Artur Talvik: kui jääd väga pikalt opositsiooni, siis muutud vinguviiuliks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildam ja Artur Talvik
Toomas Sildam ja Artur Talvik Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Väljenditeks, mida ta ohtralt ja rõhutatud halvakspanuga kasutab, on poliitiline toiduahel ja kartellierakonnad. Olles valimiskünnise lähedal või tiba allpoolgi, lubab ta oma kodupartei tõsta järgmisel aastal mõjukaks valitsuserakonnaks. Intervjuu Toomas Sildamile annab Vabaerakonna esimees Artur Talvik.

Miks on vaja üles kaevata VEB fondi vanad võlad?

Savisaare ja Kallase ajastule on vaja punkt panna, seda punkti ei ole pandud. VEB fond on märgiline iseloomustus oma ajastu korruptiivsest poliitikast ja samas ebamäärase, arusaamatu raha osast poliitika tegemisel. Ei ole ka vabandatud nende ees, kellele tünga tehti ja seetõttu on vaja siin kriips alla tõmmata, öelda: see aeg on läbi ja alustame uue ajastuga Eesti poliitikas.

Miks teie ei ühinenud nendega, kes olid ülikriitilised või ülivabandavad aastavahetuse rahvapeol hümni mittemängimise asjus?

(Naerab.)

Teie, vastupidi, ütlesite, et ei tundnud end solvatuna ja, et hümni ei pea mängima suure läbu kohas või raketiragina saatel.

Sini-must-valge on mulle armas, ka praegune hümn ei häiri mind... Aga ikkagi – meil on Eesti Vabariik 100, peaks olema kõigile rõõmus, suur, tore aasta. Ja kui see aasta algab tõsise vingumisega... Olin ka ise kriitiline ja ütlesin, et [hümni mittemängimisega] tehti viga, aga me ei saa aastat alustada ainult sellest veast rääkides ja tõmmata juubeliaasta alguses käima negatiivsuse mootorit.

Kui aga suurde poliitikasse tulla, siis miks on Vabaerakond võimukosilased muudkui eemale tõuganud? Teie koostöösoovi käidi kompamas sügisel 2016, kui Reformierakond oli opositsiooni kukkunud ja Keskerakond tõusis peaministriparteiks. Te andsite korvi...

Alustame 2015, kui tuli Reformierakond. Neil oli meid vaja selleks, et öelda: nemad on muutunud ja meie, kui muutuste erakond, olnuks sinna kaasatud. Aga kaasatud puudlina, ainult selleks, et poliitilises kommunikatsioonis näidata Vabaerakonna abil Reformi enda muutumist.

2016 oli asi oluliselt keerulisem. Meid taheti kaasata samuti muutuste märgina...

Kas muutuste märgina või parlamendis häälte saamiseks?

Keskerakond võib-olla mõtles pragmaatiliselt, et nende sees on fundamentalistide tiib, mis võib teatud hääletamised riigikogus nõrgaks teha ja meiega saaks seda ohtu katta.

Aga kõige hullem, et nii sotsid, aga eriti IRL hakkasid lugema ministrite ja nendega kaasnevaid nõunike kohti, mida nad meie koalitsiooni tulles kaotaksid. Nende toiduahel jäänuks lühemaks. See saigi takistuseks. Ja siis saime ka meie aru, et ega uue valitsusega mingit suurt muutust tule. Ainuke muutus oli, et lõi õhu puhtaks – Reformierakonna väga pikk ja stagneerunud valitsemisaeg lõppes ja ühiskonnas tekkiski korraks justkui mingi vabanemise tunne. Aga tänaseks on selge, et kogu juhtimine on samamoodi.

Aga teie olite valmis valitsusse minema?

Siin tuleb üks asi selgeks teha. Opositsioonis kükitamine ei ole eriline poliitika tegemine.

Sa võid opositsioonis olles oma plaane ja programmi täiustada, valmistada ennast ette valitsemiseks, aga kui jääd väga pikalt opositsiooni, nagu on Keskerakonna näide, siis muutud vinguviiuliks. See ühiskonda edasi ei vii.

Seega me teame, et Vabaerakonna koht peab olema valitsuses, aga me ei trügi sinna juhul, kui meid tahetakse puudlina ära kasutada.

Ka mullu juunikuus kompas peaminister Jüri Ratas Vabaerakonna toetust valitsusliidule, sest Mihkelson ja Tsahkna lahkusid IRL-ist, koalitsioonil jäi hääli vähemaks. Oli nii?

