Miks IRL ei toetanud kolmapäeval riigikogus majandus- ja taristuministri Kadri Simsoni umbusaldamist? Opositsioonil olid ju talle väga karmid etteheited.

Opositsioon püüab end näidata nagu tavapäraselt. See on nende võimalus uudistekünnist ületada. Nädalaid tuli sealt rindeteateid, et nad arutavad umbusaldamist, hakkavad umbusaldama ja nüüd umbusaldavad... Katsutakse, kas koalitsioon on ühtne või on võimalik meid mõrandada. Pigem oli see opositsiooni tavapärane tegevus ja soov ennast näidata, mitte sisuline mure Eesti riigis toimuva pärast.

Teie personaalset maailmapilti on meedias nimetatud väljendiga "neokonservatiivne rahvuspoliitika". On see täpne?

See oli nüüd nii pikk ja keeruline määratlus. Mis see oli – neokonservatiivne...?

... rahvuspoliitika.

Mina pean ennast rahvuskonservatiiviks, ega paneks mingeid epiteete ette või taha. Ei arva, et elu on must-valge ja me saame inimesed jagada teoreetilise maailmavaate järgi kastidesse ja kõik mahuvad täpselt sinna kasti ära. Elu on tegelikult palju mitmekesisem ja inimesed samuti. Aga üldiselt jah, mina olen parempoolselt mõtlev inimene.

Hiljuti meenutasite, et IRL-il on juba paari aasta eest valminud eelnõu, mille kohaselt tuleks põhiseaduses sätestada abielu kui mehe ja naise vaheline liit. Selle teema ülestõstmine on ju osa permanentsest valimiskampaaniast?

Meie puhul see kindlasti ei ole osa valimiskampaaniast, kui aga 2019. aasta valimiste eel kujuneb osaks kampaaniast, ei näe ma selles midagi halba. Valimiste eelne aeg ongi selleks, et poliitikud ja erakonnad ütlevad välja oma poliitilised seisukohad ning mida nad sooviksid Eestis muuta.

Põhiseaduse muudatuse ja pereväärtuste üle arutamine kindlasti peabki olema valimiste-eelse perioodi üks põhiteemasid. Meie oleme selle juba mitu aastat tagasi tõstatanud. Kuna elu on arenenud ja muutunud, peremudelid on muutunud, siis selle fikseerimine põhiseaduses, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, on IRL-i arvates igati kohane.

Autor: Siim Lõvi /ERR

Ütlesite, et elu on muutunud. Kas üritate nendesamade muutuste vastu olla?

Ei. Me arvame, et on olemas elu püsiväärtused nagu ka see, et maakera on ikka ümmargune ja pöörleb samamoodi ja päike tõuseb ja loojub nagu sada või tuhat aastat tagasi ja loodusseadused toimuvad ühiskonnas ikkagi. On mingid püsiväärtused, mis ei muutu. Pere ja abielu on üks nendest. Kui räägime, et Eesti ühiskonnas on jõutud kooseluseaduse arutamiseni, mis fikseerib erinevad kooselu vormid, siis abielu võiks jääda abieluks, mehe ja naise vaheliseks liiduks. Kui on erinevad kooselu vormid, siis see ongi elu muutuste tulemus, mida püütakse seadustada.

Kas kooseluseadus kehtib?

Mina olen küll väga veendunud, et juriidilises mõttes see ei kehti. On ju öeldud, et see jõustub koos rakendusseadusega, mida vastu võetud ei ole. Seega juriidiliselt jõustunud kooseluseadus ei ole. See, et praegu püüavad notarid midagi tõlgendada ja lahendada, on omaette küsimus.

Kuigi parlamendivalimised on märtsis 2019, siis kas valimiste aasta on tegelikult juba alanud?

Kindlasti on 2018 valimiste-eelne aasta. Millal võib öelda, et ühiskond on sisenenud permanentsesse valimiskampaaniasse, on väga raske määratleda. Aga eks kõik erakonnad tegutsevad juba lähenevate valimiste tuules.

