Praegune koalitsioon on võimule asumisest saadik enam kui aasta aega kütnud üles lootusi, et Ida-Virumaal asutakse tegema murrangulisi muudatusi, mis aitaks sellel piirkonnal jõuda senisest paremale järjele.

Esialgu ei ole põhjust rääkida Ida-Viru programmist millestki enamast kui  loosungist. Sellele tuginedes on nii peaminister Jüri Ratas kui riigihalduse minister Jaak Aab saanud vaid toonitada klišeed,  et elu peab arenema ka väljaspool Tallinna. Samal ajal on programmi kinnitamine valitsuses korduvalt edasi lükkunud ja selle konkreetse sisu ning mahu kohta  tuleb ühtelugu vastuolulisi sõnumeid.

Kord tuleb välja signaal, et programmi mahuks on arvestatud 20 miljonit eurot aastas, siis selgub, et tegelik summa on 2,8 miljonit. Kord on plaanis suunata programmi järjepidevaks püsirahastamiseks põlevkiviettevõtete poolt riigile makstavaid saastetasusid või ka ressursitasusid, siis jällegi praagitakse see idee välja.

Paralleelselt žongleeritakse summaga 200 miljonit eurot, mida riigil on  kavas aastatel 2017-2021 Ida-Virumaale investeerida, ent see hõlmab muuhulgas ka näiteks riigigümnaasiumide ehitust, ravikeskuste rajamist  ja Euroopa Liidu investeeringuid, mida tehakse ka mujal Eestis ilma igasuguste piirkondlike programmideta.  

See näitab, et enam kui aastaga pole valitsuserakonnad omavahel jõudnud selgeks vaielda, milline on Ida-Viru programmi konkreetne fookus - millised on need tegevused, mis vajavad piirkondlikku eriprogrammi.

Kõige olulisem suund võiks olla ettevõtlusaktiivsuse ergutamine, sest kui Ida-Virusse tekib juurde uusi ettevõtteid ja töökohti, siis hakkavad lahenema ka paljud muud probleemid, mille juured on piirkonna pikaajalises suures tööpuuduses. Muuhulgas peaks pidurduma ka Eesti keskmisest tugevam elanike väljaränne. Pealegi on riik juba kulutanud aastate jooksul miljoneid eurosid kohalike tööstusparkide rajamiseks, aga loodetud töökohti on tulnud sinna seni visalt.

Kui mõne aasta pärast peaks Ida-Virumaa muutuma Eesti üheks kiirema arenguga piirkonnaks, siis saab öelda, et Ida-Viru programm ei jäänud tühipaljaks loosungiks, vaid viidi  erinevalt mitmetest varasematest tegevuskavadest ka ellu.