Mitte ainult Jüri Ratas, vaid ka [sotside esimees] Jevgeni Ossinovski käis uurimas. Meil oli see järjekordne mõttekoht, mille peale ütlesime Keskerakonnale jõuliselt, et vabanege enne oma Kremli ööbikutest ja siis me tuleme. See solvas Ratast, tuli küll veel ühel korral tagasi, aga mulle tundub, et nad on seal [koalitsioonis] mingid omavahelised kokkulepped paika saanud ja see valitsus ei kuku enne valimisi. Kui mingit erakordset jama ei tule.

Lugesin teie ajalehest „Aru pähe!“ teie enda sõnu, et just „Vabaerakonna jõulisel toel lõppes Reformierakonna igavikuna tundunud valitsemine“. Milline oli Vabaerakonna roll Reformierakonna võimult tõukamisel?

Meie ilmselt olime need, kes esimesena hakkasid ühiskonnale seletama, kuidas Reformierakond ja Keskerakond on ühe piruka kaks otsa. Produtseeritud vastuseis näitab, et üks on justkui rohkem rahvuslikum ja seisab julgeoleku eest ning teine kaasab rohkem venelasi, kuid tegelikult valitsemise stiil ja mõttelaad on neis sama...

Vabandust, aga milline oli Vabaerakonna tugi Reformierakonna opositsiooni kukkumisel sügisel 2016?

Juba meie tulek poliitikasse oli see tugi. Kõik sotsioloogilised mõõdikud näitasid, et enamus meie valijaid olid Reformierakonna valijad või oli Reform nende teine valik. Meie poolt uue poliitilise kultuuri sõnumi sissetoomine tähendas ka sõnumit, et enam nii valitseda ei saa. Ehk siis tähelepanu pööramine nende ülbele olekule ja nende arusaamisele, et Eesti riik ongi Reformierakonna oma. Arvan, et see mõjus.

Nojah. Aga kuidas kirjeldada praeguse valitsuse ja Reformierakonna juhitud koalitsiooni erinevust? On seda üldse?

Ei ole, kahjuks. Nad kolisid tagasi vanasse vakku. Reform kritiseerib praegu aktsiisi tõusu, aga tegelikult kogu piirikaubandus ja suuremad aktsiisitõusud algasid nende ajal. Okei, seal on erinevusi, sest nemad ei tõstnud nii jõuliselt õlleaktsiisi, aga selle eest tõstsid kütuse aktsiisi.

Uus valitsus, kuigi räägitakse nende tohututest muutustest, ei ole suuri muutusi teinud. Nad on segadust külvanud, aga juhtimisstiil on kõik sama. Kui Kaido Kama kirjutab, et tahan oma riiki tagasi, siis nii Reformi- kui ka Keskerakonna valitsemine ei too seda riiki tagasi. Nad juhivad  Eestit lähtudes pigem oma partei huvidest, mitte Eesti kui terviku huvidest. See on meie põhiline kriitika.

Kujutagem korraks ette, et IRL lahkub valitsusest, mispeale Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid kutsuvad kolmandaks partneriks Vabaerakonna, kes seab oma tingimused, mis vastu võetakse. Kes oleksid teie viis ministrikandidaati?

Sotsiaalkaitseminister oleks Monika Haukanõmm. Kaitseministri puhul teeksime ettepaneku Jüri Luigele. Rahandusminister...  ehk Ardo Ojasalu.

Keskkond näiteks Kaul Nurm või mina ise, olen keskkonnaasju suhteliselt palju torkinud. Justiitsministri puhul on meil näiteks professor Jüri Saar ja ka Jüri Adams.Artur Talvik Autor: Siim Lõvi /ERR

Kirjutasite oma parteilehes, et „inimene ei saa olla õnnelik, kui ta kogeb, et valitsus on korruptiivne“. Kas Jüri Ratase valitsus on korruptiivne?

Jah. Tüüpiline näide, kuidas Eestit juhtima ei peaks, on Mõntu sadama näide. Põhimõtteliselt premeeritakse ühte oma partei inimest selle eest, et ta astub erakonda, võtab [Keskerakonna] Saaremaa piirkonna enda kanda ja saab vastutasuks eelarves spetsiaalse rea oma isikliku sadama süvendamiseks. See ei tohiks olla tänases Eestis aktsepteeritav, vaid kõigepealt tuleks teha uuring, kas üldse Ventspilsi laevaliini on vaja avada jne.

Teine asi korruptiivsuse juures on toiduahela küsimus, mille vastu me väga oleme. Oma ustavate tegelaste palgale võtmine nõunikena, allasutustes... See mõttelaad ei ole muutunud. See on üks põhjus, miks riik põeb rasvumistõbe, paisub hullult ja ka partei ei ole enam maailmavaate kandmise koht, vaid on eelkõige enda kasu realiseerimise ja oma töökoha saamise paik.