Olete olnud väga kriitiline, kirjeldades võimalikku kaheparteisüsteemi, kus Keskerakond ja Reformierakond määravad Eesti poliitika. Kuidas arvate, kas nad panevad lõpuks hoopis leivad ühte kappi?

Selline soov on ka varem olnud, kus Kesk- ja Reformierakond tahavad poliitilise turu omavahel ära jagada, vastandudes mänguliselt teineteisele, püüdes ühiskonda kaheks jagada, öeldes, et on ainult kaks juhtivat jõudu. Selline kaheparteisüsteem ei oleks Eesti poliitilisele arengule kuigi hea, Eestile on kasulik mitmekesisem poliitiline maastik, mis tasakaalustab ühiskonda palju paremini ja võimaldab rohkematel vaadetel olla parlamendis. Toetan seda, mis on enamikus Euroopa riikides: parlamendis on liberaalid, konservatiivid, sotsiaaldemokraadid, rohelised... Aga ma tõesti näen, kuidas kahel erakonnal on olnud soov ja võibolla on jätkuvalt soov, et jagaks turu ära ja oleks ainult kahekesi turul.

Kas ka kahekesi koos?

Eks ajalugu on näidanud, et nad on olnud ka koos, valitsuses.

Minu arvates teeb Reformierakond praegu kõik, et nende võimalik liit Keskerakonnaga osutuks võimatuks.

See, et mingil perioodil erakonnad ja inimesed vastanduvad, isegi poliitilised programmid võivad olla lausa antagonistlikud, ei ole midagi lõplikku. Lõpuks sõltub kõik sellest, millise mandaadi annab valija...

Nõus, aga kas mõnikord pole programmidest olulisemad inimsuhted? Et kui need on väga rikutud, siis ka erakonnad kokku ei lähe.

Need kõik on ühe terviku erinevad tahud. On maailmavaatelised ja programmilised erisused, on inimsuhted, on parlamendi matemaatika, et kuidas on võimalik koalitsiooni moodustada... Aga eks ajalugu Eestis ja kaugemal on näidanud, et inimeste vahelised erimeelsused ja vastuolud on üldjuhul isegi püsivamad kui poliitilised erimeelsused. Nii see on.

Kui murelik tegelikult olite enne viimaseid kohalikke valimisi, et kas IRL ikka jääb Tallinnas 5-protsendilisdest künnisest ülespoole? Ennustused olid ju nukrad.

Mina küll ei olnud mures, nagu IRL ei tuleks üle 5 protsendi. Olin ise palju kindlam ja optimistlikum meie valimistulemuse suhtes võrreldes sellega, mis meedias vastu kajas, kui üks või teine ekspert hindas IRL-ile enne valimisi hävingut. Sõitsin kõik piirkonnad läbi ja teadsin kohapealseid olusid, mul oli rohkem informatsiooni, kui arvajatel, kes toetusid väikese valimiga tehtud küsitlustele. Minule oli selge, et IRL on täiesti arvestatav poliitiline jõud, kes teeb kohalikel valimistel korraliku tulemuse.

Küll aga olime valimisteks valmistumisel jäänud hiljaks, kuna mai lõpuni tegelesime erakonna siseküsimustega, seejärel kuu aega koalitsiooni siseste küsimustega, koalitsioonilepingu avamise ja maksupaketi ümbervaatamisega, ning alles juuli algusest saime keskenduda kohalikele valimistele. Nii lühikest aega [valimiskampaaniaks] mina ei mäleta. Pealegi oli osa meie erakonna liikmeid siis juba ise kokku leppinud valimisliitudega ega tahtnud ümber otsustada, kuigi ka seda tehti. Lõpuks oli meie valimistulemus parem kui näiteks EKRE-l – nemad said üle Eesti 6,7% ja IRL 8%. Aga ikka räägitakse, et ei tea, kuidas selle IRL-iga on, kuigi peaks muretsema, et kuidas selle EKRE-ga on.

Muretseme ka EKRE pärast...

