Kust võttis Vabaerakonna esimees Artur Talvik optimismi, kui ta paari päeva eest pidas võimalikuks, et ka teie nendega parlamendivalimiste eel liitute?

Artur Talvik on sellest minuga rääkinud, on rääkinud ka teiste erakondade poliitikud – poliitilise pasjansi ladumised käivad, iga erakond tahab valimiste eel näidata enda tegutsemist.

Nii, et jah, räägitud on, aga ma ei ole poliitikale orienteeritud.

Tõsi, ajakirjandus sai hoopis pealkirjad „Tõnis Lukas: ma ei plaani poliitikasse minna“. Kas kõik poliitilised kosilased saavad teilt korvi?

Mul ei ole plaani praegu poliitikasse minna.

Andsite ju ise parteidele lootust...

Mis see tähendab?

... kui mullu novembris ütlesite, et pärast ERM-i direktori kohalt lahkumist vabaneb teil energiat ja hakkate „ühiskondlikes asjades kaasa rääkima laiemas spektris“. Eriti parlamendivalimiste lähenedes on see lause poliitikutele ühemõttelise tähendusega?

Ühiskonnaelu on palju laiem kui erakonnapoliitika ja selleks, et ühiskonnas kaasa lüüa, ei pea ilmtingimata kuuluma parlamenti.

Praegu suundun rohkem praktilistele väljakutsetele. Ma ei halvusta ega arvusta poliitikat, mis on ju vajalik, aga ei pea olema partei liige, et näiteks eesti keelt kaitsta või muudes protsessides lahendusi pakkuda.

Aga see on ju ka poliitika?

On poliitika. Aga poliitikat võiksid teha mitte ainult mittetulundusühingutest erakonnad, vaid kogu rahvas, öeldes välja oma seisukohti. Mina kavatsen nii mitmetel teemadel teha. Selleks on ju kodanikel õigus, ometi.

Kas teid tõesti ei tõmba tagasi erakonnapoliitikasse, olete seal ju 20 aastat olnud?

ERMi ülesehitamine Raadil on üleminekuetapis, kus palju asju on veel teha ja olin mõelnud ennast siia, mul oleks meeldinud jätkata. Ka praegu otsin ikkagi võimalust teha midagi praktilist. Nii nagu paar kuud tagasi ei olnud mul plaani poliitikasse minna, ei ole ma oma arvamust muutnud.

Ent kui keegi küsib „Ütle, et sa kunagi ei lähe!“, siis ega ma saa anda ühe suletõmbega ära oma kodanikuõigust. Ma ei tea, mis tulevik toob. Aga praegu mitte.

Ligi viis aastat tagasi olite kurb, et ühiskonna tähelepanu on häirivalt suures mahus pöördunud poliitika tehnoloogiale ning on oht, et Eesti sisulised eesmärgid saavad palju vähem tähelepanu. Kuidas see viis aastat hiljem on?

Mõnes mõttes on erakonnapoliitika, riigi juhtimisele orienteeritud poliitika veelgi professionaliseerunud ja muutunud veelgi kinnisemaks sfääriks.

Võibolla on hea, kui poliitika on professionaalne, nagu on professionaalne muuseumi või hariduselu korraldamine...

See võiks professionaliseeruda natuke avaramalt, et inimesed poliitikas näeksid rohkem tervikut.

Mulle tundub, et avatud mõtlemisega, tervikut nägevaid riigimehi ei võrsu nii palju peale kui võiks. Tehnokraatlik lähenemine on ka juttudest kuulda, et kui poliitikud esinevad, siis sageli midagi patta panna ei ole, jutud on küllaltki ümmargused, rohkem klišeesid, vähem näiteid. Siin võiks professionaalne poliitika olla inspireerivam, ka kodanike jaoks. Kui ikka keegi tuleb autokastist kõnet pidama, siis näen ma sealt südant ja tuld, pealehakkamist...

... kirge ja tormi...

Just, ja ma juhindun selle järgi. Seda poolt tahaksin kodanikuna poliitikutes rohkem näha. Kirge ja tormi on vähemaks jäänud, kahjuks.