Kas Mõntu sadama asjus prokuratuuri avalduse kirjutasite, et kui on korruptsioon, siis tuleb uurida?

Prokuratuuri meie avaldust ei ole kirjutanud, aga oleme teinud [riigikogus] mitu arupärimist, ka kirjalikku.

Ja siis need kartellierakonnad, kellest te kogu aeg räägite? Kes need on?

Ennekõike Reformi- ja Keskerakonnad. Nemad on kaks riigiparteid. Siis on kaks väiksemat venda – sotsid ja IRL.

Valijad on nad riigikogusse valinud. Kas valijad ehk rahvas on eksinud?

See on kummaline efekt. Poliitikat tehakse paljuski PR-iga, kus sa lood endast teistsuguse kuvandi , kui tegelikult oled. Seda tehakse väga osavalt ja suure rahaga. Sellepärast me võitlemegi raha osakaalu vähendamise eest poliitikas.

Keskerakond ja Reformierakond on riigipartei mõtlemisega. Kui nemad võimule saavad, siis nende mõlema puhul on lähenemine, et riik on nende oma. Sotsid ja IRL lähevad kaasa toiduahela poliitikaga, et neid ei ühenda maailmavaade, vaid väga palju see, et ma annan sulle töökoha, ole mulle ustav, vali mind ja siis sinu pere valib ka mind. See on näiteks põhjus, miks me kahe tooli seaduse vastu oleme või ütleme üldse, et kohalik omavalitsus võiks olla lahti parteistatud.

Kes ei ole kartellierakonnad?

Vabaerakond kindlasti ei ole. Meie mõttelaad on teine.

Aga EKRE?

EKRE-l on juba mõned kartellistumise märgid. Nemad tahavad väga konjunktuuriga kaasa minna ja see paneb mind EKRE-t kritiseerima. Ma ei ole paljude nende ideoloogiliste väljaütlemistega nõus, aga ennekõike häirib mind, et kui nemad nn uue erakonnana hakkavad vana konjunktuuri üle võtma ja ei üritagi muuta seda, vaid lähevad vooluga kaasa.

Aga Eestimaa Rohelised?

Kindlasti mitte, nad ei ole kartellierakond.

Nad on ju Tallinna linnavalitsuses, kus nende esimees Züleyxa Izmailova võttis vastu abilinnapea koha.

See, mida nad Tallinnas teevad, oli nende suurim bläkk üldse ja arvan, et nad kaotavad väga palju liikmeid.

Sinnamaani võis neid pidada mittekartellistunuks, aga nad hakkavad võtma üle selliseid trikke, et mul on ka töökohta vaja, mis ei mõju neile hästi. Nende enda viga.Artur Talvik Autor: Siim Lõvi /ERR

Räägime nüüd ikkagi kohalikud valimised selgeks. Te ju ise tunnistate – vähemalt omavahel – tagantjärele, et Vabaerakonna otsus mitte osaleda erakonnana kohalikel valimistel ei olnud õige?

Ei tunnista.

Vaata, kui sa räägid ühte juttu, oleks hea, kui sa ka selle järgi teeksid.  Kui me räägime, et kohalik võim peaks olema kohalike inimeste hoitud ja ei tohiks olla parteilise toiduahela üks lüli, kus häädele kohtadele pannakse omi inimesi, viiakse riiklik vaidlus kohalikule tasandile...

Teie toetus langes kivina üle kahe korra ja maandus allpool valimiskünnist.

Langes rohkem kui me kartsime. Aga mida ma tajun nüüd – meie enesekindlust ja julgust teha asju teistmoodi on hakatud hindama. Inimestele, kellega me kohtume, on see sümpaatne. Nad saavad aru, et me tahamegi asju teistmoodi teha, me ainult ei räägi.

Nii et põhjus ei olnud selles, et Vabaerakonnal ei jätkunud kohalikeks valimisteks omavalitsustes nn tuntud nägusid, kellega teha hea valimistulemus?

Me oleks tegelenud nende tuntud inimestega, kui oleks osalenud erakonnana valimistel. Küsimus on ideoloogias, arusaamises, mismoodi Eesti peab olema üles ehitatud. Kui mina ütlen, et see on nõme ja vale, et riigikogu saadik käib ka kohalikku ellu oma nina toppimas...

Aga kui ta on sealt pärit?

Siis ta esindab seda piirkonda riigikogus.

Riigikogu saadikul on vaba mandaat.

Aga öelge mulle, kui saate Euroopa Parlamendi saadikuks, miks seal ei tohi enam kusagil teises esinduskogus olla? Miks siis Euroopa Parlamendis on nii ja meie parlamendis on naa?

Miks Eestis on nulltolerants alkoholile rooli taga, aga Lätis 0,5 promilli?