... aga mina muretsen nende kommentaatorite pärast.

Kui palju aitas IRL-i Vabaerakonna otsus parteina kohalikel valimistel mitte osaleda?

Mingil määral see kindlasti mõjutas valimistulemust, ja mitte ainult IRL-i osas. Arvan, et mõjutas ka sotsiaaldemokraatide tulemust, ilmselt ka roheliste oma Tallinnas. Aga ainult mingil määral. Kui Vabaerakond oleks osalenud valimistel, siis kõige rohkem ei oleks nad ampsanud erakondadelt, vaid kindlasti valimisliitudelt. Raudselt. Aga mul on seda raske hinnata, sest ei tea, kes olnuks Vabaerakonna kandidaadid, kes toonuks valijad enda poolt hääletama.

Autor: Siim Lõvi /ERR

Olete olnud alates mullu maist, kui teid IRL-i esimeheks valiti, kriitiline koalitsioonileppe asjus. Praeguse valitsusliidu moodustamise aegu olite IRL-i volikogu esimees. Miks te siis ei löönud rusikat lauale ega põrutanud: sellist koalitsioonilepingut ei ole meil vaja?

Siin on mitu põhjust. Erakonna sisemine arutelu oli päris elav, et kas sellisesse kooslusesse – sotsiaaldemokraadid, Keskerakond ja meie – peaks üldse minema. Erakonnas jäi üles ka eriarvamusi, minagi ei kuulunud nende tuliste toetajate hulka, kes arvasid, et sellise koalitsiooni moodustamine on ainuõige samm.

Mis puudutab koalitsioonilepingut, siis tagantjärele ei taha hakata neid haavu lahti võtma, see puudutab palju inimesi ja mis siin enam rusikatega vehkida. Lühidalt niipalju, et meie läbirääkimiste põhidelegatsioon eesotsas erakonna endise esimehega oli ühes infoväljas ja ülejäänud erakond, parlamendifraktsioon sealhulgas, olid sellest inforuumist väljas, et mis detailselt kokku lepiti. Mida täpselt kujutab kokku lepitud maksupakett, sellist teadmist ei olnud eestseisuses ega volikogus koalitsioonilepingu hääletamisel. Loomulikult usaldati esimeest, mis on arusaadav.

Kui ütlete, et nüüdse koalitsiooni moodustamisel kaldus IRL kõrvale vajadusest olla parempoolne, siis milline see kõrvale kaldumine oli?

Eks see maksupoliitikas oli. Kui lepime kokku peotäie uute maksude kehtestamises, mis ei ole väga läbi mõeldud, pluss kehtivate maksude tõstmises, ja seda kõike kasvava majanduse tingimustes ning paneme juurde sellised asjad nagu tasuta ühistransport, siis... See koalitsioonileping, mis esialgselt sõlmiti, oli liig mis liig.

Aga 500 eurot tulumaksuvabastust on õige asi?

Jah.

Ehk oleks siis ikkagi pidanud selle saavutamiseks tõstma tulu- või käibemaksu ja oleks ülejäänud maksuralli ära jätnud?

Kõik need arutelud olid koalitsiooniläbirääkimistel jutuks. Üks lahendus ei sobinud ühele, teine teisele ja kolmas kolmandale. Ka siis, kui mina IRL-i esimeheks sain, oli laual arutelu, kas tõsta tulumaksu või käibemaksu...

Kas IRL oleks toetanud tulumaksu tõstmist?

Ei, sellel ajal kindlasti mitte, mis puudutas möödunud aasta suve ja maksupaketi ümber vaatamist.

Aga sügisel 2016, koalitsiooni moodustamise ajal?

Ei. Meie ei arva, et praegu peaks üksikisiku tulumaksu tõstma. Tulumaksuvaba miinimumi kiire tõstmine oli kindlasti õige, see on ka meie programmiline seisukoht olnud. Pigem näeme, et tuleb panustada majanduskasvu soodustamisse, vaadata, kus riik saaks olla efektiivsem, kujundada soodne maksupoliitika ja maksud paremini kokku koguda – keskendugem nendele, kui et minna ühte või teist maksu tõstma.