Professionaliseerumine on toimunud liistude tegemise manufaktuurel tasemel, kus täpselt teatatakse, kuidas mingis komisjonis tuleb hääletada, kuidas häälte vahekorrad on ja kui keegi hiljaks jääb, siis enne hääletus ära teha.... Sellist praktilist oskust on juurde tulnud.

Kas seda kõike te aastad tagasi Terevisioonis kirjeldasitegi: poliitikud on professionaalsete riigi ehitajatena ennast seestpoolt nii oma ehitisse sisse müürinud, et on kinni müürinud aknaavad ja ukseavad ja nüüd ei paista enam valgust sisse – nemad ei näe välja ja rahvas ei näe sinna sisse, mis toimub nendes tsitadellides?

Ma ei jälgi praegu nii pingsalt poliitikat, et saaksin täna sellise diagnoosi panna...

Aktuaalset Kaamerat õhtute ikka vaatate?

Aktuaalset Kaamerat vaatan ja mõnda lehte loen, seda ikka. Arvan, et üldine avalik arvamus peab poliitikat rohkem tagatoa mängudeks ja vähem avatud riigiehituslikuks tööks. Erakonnad võiksid selle nimel pingutada, et nad ka näiksid avatutena ja inspireeriksid ühiskonda kaasa rääkima.Tõnis Lukas Autor: ERR

Kui riigiehituslik või poliittehnoloogiline oli 2006. aastal Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine?

Kelle poolt vaadata... Mõeldud oli see kindlasti riigiehituslikuna, jõudude ühendamisena. Nii see oligi. See, et mõned grupid uue erakonna sees on natuke kitsamate huvidega, selle eest ei ole kaitstud keegi. Eesmärk oli aga üllas – ühendada rahvuskonservatiivsed, tulevikku vaatavad jõud ja rääkida Eesti elus rohkem kaasa kui seni.

Lisaks oli see Isamaaliidu poolt ka Res Publica päästmise aktsioon, sest kui ühinemist kokku leppisime, oli Isamaaliidu toetus 13 protsenti ja Res Publical kolm protsenti. Kahjuks omaaegne komsomol, need noored mehed, ei pannud tähele, nad võinuks Isamaaliidu suunanäitajate elutöö suhtes olla aupaklikumad ja mitte sõita oma hääletusmasinaga neist üle. Seda oleks soovinud, aga kahjuks läks natuke teisiti.

Kas minevikku mäletades ja võibolla ka mälestades või hoopis tulevikule mõeldes patenteerisite teie 2007. aastal kaubamärgina Isamaaliidu nime?

Ajaloolase huvist, kollektsioneerida ajaloolisi käepäraseid sündmusi.

Millal te Isamaaliidu kaubamärgi oma artefaktide kollektsioonist uuesti kasutusele võtate?

Ei tea. Minul pole sellega muud eesmärki, kui et säilitada ajalugu.

2013 oli teie viimane aasta riigikogus ja siis esitasite koos Andres Herkeli ja Juku-Kalle Raidiga seaduseelnõu, mis toonuks riigikogu valimistele avatud nimekirjad, millega pääsenuks parlamenti need, kes koguvad oma ringkonnas suurema häältehulga, mitte aga need, kes asuvad parteide nimekirjade eesotsas. Mulle meeldis teie põhjendus: valijaid saavad esindada ikka need, kel valijaid on. Viis aastat on möödas ja ikka pääsevad riigikogusse ka need, kellel vaid mõnikümmend või paarsada valijat.

Täiesti arusaamatu parteide müür moodustus selle ettepaneku vastu. Tihe ja läbipaistmatu poliitikute müür kaitses erakondades läbipaistmatult moodustatavaid valimisnimekirju.

Oleks ju kõigile selgem, kui rahvas tõesti valiks, mis tähendab, et kes rohkem hääli saavad, need ka parlamenti lähevad. See oleks Eesti suguses ühiskonnas kõigile õige ja arusaadav.

Kui te 2013 saite ERM-i direktoriks, siis kas üks tingimus oli, et te enam poliitikaga ei tegele?

Ei, kes seda mulle öelnuks. Astusin ise erakonnast välja, parlamendivalimistel ei kandideerinud nagu nüüd ei osalenud kohalikel valimistel.