Ma tulen veelkord selle juurde tagasi: see on probleem, et kohalikku elu juhitakse parteide keskkontoritest, mitte kohalike inimeste poolt. Ja kui me seda räägime, siis peame ka enamvähem sarnaselt tegema.

Riigikogu valimistel märtsis 2019 Vabaerakond ju osaleb?

Muidugi!

Kas teie valimisloosungiks saab „Anname riigi rahvale tagasi!“?

See oli meie eelmiste valimiste loosung. Küsimus ei ole andmises. Tahame oma riiki tagasi. Seekord mõtleme kindlasti sõnadele „Aru pähe!“, mis tähendab mõistlikku, tarka, kestlikku ja säästlikku, aga mitte vaeselt tegutsemist Eesti huvides. Eesti on eesmärk, mitte oma partei nuumamine. Rohkem sisu, vähem loba.

Praegu on parlamendis kaheksa vabaerakondlast. Kui palju on 1. aprillil 2019?

Kindlasti rohkem. Meid peab olema nii palju, et järgmises valitsuses oleme mõjukad, mitte väiksed puudlid, et meie sõna ja meie soovid on tähtsad, me saame neid ellu viia.

Seega, Vabaerakond näeb end järgmises valitsuskoalitsioonis?

Absoluutselt. Ja mitte lihtsalt ei näe end koalitsioonis, vaid näeme end seal mõjukatena.

Kes järgmise valitsuse teevad?

Ei kujuta ette. Ajad muutuvad, kõik võib muutuda. Ei tea.

Mitu erakonda Riigikogu uude koosseisu pääseb?

Arvan, et see jääb kuue juurde. Suure tõenäosusega kõik praegused parlamendierakonnad, kui rohelised just tuhast ei tõuse.

Aga mõni täiesti uus erakond?

Ei, selleks ei ole kellelgi jõudu. Meie kannamegi uue erakonna kuvandit ja kui keegi tahab uut erakonda teha, tulgu kõigepealt rääkima meiega, tal on võimalus veel oma sõnumit meie uude programmi sisse saada.

Mida ütlete neile, kes sosistavad, et võimalik on ka Vabaerakonna ja IRL-i ühinemine?

Unustagu ära! Unustagu ära.

Ütlesite, et olete järgmises valitsuses. Mulle näib, kõrvalt vaadates, et Vabaerakond ei ole eriti panustanud suhete loomisse teiste erakondadega, et olla koalitsiooniks valmis. Kas ma eksin?

Meil on sellist konjukturistlikku vaimu tõepoolest vähe.

Selge see, et kui lood enda ümber kapsli ja ei suhtle kellegagi, siis võidki sinna kapsli alla jääda. Meie erakond suhtleb riigikogu saadikute vahel väga paljudega ja oleme avatud. Aga süsteemi suhtes oleme kriitilised ja seda kriitikat meis jagub, nagu jagub ka ettepanekuid seda süsteemi muuta.

Võtame kasvõi esmaspäeva, kui parlamendi põhiseaduskomisjonis oli kaks meie punkti. Nn kahe tooli süsteemi lõpetamine ja teiseks nn avatud nimekirjade sisseviimine riigikogu valimistel. Selle mõte on broilersüsteemi lõhkumine Eesti poliitikas, et anda võimalus mõistlikel inimestel tulla poliitikasse. Praegu on nad hirmunud, et tulevad oma näoga valimistele, aga üldnimekirjast läheb riigikokku partei tagatoale sõbralik inimene.

Mulle tundub, et mõistlikud inimesed pelgavad poliitikasse tulla kõige rohkem sellepärast, et nad kardavad siis pidevalt sõimata saada.

See on teine põhjus, et kogu aeg pükse maha tõmmatakse. Aga esimene põhjus on ikkagi see, et tahad poliitikasse tulla ja oled selleks valmis, aga siis saad lõpuks aru, et tegelikult oled mängukann partei tagatoale.

On teil juba enda autole valimiskleepsud tellitud? Riigikohus ju nõustus just Artur Talviku 2015. aasta kaasuse põhjal, et kandidaat võib end reklaamida tema isiklikul autol.

Uusi kleepse mul veel pole, aga võit Riigikohtus on põhimõtteline, et valimiskampaaniat sisulisemaks teha. Meie eesmärk on sisuline kampaania, kus on vähem mahtu ja raha. Kui vaatame aga viimaseid kohalikke valimisi, siis raha osakaal seal ei vähenenud.

Kui palju Vabaerakond enda valimiskampaania kuludeks umbkaudu arvestab?

Pool miljonit eurot või natuke rohkem... Meil pole veel lõplikud numbrid kinnitatud.