Kuivõrd õige üldse oli IRL-i ja sotsiaaldemokraatide korraldatud võimupööre sügisel 2016, kui Reformierakond opositsiooni tõugati ja Keskerakond peaministri erakonnaks muudeti?

Eks seda näitab tulevik, kui näitab. Aga me ei tea mitte kunagi, mis oleks juhtunud siis, kui seda pööret poleks toimunud. Seda võrdlust meil kunagi ei teki. Nii et oletused jäävadki oletusteks. Mina ei hakka spekuleerima, et kas see oli õige või vale ja mis olnuks parem.

Kindlasti aga see, et erakonnad võimu juures vahetuvad, on märk elutervest, toimivast demokraatiast. Eriti puudutab see juhtivat poliitilist jõudu, kes on väga pikalt võimu juures olnud. See võimalus peab alati demokraatlikus riigis olema, et võimupartei võib järgmisel päeval olla ka opositsioonis. Tallinna linna näitel näeme, mis võib juhtuda, kui võim jääb liiga pikalt ühe erakonna kätte. See ei ole hea.

Räägitakse, et teie ei tahtnud mullu mais, pärast IRL-i esimeheks valimist ministri kohta, sest ei tahtnud minna Keskerakonna juhitud valitsusse, kus te oleks end ebamugavalt tundnud?

Kes need räägivad? Oli mitu põhjust, et ma ministriks ei läinud. Mul oli vaja keskenduda erakonna siseelu korraldamisele, pealegi seisid ees kohalikud valimised. Teadsin, et kui lähen valitsusse, pean end uue ministrina valdkonnaga kurssi viima, lisaks Eesti eesistumine Euroopa Liidus. Selle kõige kõrvalt valmistuda kohalikeks valimisteks ja elada sisse erakonna juhtimisse – see polnuks mõistlik, ma ei suutnuks erakonda sisemiselt korrastada, mis oli minu prioriteet.

Teine põhjus – minu arvates eelmine esimees ja juhtkond võibolla kaugenesid erakonnast, ministrite ja riigikogu fraktsiooni vahel info takerdus, mistõttu tekkis omaette valitsusdelegatsioon ja omaette fraktsioon. Kui aga erakonna esimees on fraktsioonis, siis see sidustab tunduvalt paremini valitsust ja riigikogu, kus tehaksegi lõppotsused. Mitte nii, et ministrid on seal, informatsioon on seal, esimees on seal ja otsustamine on seal. See on parlamentaarsele korrale väga hea, kui valitsuserakonna esimees istub mingi perioodi parlamendis, see vähendab oluliselt ohtu, et parlament on kummitempel.

Kuidas te valitsuspartei esimehena olete sel juhul valitsuse vereringes?

Täiesti normaalselt. Oleme ju kokku leppinud, et kui on olulisemad teemad, kus koalitsioonipartnerid näevad, et peaksin osalema valitsuse istungil või kabineti nõupidamisel või pean ise mõnda teemat oluliseks, siis mul on võimalus osaleda. On ka regulaarsed kohtumised teiste erakondade esimeeste Jüri Ratase ja Jevgeni Ossinovskiga, lisaks koalitsiooninõukogu.

Kui kaua on IRL Jüri Ratase valitsuses?

Kui suuri ootamatusi ei tule, töötab see koalitsioon 2019. aasta riigikogu valimisteni. Milline on uus valitsus, seda me täna ei tea, see oleneb valijatest.

Enne te mingeid karisid ei näe?

Koalitsiooni siseselt üks tõsisemaid väljakutseid on sel kevadel eelarvestrateegia arutelu, kus tuleb arutusele maksupoliitika ja riigieelarve laiemalt. See on kindlasti üks pingelisemaid hetki selle koalitsiooni tulevikus.

Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas see valitsus kannab IRL-i väärtusi?