Avalikkuses oli toona küllalt kindel arvamus, et teist võib saada Vabaerakonna eelkäija, MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik juht.

Jah, olin selle liige. Ei ole välistatud, et kui oleksin poliitikas jätkanud, siis oleksin liitunud ka Vabaerakonnaga. On väga hea, et poliitilisele lavale tuli [eelmiste parlamendivalimistega] tegijaid juurde.

Ka EKRE tulek parlamenti on hea ja kindlasti väga hea on Vabaerakonna tulek. Kuue erakonna riigikogu esindab ühiskonda paremini kui neli erakonda.

Kui palju oli tolles 2013. aastas Reformierakonna ja ka IRL-i mõtet, et las Lukas võtab ERM-i, saab ta poliitikast välja?

Eks erakonnad püüdsid näidata, et ilma nendeta ei kasva Eestis rohi ka. See, et kuluaarides levitati ja levitatakse jutte, et keegi pandi sellele kohale ja too teisele, peab süvendama rutiinset arusaamist, et ilma erakondade otsuseta ei toimugi enam avalikus sfääris midagi, et sõltumatu kodanik on out, tal ei ole üldse mingeid võimalusi ameteid saada või konkursse läbida. Selleks levitataksegi selliseid jutte.

Mina siiski loodan, et avalikus sfääris on veel pilusid, kus erakondade sokutamised ja poliitilised kokkulepped ei toimi.

Aga muidugi, eks erakondadel on olnud oma liikmeid kergem ohjata, kui nad on loonud sellise fooni, et kuulge, rebellid, nii kui vastu hakkate, võtame teilt kõik edasiliikumise võimalused ära, mõelge sellele. Nii tekib hirmu ring ja tekivad erakonna juhtide otsustest otseselt sõltuvad poliitikud.

Nii muutub vaesemaks kogu poliitika, sest ka ideid pakutakse vähem välja, kuna tahetakse meeldida ja mitte arutleda. Siis muutubki kogu ühiskond ja poliitika liiga loosungi keskseks.

Kui ideederohke Eesti elu siit Tartust vaadates tundub olevat?

Nagu ikka on ühelt poolt uusi ideid, nende otsimist ja debateerimist erakondade sees ja teisalt kalduvust turvalisele rutiinile. Kuigi, eks praegunegi valitsus on teinud olulisi reforme, püüdsid ka eelmised valitsused.

Mina ei ütle, et Eestis on stagnatsioon, aga alati võib rohkem ideid olla. Siis ühiskond käivitub, on rohkem võlu ja hoogu. Ent ülemaailmses võrdluses ei ole Eesti kindlasti stagnatsiooni riik, pigem on meil innovatiivseid ideid enam kui teistel.

Kas teil endise Isamaaliidu esimehena ei läinud südame alt külmaks, kui sügisel 2016, poolteist kuud pärast ERM-i uue maja avamist, sammus Keskerakond Stenbocki majja ja võttis üle peaministri kabineti?

Südame alt külmaks mul ei läinud, et ta sinna sammus.

Mina pean Jüri Ratast eestimeelseks meheks. Kui seal olnuks keegi teine juht, oleks kõhedust tekitanud küll.

Keskerakond on oma häältebaasi tõttu ka nüüd valitsuses öelnud Eesti omariikluse ja rahvusriikluse kontekstis vägagi kaheldavaid ideid ja seisukohti, aga ma loodan, et see on jutuks hea, kuid päris poliitikasse selliseid Eestile ohtlikke asju sisse ei viida.

Ega ma pea ennast praegu ka päris poliitikavaatlejaks, seega võib minu vaatlus olla pinnapealne.

Siiski-siiski. Olete kord Eesti Raadios muretsenud, et erakondadel on rind valimislubadusi nagu märke täis, aga nägu hakkab kaduma. Väga hea kujund.

Sellele kujundile kirjutan ka praegu alla. Nägu võiks alati rohkem näha olla. Valimislubadustes ja omavahelises kemplemises räägitakse, kui erilised me oleme, aga kui hakkad kuulama, siis... Inspireerivaid isiksusi on vähem kui neid oli.Tõnis Lukas Autor: ERR

Tuleme ERM-i. Teie sõnad ERM-i avamisel olid: «See maja siin on võimalus kestma jääda ja püüab vastata küsimusele, kes me siis tegelikult oleme. Mitte statistiliselt, vaid inimestena.» Kas ERM-i tuleb kunagi ka Eesti poliitika saal?