Täpselt sama palju, kui on aastas teie riigieelarveline toetus?

Me ikkagi üritame muud toetust sinna juurde saada.

Olete ju öelnud, et „Vabaerakond pole nõus, et kartellierakondade üleriigilised kampaaniad makstakse suuremas osas kinni parteidele antavast riigitoetusest.“

See on üks tõsine probleem, mitte ainult Eestis, vaid kogu Lääne demokraatias. Raha osatähtsus poliitikas. Samas, kui lähed ainult annetuste peale, tulevad suurannetajad ja ütlevad, et parteid on nende omad. Kus on tasakaal? Mingi osa peab riigilt tulema, mis vabastab erakonna eraraha liiga suurest mõjust. Meil on töögrupp, mis Sirje Kiini eestvedamisel tegeleb parteisüsteemi muutmiste ettepanekutega. See algab küsimusest, kas meil on ikka vaja registrit, kus on inimese parteiline kuuluvus avalikult üleval või ei ole vaja...

Ja teie arvamus?

Arvan, et pigem ei ole vaja, sest see on sundparteistamise üks meetodeid.

Kuidas?

Selle kaudu, et kas panid ennast nüüd partei nimekirja või ei pannud ja kui panid, oled tubli, saad selle töö...

Partei peakontori inimesed teavad ju niikuinii, kes parteisse kuuluvad.

Midagi on vaja parteisüsteemis ka muuta. Praegu on meie erakonnad kahetsusväärselt NLKP sarnased...

Kui ma vaatan tuliseid sisevaidlusi Reformi- ja Keskerakonnas, sotsides või IRL-is, millest mõned ka avalikkuse ette jõuavad, siis see ei meenuta NLKP kohustuslikku sisemist kuulekust.

No okei, võibolla natuke leebemaks on läinud, aga mina räägin parteist kui tööandjast. Et parteiga ei liituta mitte niivõrd maailmavaate pärast, vaid põhjusel, et parteisse kuulumine annab sulle parema võimaluse karjääri teha. Mitte ainult parteis, vaid ka muul olulisel tööpostil. See haigus on täpselt sarnane NLKP-le.Artur Talvik Autor: Siim Lõvi /ERR

Vabaerakond välistab kõik poliitilised nõunikud?

Ärge nüüd lahmige.

Kasvõi siin riigikogus on nii palju tööd, nii palju läbinärimist vajavaid küsimusi, et saadik üksinda ei jõuaks seda kõike ära teha.

Muutke seadust ja võtke nõunikud, kasvõi üks kahe-kolme parlamendisaadiku peale!

Kahetsusväärselt tehakse sellest jälle parteiline toiduahel. Kui see nii ei oleks, oleks väga hea ja oluline muudatus. Täna nõuab see suuremat mõttelaadi muutust.

Kui teid mullu 23. aprillil valiti oma partei esimeheks, ütlesite, et „Vabaerakond teeb vabakonservatiivset poliitikat“. Mida tähendab vabakonservatiivne?

Majanduses oleme vabaturu pooldajad ja rahvuspoliitikas rahvusluse pooldajad. Rahvuslikkus on selgelt konservatiivne joon, esiplaanile seame vaba inimese. Majanduses ütleme, et inimene ei ole majandusele, vaid majandus on inimesele.

Mammi, ehk Ene Pajula, kirjutas seepeale, et konservatiivsus on tema teada alalhoidlikkus, nii et järelikult on tegu vabalt alalhoidliku erakonnaga. Aga kuidas võiks see tegelikus elus välja näha? Nii küsis Mammi Postimehes ja mida talle vastate?

Tegelikus elus, nagu juba ütlesin, seisame me kindlasti isikuvabaduste eest, vaba kodaniku eest. Teisalt kaitseme eesti keelt ja eesti meelt, mis on konservatiivne joon.

Lähen veel sügavamale – meil on üks seltskond, kes arvab, et eestlased võiksid põlisrahvana ÜRO-s kinnitatud olla. See poolgi on konservatiivne, aga samas ei taha me kapselduda, vaid võtta maailmast parimaid teadmisi ja tuua siia parimaid oskusi, et Eesti riik hästi ja kaasaegselt areneks.

ERR-i arvamusportaali juht Rain Kooli kehitas mõne aja eest õlgu, kui ütles: on raske näha, mis oleks see teema, mis Vabaerakonna taas sel viisil rambivalgusesse tõstaks nagu eelmiste riigikogu valimiste eel. Milline on teie vastus Koolile?

Ma vastan, et minu arvates ei ole raske näha. Siin on väga mitu teemat. Me seisame õnneliku ühiskonna eest. Eesti on õnne indeksi järgi häbiväärsel 66. kohal. Ei ole õige orienteeruda ainult majanduskasvule, kui see seatakse inimesest ettepoole. Siis suurenebki hüppeliselt antidepressantide tarvitamine.