Ikka kannab. Ära tehtud on mitmeid häid asju. Kolmanda lapse toetuse tõstmine, mis on olnud pikka aega IRL-i soov ja nüüd ka ellu viidud. Seesama tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, tööjõumaksude vähendamine väiksema sissetulekuga inimesi eelistades. Julgeolek, riigikaitse. Suur osa investeerimispoliitikast, mitte küll kõik, aga see on koalitsiooni nägu. Kui oleksime üksinda võimul, teeksime kindlasti teistsuguse eelarve ja ka investeeringute prioriteedid oleksid veidi teistsugused...

Kas Pärnu lennujaam saanuks 20 miljonit eurot, kui IRL oleks üksinda võimul olnud?

Ma ei hakka üksikuid objekte arutama...

Aga siiski, Pärnu lennujaam?

Ärme spekuleeri. Nii peagi ei saabu Eesti poliitikas aega, kus üks erakond saaks riigis üksinda võimule. Ärme sellest unistame.

Te jätate lihtsale küsimusele lihtsalt vastamata!

Investeeringuid tuleb vaadata terviklikult ja kompleksselt, mitte üksikuid kilde välja rebides. Taristu investeeringud on raskete valikute koht. Raudteed, maanteed, õhutransport, internetiühendus. Ja ma võin öelda, kaudselt vastates küsimusele, et kui oleksime üksinda olnud võimul, siis see investeerimispoliitika olnuks kindlasti teistsugune.

Tegelikult on IRL teie ajal küllalt jõuline olnud. Viimati õnnestus teil pidurdada alkoholiaktsiisi planeeritud tõusu, varem saadi teie eestvedamisel jagu ettevõtete panditulumaksust, olete olnud kriitiline ka praegu kalevi alla lükatud pakendiaktsiisi ja limonaadimaksu suhtes. Kuivõrd on see noateral käimine, et millal valitsuskaaslastel närv üles ütleb?

Meie eesmärk ei ole olnud noateral käia. Meie eesmärk ei ole ka teadlikult koalitsiooni lõhkuda, vaid selles valitsuses püüda maksimaalselt saavutada, mida me õigeks ja mõistlikuks peame, selles ka kokkuleppeni jõuda. Oli ju selge, kui IRL-i esimeheks sain, et varasemalt kokkulepitud koalitsioonilepinguga meie koos edasi minna ei saa. See ei ole kunagi olnud ähvardus minu poolt, vaid selgitus partneritele. Kui ühes valitsuserakonnas toimub esimehe ja juhtkonna vahetus, siis see on objektiivne reaalsus ning sellega muutub poliitika.

Samas te ju teate, et Keskerakonna Jüri Ratasel ja sotside Jevgeni Ossinovskil pole ka teist võimalust, kui IRL välja kannatada, sest nad ei saa teist loobuda?

Me oskame kõik 101 piires arvutada. Kui jätame emotsioonid ja inimeste vahelised suhted kõrvale ning räägime ainult matemaatikast, siis praeguses parlamendis on erinevaid teoreetilisi võimalusi koalitsiooni moodustamiseks. Ka Reformierakond + Keskerakond, mis matemaatiliselt annaks parlamendi enamuse.

Aga seda ei juhtu, vähemalt mitte praegu.

Kui teame lähiajalugu, inimeste vahelisi suhteid, mäletame sotside, Reformierakonna ja IRL-i koalitsiooni lagunemist, siis parlamendi samas koosseisus ei ole realistlik, et inimestel tekib üleöö usaldus ja nad tulevad jälle käest kinni võttes kokku ja moodustavad uuesti sama koalitsiooni.

Paraku näitas parlamendi selle koosseisu matemaatika algusest peale, kas meile meeldib või mitte, et IRL ja sotsiaaldemokraadid on kokku laulatatud. Me saame olla üheskoos kas Reformierakonnaga valitsuses, nagu me tegime 2015 või üheskoos Keskerakonnaga, nagu otsustasime 2016 või üheskoos opositsioonis. Nii et jah, kui IRL otsustaks valitsusest lahkuda, siis see tähendab, et ka sotsiaaldemokraadid on opositsioonis, sest ei kombinatsioonis Kesk- või Reformierakonnaga ole sotsidel parlamendis enamust. See on mandaat, mille valijad eelmistel parlamendivalimistel andsid.