Eesti poliitika saal suures tähenduses on siin olemas. See on lipusaal, kus on meie riikluse sümbolid. Riikluse põlistamine ja riikluse austamine, omariiklus kui Eesti rahva püsimajäämise ainus garantii on Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse pärisosa.

Aga erakonnapoliitika alates 1988?

Ei, kindlasti mitte. ERM näitab tervikut, aga argielulisel tasandil. Me ei võistle ajaloomuuseumiga ajaloomuuseumiks olemises või kunstimuuseumiga jne. Meie otsime tervikut rahva üldistest kultuurilistest suundumustest ja igapäevasest elu-olust, esitame seda huvitavalt ja uurime seda valdkonda. Ainult ERM-i näituse läbimisele lootes ei saa järgmisel päeval ajaloo eksamist hindele „A“ teha. Suurte väejuhtide, riigimeeste nimesid või oluliste lahingute kuupäevi on meil väga põgusalt. ERM on üldistav vaade ja eestluse mõtestamine terviklikult.

Rääkisite mõne aja eest väga kirglikult, et eestikeelne kõrgharidus on olnud meie rahva kultuurilise ärkamise pant ja garantii ning kui eestikeelne kõrgharidus ja eesti keele kasutamine teaduskeelena kaob, siis ei ole eesti keelel riigikeelena ega ka kultuurkeelena enam pikka pidu jäänud. Te tõesti näete seda ohtu?

Ma olengi kirglik kodanik, ühiskonnas kaasa rääkijana. Minu kirglikkus on koridorides ja otsustajate hulgas mulle mõnikord takistuseks saanud.

Aga, jah, selliseid asju saabki ainult kirglikult kaitsta, mille nimel on põlvkondade viisi võideldud ja – ma ei karda klišeed – on langetud ja on võidetud. Need teemad teevad kirglikuks ja nende eest peabki kirglikult seisma. Kes kiretult ainult kombineerib, nende peale ei saa riigi kaitsmisel loota.

Kas eesti keel on ohus?

Eesti keel, meie ühiskonna ühe olulise kooshoidva materjalina on ohus. Kui me anname siin killukesegi ära, siis kaob terviklikkus. Kui akadeemilises mõttes kaob eestikeelne sõnavara ja akadeemilised inimesed ei näita tulevikus eeskuju rikka eesti keele kasutamises, siis kultuurkeelena hakkab see keel hääbuma, intellektuaalsed tipud ei tunne enam selle üle uhkust ja lõppkokkuvõttes ongi eesti keel köögikeel. Seda ohtu peab silmas pidama.

Nii on mind väga raske veenda, et eesti keel võib püsima jääda kõrghariduskeelena ka siis, kui eesti noored lähevad kohe õppima välismaale.

Minule on võtmeküsimus teha neile selgeks, et Eesti kõrgharidus siin eestikeelsete õppekavadega on piisavalt hea, et vähemalt alustada õpinguid Eestis. Sest kui eestlased lähevad mujale õppima, kui üliõpilasi ei ole, kellele siis eesti keeles õpetada?

Kõik, kes ütlevad, et minge kõigepealt välismaale, hääletavad tegelikult selle poolt, et eestikeelne kõrgharidus paneks oma uksed kinni juba lähiajal. Ja me peame leidma mootori, et noored õpiksid esmalt Eestis ja siis läheksid mujale edasi õppima, täiendama, see on hea. Aga eestikeelne kõrgharidus on vundament.

Üleskutsega „noored, ärge minge kohe välismaale õppima“ võite teenida sama tiheda kriitikatolmu nagu juhtus siis, kui nimetasite uue aja väliseestlasi mugavus- ja lodevuspagulasteks.

Jah, kontekstist väljavõetuna tundus „mugavuspagulane“ osadele inimestele toorutsemisena. Minu mõte tolles 2014. aasta 20. augusti kõnes oli sama, mida rääkisin just eesti keele kaitsmisest.