Riigi ülerasvumine on kindlasti üks, mille vastu me seisame. Riigi ülereguleerimine, ametnikkonna meeletu kasv... Ülikooli lõpetavad tudengid kujutavad ette, et saaks nad ainult riigi palgale...

Miks te üldistate?

Need on päris suured numbrid, kes soovivad saada riigitööle.

Väga hea, kui nutikad ja haritud noored inimesed tahavad Eesti riiki teenida.

Siin on nüüd piir ees. Me oleme väga väike riik, peame tegema ülioptimaalset asja. See ettevõtlik inimene, kes väärtust loob, tema hoiab riigi masinavärki üleval. Ehk et kusagilt tulevad need maksud, mille abil riik toimib.

Kurdame, et ei suuda riigi poolt ühte või teist asja maksta või paremaks teha, ise aga paisutame riiki üsna jõhkralt nagu oleks meil ettekujutus, et peaksime Saksamaa suguse riigi endale ehitama...

Vabaerakond on riigi vastu, või?

Me ei ole riigi vastu. Oleme optimaalse lähenemise poolt. Riigist on saanud lasteaiakasvataja, kes üritab igal sammul öelda, et nüüd sa pead potile minema, nüüd pead sööma, jood piima ja piim peab olema soe, kõrvale pead sööma mannaputru, aga enne pead hakklihakastme ära sööma. See on vales suunas minek.

Meie kujutame ette ise hakkama saavat riiki, kus ettevõtlikkus on esiplaanile toodud ja on loodud selleks tingimused. Riik ei maksa kõike kinni ega jaga muudkui uusi toetusi, poliitik peab andma juurde vabadust ja häid tingimusi, et olge kõvad ja tegutsege. 

Tõsi, hästi hakkama saav riik tähendab ka seda, et ühtegi tõsiselt, päriselt abivajajat ei jäeta ripakile.Artur Talvik Autor: Siim Lõvi /ERR

Kui teie olite riigikogu korruptsioonikomisjoni esimees, siis oli see komisjon ka väga nähtav, nüüd – Andres Herkeli juhtimisel – on aga pildilt kõrvale vajunud. Miks?

Tööstiilide erinevus. Andres on alalhoidlikuma loomuga. Aga nad teevad head tööd ja kasvõi Tondiraba juhtumi puhul oli komisjonil öelda küll oma kõva sõna.

Räägime Vabaerakonna uutest nimedest. Kas endine presidendikandidaat ja särav diplomaat Marina Kaljurand võib teiega liituda?

Seda peab temalt küsima. Vabaerakonnal on uks lahti tema jaoks.

Olete ju temaga sel teemal kohtunud?

Mina ei ole veel temaga rääkinud, aga mõned inimesed on.

Aga Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand?

Vaat temaga ma olen küll rääkinud ja kevade lõpuks ütleb ta kindlasti oma sõna.

Kas see, et Indrek Tarand kirjutas ühe kirglise kommentaari Vabaerakonna ajalehe viimases numbris, on märgilise tähendusega?

Seda peate teie tõlgendama. (Naerab.) Mina olen Indrekuga lapsepõlvesõber, oleme soolapuudasid koos ära söönud üsna palju.

Ja Eesti Rahva Muuseumi direktori ametit lõpetav Tõnis Lukas?

Ei ole midagi konkreetset öelda. Temaga on räägitud... Kui ta üldse poliitikasse tuleb, siis vähemalt tänase seisuga, tundub mulle, et pigem meile.

Teie räägite kolmest nimest, aga meil on sümpaatseid vestlusi väga heade ja tarkade inimestega olnud viimasel ajal päris mitu. Arstide, teadlaste, inimestega, kes pole veel otseselt poliitikas olnud.

Kui rääkida valimistest 2019, siis me jätkame oma vana põhimõtet, et meile on väga teretulnud ka toetajaliikmed, ei pea kohe parteistuma, alusväärtustes tuleb ühel meelel olla. Kindlasti ühendab meid kriitikameel praeguse poliitilise juhtimise suhtes Eestis ja võimalikud lahendused, vastuseis bürokraatliku maailma pealetungile, Euroopa Liidu puhul räägime rahvusriikide liidust, mitte ühe pealinnaga liitriigist...

Mulle on arusaamatu, miks teie kui korruptsiooni häälekas ohjeldaja ühinesite riigikogulaste rühmaga, kes tahtsid kärpida drastiliselt kohtueelse menetluse uurimistähtaegu, mis muutnuks keeruliseks raskete korruptsiooniasjade kohtusse jõudmise. Üheksa kuud võib mõnikord jääda napiks.