On neid, kes väidavad, et Seeder olevat allergiline "tasuta" asjade suhtes ja kuri riiklike dotatsioonide peale. Kas nad teavad õigesti?

Kindlasti on minust nõnda väga must-valge pilt maalitud. Päris nii see ei ole. Aga jah, ma arvan küll, et tegelikult tasuta asju ei ole. On kas maksumaksja poolt või ühiselt rahastatud asjad.  Siin on ka praeguse koalitsiooni üks suuremaid erimeelsusi, mis vajab lahendamist – nn tasuta maakondliku ühistranspordi kohustuslik juurutamine. Sellele on IRL vastu. Meie toetame, et otsustusvabadus peaks jääma kohalikele ühistranspordi keskustele, mis on kõige paindlikum lahendus. Seda ei tasu tõlgendada nii, et IRL on kõigi ühiselt rahastatud asjade vastu. Ei, kui see on mõistlik teatud piirkonnas, teatud sihtrühmadele, näiteks eakatele või lastele, kuigi koolibussid on niigi sõitjatele tasuta.

Miks te tahate kohustusliku II pensionisamba ära lõpetada, peatada sinna riigipoolsed sissemaksed ja muuta see vabatahtlikuks?

See on nüüd nii pikk ja mahukas teema...

Olete öelnud, et see jätaks inimesele vabaduse ja kohustuse otsustada ise oma tuleviku kindlustamise üle, et kas ta valib investeeringud kinnisvarasse, väärismetallidesse, ettevõtlusesse, lastesse või vabatahtlikku pensionifondi.

See on Eestile hästi oluline, milline pensionisüsteem meil üldse kehtib ja kuidas me tulevikus – arvestades meie demograafilisi arenguid – tagame inimestele pensionite maksmise. II pensionisammas ei lahenda meie inimeste elu 20-30-40-50 aasta pärast nagu see mõeldud oli. Me ei tea, kui palju see raha fondides juurde kogub ja mõeldes võimalikele finantskriisidele ei tea, mis neist fondidest saab. Kui seal koguneb juurde 6-7-8 protsenti, siis palgatõus ja inflatsioon on kindlasti suuremad, ehk tegelikult see raha lihtsalt põleb seal.

Loota ja arvata, et II samba ideoloogia ja toimimine lahendab meie pensioniküsimused või märkimisväärselt leevendab neid, on liivale rajatud lootus. Ühiskonna arengule oleks parem, kui investeerime selle raha praegu meie vajadusteks, olgu see infrastruktuuri, haridusse, tervishoidu... Sellega me tõstame ühiskonna jätkusuutlikkust, konkurentsivõimet ja järeltuleva põlve heaolu, nende võimalust ja tahet siia jääda rohkem, kui paigutades selle raha II sambasse. Selles ei ole mingit valimiseelset trikki, olen seda algusest peale rääkinud. Ja mina ise ei ole II sambaga ühinenud.

Mida tundsite, kui lugesite investeerimispankuri Indrek Kasela kommentaari teie pakutud pensionireformi kohta: "Helir-Valdor Seeder – ma arvan, et teie aeg poliitikas on ümber. Ja nii arvavad ka ülejäänud 706 185 II sambaga liitunut. See ei ole mitte ainult rumal, vaid kriminaalselt vastutustundetu, mida te suust välja ajate."

Võtan seda nii, et inimene seisab oma ärihuvide eest. Kui tema võtab õiguse rääkida 706 000 inimese nimel, kes on ühinenud II sambaga ja kellest väga paljud on samal arvamusel nagu mina, siis mina küll ei julge sõna võtta 706 000 nimel. Tegelikult saaksime sel teemal edasi rääkida siis, kui II sambaga ühinemine on tehtud vabatahtlikuks, siis näeksime, kui palju on tegelikult neid, kes sellesse usuvad, kes seda tahavad ja näevad selles lahendust. Täna on mõttetu vaielda, sest seadus kohustab ja võtab selle raha käest.