Kui me siin ise keelt ja kultuuri ei hoia, läheme laiali, laseme eesti kultuuri laiali puhuda või laiali kanda, siis muutub ka kõik, kaob traditsiooniline elulaad, mida praegu hoiame. Kas me selleks oleme valmis? Et siin võtavad võimust hoopis teised religioonid, komberuumid. Ma arvan, et ei ole. Eesti keele ja eesti noorte Eestis hoidmine on oluline. Lihtsalt promoda, et mida kaugemale lähete, seda parem, sest Eesti on hädaorg – see on vale.

Ma sooviksin teilt ka empaatilist mõistmist kuulda, et te saate aru, et suur osa näiteks Soome läinud eestlastest läks seetõttu, et nad tahavad oma eluga toime tulla.

Jah, absoluutselt. Mina nimetan mugavuspagulasteks neid, kes Eesti tolmu päriselt jalgelt pühivad ja räägivad ainult, kui halb siin on. Kui inimesed käivad kusagil tööl, samal ajal hoiavad oma juuri ja sidet Eesti ühiskonnaga, siis töötagu välismaal, mul ei ole selle vastu midagi.

Sama on kõrgharidusega. Jah, inimestel on õigus liikuda, rännata, omandada keeli, õppida uusi teadmisi, näha maailma, aga me ei saa teha süsteemset propagandat, et minge kõik Eestist ära, sest siis peame ka ütlema, et oleme valmis kaotama eestikeelse kõrghariduse. Ükski Hiina üliõpilane ei tule siia eesti keeles õppima ja kui kõrgkoolidest kaovad eesti üliõpilased, siis kaob sealt ka eesti keel.

Ma ei ütle, et inglisekeelseid õppekavu ei peaks üldse olema, aga kui rahvusprofessuuride õppekavad hakkavad inglise keelele minema, on siin kindlasti ohu märk.

Uus ERM ravib eestlase enesehaletsuse palavikust, olete lootnud.

Jah, Eesti Rahva Muuseum on meie rahva eneseusu varaait. Seda ma näen paljude külastajate nägudelt, kes tulevad, lähevad ära tänades ja ütlevad, et neil on uhke olla eestlane. Trafaretina kõlab, aga nii on öeldud. Et me saime ERM-i uue hoonega hakkama, on võimas arhitektuuriliselt ja üle maailma tuntud, kuid siin on ka sisu, siia tullakse oma juurtega tutvuma ja uhkust tundma.

Selle maja avamisega ravisime rahvusliku idealismi defitsiiti Eesti ühiskonnas.

ERM-i avamise aegu kõlas hoiatusena kalambuur: ERM ei saa olla vaid Eesti Rahva Monument. Kuidas teie seda ohtu mõistate?

Mina seda ohtu ei näe. Kes on kõrgel mäe otsas, selle pihta visatakse nooli ja mõnikord visatakse ka kive. See oli hirm, mida niimoodi edasi kanti, et ERM-i ehitamisega jäävad kõik teised kultuuriobjektid tahaplaanile, raha läheb ainult siia, muu kultuur jääb kängu ning siis hakatigi seda hambameeste poolt nimetama mauseolomiks või monumendiks. Need hirmud ei ole täitunud nagu pole täitunud näiteks Tartu AHHAA-keskuse hirm, et ERM-i avamisega kaovad neilt külastajad ära. Ei. ERM-iga seoses on osa turiste Tartusse jäänud kaheks päevaks ja meie toel tegi AHHAA oma külastajarekordi, inimesi jätkub kõigisse kultuuriasutustesse.

Meenutame korraks teie külastajanumbreid.

258 346 piletiga külastajat möödunud aastal ja alates avamisest kokku ligi 370 000 inimest.

Kui suur okas on teil veel kultuuriministeeriumi vastu hinges, et ERM-i direktori konkurss mullu sügisel lõppes hoopis Alar Karise võiduga?

Inimesi ja avalikkust ei tuleks karta. ERM on nii parnassil, et ERM-i juhtimise üle peab käima avalik debatt ja siin ei saa suletud nimekirjadega kusagil varjatult direktorit valida, et kandidaatide nimed tehakse rahvale teatavaks alles pärast võitja väljakuulutamist ja igasugune debatt summutatakse ära.