Olen nõus, see on kahe otsaga.

Võibolla kirjutasin liiga kergekäeliselt sellele alla. Aga siin on vaja leida ka mõistlik kesktee. Raskete korruptsioonilugude kohtulik uurimine kestab niigi kaua ja kui aastate pikkuseks läheb ka kohtueelne uurimine, siis sel ajal on keegi avalikkuse silmis juba väga kaua süüdi. Ja samas näägutab avalikkus, et näete, võeti küll kinni, aga kohtusse ei jõua, ei saagi oma karistust. Keeruline probleem, kus pole must-valgeid lahendusi. Pigem kirjutasin alla sooviga, et tekiks debatt sel teemal.

Möödunud nädalal rääkisin kahe-tooli-seadusest IRL-i esimehe Helir-Valdor Seederiga. Tema küsis, kas arst võib olla ka volikogu liige või õpetaja või ettevõtja? Kõik volikogu liikmed istuvad ju kahel toolil.

Kahetsusväärselt on riigikogu töö muutunud nädalas kolme või kolme ja poole päevaseks, sest riigikogu saadikud sõidavad neljapäeviti volikogudesse, mille liikmed nad on samuti. See läheb riigikogu töö arvelt.

Olukorra teeb ebameeldivaks ka see, et partei sõdurid käivad volikogudes partei keskkontori sõnumit kinnitamas. Kohaliku elu juhtimine on pigem hea haldusjuhtimine, kus tead täpselt, kust läheb mõni toru, kuhu peaks tulema kergliiklustee, aga mitte nii, et kas meie omad said selle töö või ei saanud. Toiduahelustamine häirib meid kõige rohkem.

Kas majandus- ja taristuminister Kadri Simson pidanuks tagasi astuma, kui opositsioon talle umbusaldust avaldas?

Kadri Simson ei peaks ülbitsema. Kui sa arrogantselt hakkad ülbitsema, siis see näitab, et sul on mingi nõrkus. Kui ta oleks riigikogus rahulikult kõik ära seletanud, siis oleks tast aru saanud isegi mina positsioonipoliitikuna. Et ta paukuma hakkas ja läks isiklikuks...

Ka teie vastu. «Ise olete vabatahtlik merepäästja, te ei tohiks olla siseturvalisuse peatükis. Teil on loomad, te ei tohiks olla maaelu peatükis. Teie naine on arst, meditsiin ja sotsiaal on välistatud. Te olete käinud teatrikoolis ja olete tuntud filmimees, kultuur välja.» See on osa minister Simsoni tiraadist Riigikogus, kui ta vastas teie etteheidetele.

See, mida meie talle ette heidame, on omadele ette mängimine, informatsiooni ära kasutamine. See ei tohiks olla aktsepteeritav.

Nimetate praegust riigikogu kahekojaliseks, sest parlamendis on lihtliikmed ning fraktsioonide ja komisjonide esimehed, kes saavad suuremat palka. Kas kõik saadikud peaksid Toompeal saama võrdset palka, sõltumata oma positsioonist?

Euroopa Parlamendis on nii. See peaks tõstma ka üksiku rahvasaadiku väärtust. Süsteem, kus lihtliikmel on üks palk, fraktsioonide ja komisjonide aseesimeestel teine, esimeestel kolmas ja juhatusel neljas, see on parteilise premeerimise teenistuses.

Inimeste töökoormus on ka erinev.

Ka poliitikule oluline asi, tähelepanu, on kardinaalselt erinev. Komisjoni või fraktsiooni esimehele pistetakse alati mikrofon nina alla, parlamendi tavaliikmele väga harva. Nad juba niikuinii eristuvad mõjukuselt. Täna mängib partei oma ustavate ja mitteustavate liikmetega, ütleb, et sa oled väga tubli ja ustav, saad mõne aseesimehe või esimehe koha, kuigi sellele kohale oleks palju kompetentsemaid inimesi. See on haige süsteem.

Vabaerakond on seadnud eesmärgiks oluliselt alandada sotsiaalmaksu, asendades haigekassa ja pensionifondi laekumised osaliselt kapitalimaksudega. Mida see kõik tähendab?

Lühidalt öeldes: maksustame rikkaks olemist, mitte rikkaks saamist. Kapitalimaksu puhul... Siim Kallas tahab totaalset kinnisvaramaksu, [justiitsminister] Reinsalu ütleb, et ei mingit kinnisvaramaksu. Meie ütleme, et maksustame kommertskinnisvara. Eestis on palju kinnisvaraomanikke välismaalasi, kes ostavad siia kinnisvara, aga selle eest peaaegu midagi ei maksa. See ei ole normaalne.