Mis me nüüd pensionäride maksutõusuga teeme?

Seda ei ole kindlasti õige nimetada pensionäride maksutõusuks. Ümberkorralduse, reformi eesmärk oli kohelda töötajaid, tulu teenijaid ühetaoliselt, võrdselt, sõltumata sellest, millisest allikast su tulu tuleb, saad sa selle palgatööga või pensioniga, eripensioniga. Selle tulemusena jääb enam kui 80% tänastest tulu teenijatest rohkem raha kätte kui seni. Ja üks osa, alla 10% tulu teenijatest kaotavad veidi. Ühtegi reformi ei ole võimalik teha nii, et kõik võidavad. Loomulikult ei tunne ka mina heameelt, et on üks sihtrühm, kes ei võida, vaid vastupidi – kaotab. Aga tervikuna on see õige reform, et vaatame tulusid tervikuna ja kohtleme võrdselt üksikvanemat, kes teenib 900 eurot kuus ja pidi maksma rohkem tulumaksu kui töötav pensionär, kes teenib 900 eurot kuus. Nüüd nad maksavad võrdselt maksu. Lisaks teame, et mõned praegused segadused on tingitud üleminekust, kus tööandja pole õigesti arvestanud palka, tarkavara ja palgaarvestus pole uuele süsteemile üleminekul korras, mõnel juhul on inimesel jäänud vajalik avaldus esitamata.

Kas teie arvates tuleks Isamaa ja Res Publica Liidule kasuks keerulise nime vahetamine lihtsama vastu?

Kuidas teile tundub, kas peaks vahetama?

Ma ei ole IRL-i liige.

Eks see tuha all hõõgunud arutelu tuleb meil ära pidada. Selle tõstatas eelmine esimees Margus Tsahkna ja vaat millega see esimehele lõppes.

Kas see tähendab, et Seeder seda viga ei tee?

Mingil hetkel, lähiajal me selle teema selgeks räägime.

Isamaa?

Ma ei hakka üldse nimedega spekuleerima.

Kas uus nimi tooks erakonda ka uusi nägusid, keda praegu pole juurde tulnud?

Ega nimi riku meest. Tähtsam on ikka sisu. Sõltumata meie nimest on oluline, milline on meie poliitika. Meie sõnumid ja poliitika peavad muutuma selgemateks ja konkreetsemaks, nüüd keskendumegi eelkõige sellele. Kui oma organisatsiooni igapäevaselt tööle saame, küll siis tulevad ja liituvad ka inimesed.

Teil on olnud väga selgeid sõnumeid. Päris viimasest ajast on meeles teie kriitika Eesti otsuse üle hääletada ÜRO-s nn Jeruusalemma resolutsiooni puhul USA vastu ja teie üks argumente oli, et USA oli selgelt väljendanud oma soovi, kuidas teised riigid peaksid hääletama. Ütlesite, et Eesti käitumine arusaamatu. Miks? Kas Eesti peab kogu aeg hääletama nagu USA soovib?

Aga mina küsin, kas Eesti peab alati hääletama nii nagu Euroopa suurriigid tahavad või nagu Euroopa Liidus otsustatakse? Mina arvan, et Eesti peaks langetama oma otsuseid iseseisvalt, loomulikult lähtudes pikast perspektiivist, Eesti huvidest, arvestades, et oleme üks maailma väikeriikidest, sellises geopoliitilises ja julgeolekupoliitilises olukorras, kus me oleme ja et Eesti ei saa olla iseseisev riik ilma liitlasteta.

Et kui on konflikt Euroopa väärtuste ja USA väärtuste vahel, siis peame valima USA?