 Karise nimi sai ikka veidi varem teatavaks.

Selletõttu, et jutud läksid laiali, aga ametlikult kultuuriministeerium kandidaatide nimesid välja ei andnud. Lõpuks, jah, oli debatt, aga minu arvates on kultuuriministeeriumi asi tunda selliste objektide üle niivõrd uhkust, et mõista: ERM väärib avalikku tähelepanu, kaasaelamist direktori valimise puhul ja avalikku debatti. Seda ei tuleks summutada ega varjata.

Lihtne öelda, et [direktori valimise konkursi korraldamise] määrused on sellised, aga kes need määrused tegi – ikka ise. Loodan, et järgmine kord arutatakse ERM-i tuleviku suundasid juba avalikult.

Te ju tunnete Alar Karist, mõlemad olete tartlased. Milline ERM-i direktor temast tuleb?

Ma loodan, et väga hea. Loodan, et ta panustab kogu oma energia ERM-i, sest ERM väärib seda.

Millised on teie soovitused talle?

Tuleb hoida rutiini ja vaimustuse tasakaalu. ERM töötab rutiinselt, igapäevaselt, on oma kindlad protsessid, mida lihtsalt tuleb teha, et kõik oleks korras ja korrektne, toimiks hästi. Aga rutiini ei saa langeda, kogu aeg peab olema ka vaimustus. Juht peab selle vaimustuse oma inimesteni viima ja seda ka rasketel aegadel hoidma. Seda vaimustust ma soovingi Alar Karisele.

Ja seda, et ta paneks Tallinn-Tartu maanteele näiteks suure infotahvli „Eesti Rahva Muuseum – ainult 100 km“?

ERM-i turundus käib juba praegu suure hooga, meil on tubli meeskond. Aga võibolla on see idee ka päris hea, et reklaamida muuseumi Tallinn-Tartu maanteel. Kuigi ERM-i tuntus eesti rahva seas on väga tugev, nüüd jääb veel üle need inimesed, kes teavad, mis ja kus see on, kõik kohale kutsuda.Tõnis Lukas Eesti Rahva Muuseumis. Autor: ERR

Haridusministrina tõite haridusministeeriumi Tartusse. Kas nüüd teete siia Eesti kõige kaasaegsema kutsehariduskeskuse, sest kandideerite selle direktoriks?

Igal juhul ei lase ma Tartu Kutsehariduskeskust (TKHK) Tallinnasse ära viia. Aga tõsiselt vastates on TKHK praegu päris heal järel, Eesti suurim kutsekool, väga mitmekülgne. Kui mind selle direktoriks valitakse, teen kõik, et TKHK oleks Eesti kutsehariduses tõeline vedur.

Minu üllatuseks olete ise lõpetanud kiitusega ka Tallinna 19. tehnikakooli autoelektriseadmete remondilukksepa eriala...

Enne lõpetasin Tallinna 1. Keskkooli, praeguse Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Kuna ma Tartu Ülikooli esimesel katsel sisse ei saanud, siis mäletan hästi ühte hommikut: mina olin leppinud, et lähen [Nõukogude] sõjaväkke, isa luges ajalehte, tõstis pea ja ütles: „Poiss, õpi amet!“ Täpselt nii ütleski.

Poiss õppiski?

Jah, see oli üks aasta. Aga siis tõmbas mind ikka ülikooli, ajaloo huvi oli nii suur.

Kuidas julgustate põhikooli või gümnaasiumi lõpetanud noori – tulge Tartu Kutsehariduskeskusesse ja õppige amet?

Selleni peab noor ise jõudma, mina ei vastanda kutseharidust gümnaasiumi- ega ka kõrgharidusele.

Kutsehariduse kiituseks saan öelda, et see ei ole tupiktee. Kui tekib süvendatud huvi mingi valdkonna vastu, saab ka sealt kõrgkooli edasi minna. Erialad annavad motivatsiooni, väljakutset, huvitavat tööd ja leiva lauale. Tööandja juures õpid juurde spetsiifilisi oskusi ja oled hinnatud tööinimene, suhteliselt hea sissetulekuga ja kindlasti huvitava tööga. Nii, et tasub kaaluda.