Teisalt saan aru, et ei tea, kuhu meie pensionisüsteemiga jõutakse ja paljud inimesed ehitavad juba täna oma pensionisambaid, investeerides kinnisvarasse. Me ei taha neid karistada uue maksuga, aga see maks oleks mõistlik ega võtaks inimestelt kodusid käest, vaid maksustaks seda, mida maksustama peab. Tööjõumaksud oleksid väiksemad, eriti ettevõtlust alustada oleks kerge ka maksukoormuse mõttes, ettevõtlik oleks hea olla.

Mullu sügisel korraldas Vabaerakond protestimeeleavalduse Rail Baltic’u ümber toimuva salatsemise vastu, kuigi teil on riigikogu liikmena täielik õigus isiklikult dokumentidega tutvuda. Kas olete seda ise teinud?

Käisime koos rahvasaadik [Igor] Gräziniga üks kord tutvumas ja meil on plaanis veel kord minna.

Kas teie meeleolu on pärast esimest lugemisvooru rahulikum?

Ei ole. Suured taristuobjektid on kaasa toonud paljudes riikides nii korruptsioonijuhtumeid kui ka mittekriminaalseid segaseid lugusid. Aga mis kõige olulisem – minule on Rail Baltic eilne päev. Ülisuurt loodusressurssi kasutades ehitada eilse päeva taristuobjet, see ei ole õige. Vabaerakonnale on oluline kestlik keskkonnasõbralik majandamine, Rail Balticu puhul ma seda ei näe.

Vabaerakond tunnustab Euroopa Liidu erinevate rahvaste enesemääramise õigust ja on seda eriti reljeefselt väljendanud Kataloonia puhul...

Ma ei ole kunagi öelnud, et Eesti pidanuks tunnistama Kataloonia iseseisvust. Aga mind häirib, et oldi vait Hispaania suhtes, kus on täna poliitilised vangid. See, mis seal toimub, on võitlus iseotsustamise ja võimu tsentraliseerimise vahel. Kataloonia võitleb iseotsustamise eest. Sama asja eest seisame meie Eestis, kus liiga palju on kohalikult tasandilt keskvõimule antud. Artur Talvik Autor: Siim Lõvi /ERR

Vabaerakond valib kord aastas endale esimehe. Kevadel on jälle valimised. Kas kandideerite?

Kindlasti. Aastase ametiajaga on see probleem, et suudad küll adra vakku panna, aga vedama ei jõua hakata.

Miks te siis igal aastal esimeest valite?

Eelmisel üldkoosolekul taheti muuta perioodi kaheaastaseks, mis oleks mõistlik. Aga väga napi hääletusega jäi seis siiski ühe aasta peale.

Kuid mulle väga meeldib, et üks inimene ei saa olla praegu esimees rohkem kui kolm korda, kaheaastase tsükli korral olnuks piir kaks ametiaega. See on oluline demokraatlik mehhanism, mis ei lase tekkida kivistunud süsteemidel.

Kas nüüd tuleb uus katse esimehele kaheaastast aega kehtestada?

Minu poolt seda algatust ei tule. Minu pärast võib ka igal aastal esimeest valida. Oluline, et ta ei saa üle kolme korra sel kohal olla.

Olite filmi “Detsembrikuumus” produtsent. Keda tahtnuksite ise seal mängida, kui see olnuks võimalik?

Kindral Põdder on minu lemmiktegelane. Tark ja suhteliselt kompromissitu, võitlusvaimuga mees, kes oskab stereotüüpidevabalt käituda. See karakter on huvitav, osa meie mõttelaadist, et inimene peab panustama ühiskonda rohkem kui on tema positsioon, et ühiskond oleks õnnelik ja seesmiselt tugev. Et panustad ise, näiteks vabatahtlikku merepäästesse, nagu mina seda kodukohas teen.

Lõpetasite lavakooli kolmeteistkümnenda lennu, koos selliste nimedega nagu Elmo Nüganen, Epp Eespäev, Rain Simmul, Andres Noormets, Allan Noormets, Hendrik Toompere, Merle Jääger… Kas te pole nende peale kunagi kade olnud?

Ei. Läksin üsna kiiresti filmindusse ära. Film meeldib mulle rohkem.

Kui palju te ise mängite ja kui palju olete?

Sellepärast ongi teater mulle raske, et ma ei oska rolle võtta. Olen suhteliselt vahetu, mistõttu olen ka vastu näppe saanud. Nii kui hakkan mingit rolli võtma, jooksen kinni ja seda olen tundnud ka poliitikas – hakkad ässa mängima ja kohe kõrbed.  See ei tule mul välja.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: