Eesti laste tervisekäitumine on nigel. Eriti vajab tähelepanu noorte kehaline passiivsus, täpsemalt tõik, et vaid 13% tüdrukutest ning 27% poistest liigub iga päev piisavalt¹.

Sestap noogutasin ma esmalt suure hooga kaasa 24. märtsi Eesti Päevalehe juhtkirjale², milles muu hulgas tehti soovitus anda kehalises kasvatuses noortele alusteadmised selliselt, et nad võiksid iseseisvalt sporti harrastada. Olen nõus! Tulevane täiskasvanu peaks kooli lõpetades teadma, kuidas liikuda, mismoodi õigesti liikuda, kui tihti liikuda ning – mis vast kõige olulisem – miks üldse liikuda.

Ent haridust puudutanud lõigu lõppu jõudes jäi mul hing kinni ning viimati rüübatud kohvilonks otsis teed otse kopsu. Mõeldes üllalt rahva tervisekäitumise parandamisele, kutsus juhtkiri üles viima gümnaasiumi ainekavasse kaitseväe kehaliste võimete katse, et kõik õpilased teaksid selleks valmistuda ning püüaksid seda ühtlasi sooritada.

Sellele mõeldes kangastusid mulle eredalt enda kehalise kasvatuse tunnid, täpsemalt mistahes testidele ja võistlustele ebamääraselt kaasa hingeldada püüdmise halvamaigulised mälestused.

Minu jaoks oli see ilmselt ainus aine, kus ma ei saanud aru, miks ma midagi tegema või oskama pean. Veel vähem mõistsin ma, et suudan tegelikult ka selles valdkonnas – nii nagu mistahes muus õppeaines – areneda ning et areng ei tähenda tingimata teistega samas tempos jooksmist või sama nobedalt suusatamist, seda eriti olukorras, kus ühel olid all määrdega võõbatud plastik-, teisel aga igasuguse määrdeta puusuusad.

Ilmselt – või noh, loodetavasti! – on kehalise kasvatuse õpetamises viimase 15-20 aasta jooksul mõndagi muutunud. Loodetavasti on aina vähem neid õpilasi, kes ei saa aru, miks peab rõõmu tundma pallimängust, mille eesmärk on vastasvõistkonna nõrgimad võimalikult kiirelt välja selekteerida ning nad siis võimalikult valusa vindiga mängust välja visata. Loodetavasti on muutunud tihti kiusamist süvendav meeskondade moodustamise viis, kus kapteniteks valitud (harilikult klassi liidrid) vaidlevad vähem või rohkem häälekalt, kumb „neid nohikuid“ või „lihtsalt imelikke“ oma võistkonda soovib.

Loodetavasti väärtustatakse senisest enam inimese individuaalsest võimekusest ning huvist tulenevat haaratust tunnis ega seata õpilasi nende füüsilise suutlikkuse järgi avalikesse edetabelitesse.

Loodetavasti on aina vähem noori, kes tunnevad, et nad on – mistahes valdkonnas – võimetud.

Kehaline ja vaimne kasvatus

„Ma ei suuda joosta“, „Ma ei oska joonistada“ või „Ma ei ole lauluinimene“ – need on vaid üksikud näited lausetest, mida paljud meist teatud olukordades justkui piinlikkusega välja paiskavad. Miks väljub hulk inimesi koolidest jõudsalt kinnistunud väärarusaamadega oma võimete suhtes? Kuidas süstida õpilasse teadmist, et anne joosta, joonistada või laulda on vaid üks – ja sugugi mitte kõige tähtsam osa potentsiaalsest tulemusest?

Kuidas juurutada tulevases täiskasvanus arusaama, et järjepidevus, eesmärgistamine ja samm-sammult pingutamine, iseenese tundma õppimine, sisemine huvi ja motivatsioon viivad sageli kaugemalegi kui lihtsalt oma andekusele lootma jäämine?

Kuidas panna noort nautima ebameeldivuste ületamise protsessi ning kindlustada, et võimalikult vähestel inimestel seostuks tulevikus kehaline kasvatus, muusika- või kunstiõpetus, matemaatika või inglise keel või mistahes muu aine pideva läbikukkumise ja/või lausa õudusega?

Kehalise kasvatuse kõrvale on tarvis ka läbivat ning intensiivset vaimset kasvatust. Pea piirideta digimaailm nõuab meilt üha enam enesejuhtimist, tegemaks lõputute võimaluste vahel õigeid valikuid, motiveerimaks end otsatusse meelelahutusse mattumise asemel pingutust nõudva tööga alustama, uskumaks tahtejõu ja järjepidevuse kõikvõimsusesse ning suutmaks ka pärast 100. korda kukkumist uuesti püsti tõusta ja edasi liikuda.

Ometi loobub suur hulk õpilasi mingil hetkel pingutamast – kes üksikutes, kes pea kõikides ainetes; kes osaliselt, kes täielikult. Õpikute ja töövihikute läbitöötamise näilise kohustuse kõrval võtab koolipere kahjuks harva põhjalikult ja läbivalt aega selleks, et tegeleda – tõeliselt tegeleda – hirmude, läbikukkumise, mugavustsooni või eneseusu kõikvõimalike tahkudega ja seda nii algajate kui edasijõudnute puhul.

Võrrelda võrreldamatut

Omaette küsimus on, kuidas läheneda edasijõudnutele – neile, kes pärast kooli käivad veel mitmeid tunde trennis, muusika- või kunstikoolis, keemia- või füüsikaringis. Kuidas ehitada üles muusikatundi, kui kõrvuti istuvad üleriiklikul konkursil pärjatud kuldkõri ja laps, kes vajaks põhjalikku hääleseadet, et lauldes endale mitte viga teha? Kuidas õpetada ja mida õpetada, kui sul on samas rühmas tulevane kergejõustiklane ning alles oma teismelist keha kuulama õppiv liikumisharjumuseta potentsiaalne tugitoolisportlane?

Nende võrdsetel alustel õpetamine ja hindamine, testimine ja võrdlemine teeb suure tõenäosusega liiga mõlemale. Oskuslikum õpilane võib leida, et ta on juba piisavalt hea ega pea latti enam ülemäära kõrgemale upitama, pidurdades nii enda võimalikku arengut tippude hulka. Avamata potentsiaaliga noor võib aga kaotada eneseusu ning sellega koos ka motivatsiooni pingutada, nähes, et mingitele ette seatud üldnormidele vastamine ning klassikaaslastega võistlemine on tema jaoks liiga keeruline ettevõtmine.

Hea tööandja ei saada samale arvutikoolitusele oma tööks kõiki vajalikke oskusi omavat IT-spetsialisti ning argiseid tekstitöötlusprogramme piisaval määral valdavat juristi. Selline lähenemine raiskaks lihtsalt kõigi osapoolte väärtuslikku aega ning oleks mõlemale töötajale ilmselt ka demotiveeriv.

Kui julged on aga koolid arvestama noorte individuaalsusega? Kuivõrd ollakse valmis tegema õpilastega kokkuleppeid, et ainetes, kus nad on juba piisavalt pädevad, valdkondades, kus nad teevad niigi vabatahtlikku lisatööd, pole igakordne tunnist osavõtt kohustuslik, vaid nad võivad samal ajal tegeleda näiteks hoopis koduste ülesannete lahendamisega, et pärast õhtuseid trenne või ringe enam üleväsinult õpikutesse kaevuma ei peaks?

Ühtlasi tuleb meil lahti saada rahvuslikust haigusest inimese väärtust ja võimekust kohustuslike testide ja edetabelitega mõõta. Kuigi mina olen tänasel päeval rõõmuga ja vabatahtlikult valmis enda füüsilist vormi hindama muu hulgas Eesti Päevalehe pakutud kaitseväe kehalise võimekuse katse järgi, pole kooliõpilasel üldjuhul valikut, kas testida, millal testida ja mida testida. Tihti puudub neil sõnaõigus ka selle osas, kas õpilase nimi koos tegelikkust vähe peegeldava numbrite edetabeliga seinale riputatakse.

Kuidas tunduks, kui riik teeks meile kõigile – ka kontorirottidele – kohustuslikuks füüsilise võimekuse, aga ka keelelise pädevuse, matemaatiliste oskuste ja ühiskondlike teadmiste testi, mille alusel asutusi ühtlasi üleriiklikkusse edetabelisse seada? Kas kasvaks meie soov rohkem liikuda, korrektsemalt rääkida või osavamalt arvutada? Ja kui kasvakski, siis kas õigetel põhjustel?

¹ http://www.tai.ee/et/instituut/pressile/uudised/3541-uuring-eesti-laste-kehaline-aktiivsus-ei-ole-piisav-optimaalse-tervise-sailitamiseks

² http://www.ajaleht.epl.ee/arvamus/juhtkiri-napid-sammud-raskes-seisus?id=71079969