille tulemus oleks üsna suur ühiskondlik üksmeel sellesama 21. sajandi toredate-tulusate oskuste ja omadustega varustatud inimeses osas. Nii et lapsevanematel oleks lihtne teraselt hinnata, kas nende võsukese koolis tarvilikke asju õpetatakse ja samuti mõelda, mis suunas nende endi kasvatustöö kulgeb.

21. sajandi eestlase omadused ja oskused

Jätame praegu selle kõrvale, kas ja millal õige eestlane peaks hümni laulma ning milline see õige hümn peaks olema. Oletame, et oleme nõus – õige eestlane peaks ka edaspidi lugu pidama teatud rahvuslikest sümbolitest ja soovitavalt võiks see tulla südamest, mitte käsu peale. 

Kui me tahame 21. sajandi inimese hädavajalikke ja piisavaid tunnuseid välja mõelda, peame ilmselt lähtuma teatud eeldustest, peame tundma neid olusid, kus tal tuleb hakkama saada. Infot pole liiga palju, aga kõige olulisemat teame: ainus kindel asi on muutuv keskkond.

Vajalikud omadused on seega kohanemisvõime ja – eeldades, et asjad lähevad kas inimese isiklikus elus või suuremas plaanis alati vahepeal väga kehvasti – vaimse taastumisvõime moodi omadus, mis eesti keeles on saanud ametlikuks nimeks säilenõtkus (inglise keeles resilience). Probleemilahendusoskused väga paljude ja suuremal või vähemal määral ennustamatute muutujatega keskkondades peaks samuti olema vältimatu tingimus.

Lõputult kohaneda ei saa, võiks olla ka eetiline selgroog ja kompass. Seega – mis võiks olla need inimene olemise põhitõed, mis peaks igal juhul säilima, arenema ja mida peaks lastele edasi andma nii kool kui ka kodu? 

Sellest on räägitud palju, et peaks oskama tohutust infohulgast kvaliteetset ja kasulikku välja selekteerida. Sama peaks oskama teha inimestega, keda enda ellu lasta. Puudutagu see siis oskust tehnoloogiavõimaluste tõttu potentsiaalselt lõpmatust voodi- või elukaaslaste hulgast õige leida või ka oskust jagada endast õigetele inimestele õiges koguses infot ja emotsioone.

Mis iganes stiimulitega – olgu see netisügavustest pärit värske särav faktilaadne toode või tundeküllane inimsuhtlus – toime tulemine eeldab eneseregulatsiooni- ja analüüsivõimet. Tuleb osata oma tähelepanu suunata ja esmastel impulssidel sabast kinni saada, et meile teinekord meeldiv, aga kasutu, mainitud eetilise kompassi kursilt kõrvale juhtiv infotükk eemal hoida (või hoopis ligi meelitada, kui vaja uut õppida).

Eesti vajab digiajastu Turovskit

Virtuaalreaalsuses seiklemise ja olemise võimalused üha laienevad. Kindlasti peaks me küsima, milline võiks olla inimeste elus virtuaalse ja pärisilma vahekord, oskus seda enda jaoks määrata. Võiks küsida ka nii: kuidas peaks tahtma veeta oma päeva, nädalavahetust ja elu üks ideaalne 21. sajandi eestlane?

See, et netis võhivõõrastega sõnelemine teeb enamasti lihtsalt tuju pahaks ja mingit kasu ei anna, on paljudele selge – aga pelgalt sellest teadmisest terveks sajandiks ei piisa. Võibolla on noortel hoopis enam vaja oskust otsustada, millistel puhkudel on meeldivaks ajaveetmiseks sobivam küber-, millal jällegi pärisseks? Kas seda koolis – olgu perekonnaõpetuses või digitunnis – arutatakse? Või ehk on eraldi vaja arendada oskust, et sümpaatsete inimestega selle päris-variandini üldse jõuda osataks?

Oleks rumalus õpetada aastal 2017 lastele selgeks kõik hetkel Eestis levinud popid arvutimängud ja juutuuberid. See, mis täna popp, homme (või äärmisel juhul ülehomme) kaob ja asendub uuega. Seega – õpetaks nad pigem mõistma, kuidas erinevaid tehiskeskkondi luuakse ja millised oleks seal mõistliku toimimise üldpõhimõtted.

Et see inimestele mõistetav ja tähenduslik oleks, vajaksime tehnoloogiavaldkonda oma Fred Jüssit, Aleksei Turovskit ja minugi poolest Valdur Mikitat. Teisiti ei saa. Ilmselt peaks see inimene olema veelgi osavam. Oskama kuulajatele mõistetavaks seletada selle, kuidas ollakse tasakaalus inimene looduses ja tehisilmas, osatakse omaks pidada ajalugu ja rahvuslikku ning kuidas sobitatakse mina-pilti vajalikus koguses uut ja muuilmset.

Kas sellise mõistmiseni jõudnud inimesed võiks olla ka riigile tulusad maksumaksjad? Jah, ma arvan küll.

Ma ei oleks vastu sellelegi, kui mindaks veel konkreetsemaks ja lepitaks kokku kindel kogum praktilisi oskusi, milleta 21. sajandi inimene ei saa. Osa hädavajalikke ja osa lihtsalt ilusaid. Robotitegu ning samas ka reilender ja valss esimesest klassist kohustuslikuks. Ellujäämisoskused metsas ja kübersõjas. Kõige moodsam programmeerimiskeel kõrvuti ladina keele ja luuletuste kirjutamisega (viimast kahte võib ühendada).

Ja selle kõige taga pidevalt lastes utsitatav uudishimu ja soov olla parem, targem, toredam inimene. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.