Mõnikord, ja väikeriigile eriti, kes ei kujunda suurt maailma ja poliitilist ajalugu, on mõistlik valusates ja väga sensitiivsetes küsimustes poolt mitte valida. See oleks olnud antud juhul kõige õigem käitumine, et Eesti ei vali poolt, vaid jääb erapooletuks või ei osale hääletusel. See on minu selge veendumus ja arvan, et me käitusime valesti, hääletasime valesti.

Samuti olen veendunud ja olgu siin IRL-i seisukoht ühes tundlikus küsimuses ette ära öeldud, mis puudutab Poolalt hääleõiguse äravõtmise alustamise protsessi, mida Euroopa Liidus hakatakse menetlema. Kindlasti ei tohiks me toetada Poolalt hääleõiguse ära võtmist.

Kõigepealt ei ole me eksperdid hindamaks, mida täpselt tähendavad Poola kohtusüsteemis kavandatavad muudatused. Kahtlemata on meie huvi, et Poola oleks demokraatlik riik ja avaldada arvamust on igati asjakohane, aga hakata ära võtma hääleõigust on täiesti ebaproportsionaalne meede.

Teiseks, EL-i tänane ebastabiilne olukord... Brexit, kus EL-i läänetiivast üks oluline riik lahkub. Nüüd me loome teise rinde idatiival, kus teeme exit’it. Seega, üks astub ise välja, teist hakkame välja puksima. Tegemist pole ju ainult Poolaga, vaid mitme riigiga, kes on tema selja taga. Luua veel üks rinne [Euroopa Liidus] ei ole poliitiliselt mõistlik. Eesti huvides on, et EL oleks rahvusriikide liit ja et EL ei pudeneks ega killustuks ära, ei hajuks laiali. Ma ei räägi tsentraliseeritud EL-ist, vaid just toimivast liikmesriikide liidust. Meie huvides on majanduslik liit, inimeste liikumisvabadus, aga see, mida ähvardatakse teha Poola suunal, on üks samm EL-i nõrgestamise teel. See ei ole õige.

Ütlesite, et kui Eesti riigi- ja omavalitsusasutused toetuvad suhtlemisel kodanikega ja ametliku informatsiooni edastamisel võõrriigi meediakanalitele, siis on tegemist julgeolekuriskiga. Kas IRL-i ministritel, parlamendi- ja kohaliku elu poliitikutel on keelatud anda intervjuud telekanalile PBK?

Üldiselt, ega meie inimesed vist PBK-le väga intervjuusid olegi andnud. Samas kui sul tullakse riigikogu koridoris vastu ja pannakse mikrofon ette, siis igaüks paanikas ära ei jookse, eks ikka vastad. Aga loomulikult kõik, mis puudutab PBK-lt maksumaksja rahaga oma uudiste edastamise ostmist, see on vale ja see on julgeoleku risk. See legitimiseerib kogu kanalit, annab talle juurde usaldusväärsust ja vaatajaid ning seguna Kremlist tuleva propaganda vahel loob täiesti vale pildi vaatajale. Seda me taunime.

Autor: Siim Lõvi /ERR

Mida teha Tallinnas Maarjamäe mälestuskompleksiga, mille osalist lammutamist justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) ei välista?

See on nüüd küsimus, millega ei peaks kampaania korras ja läbimõtlematult tegelema. Need on tundlikud teemad, mis puudutavad Eesti lähiajalugu, mõjutavad meie ühiskonda. Rajame sinna kommunismiohvrite memoriaali ja püüame leida mõistliku lahenduse ka varasemale kompleksile, arvan, et siin suudavad riik ja linn kokku leppida nii, et hundid söönud ja lambad terved, ilma vanu haavu lahti kiskumata ja vastandumist tekitamata.

Millal tuleks langetada kütuseaktsiisi? Sellest hakkas rahandusminister Toomas Tõniste (IRL) juba rääkima.

See pole emotsionaalne küsimus, vaid ratsionaalne. Tuleb vaadata, mis tegelikult toimub maksulaekumistega, milline on selle mõju kujunevale kütuse hinnale, meie majandusele, eelarvele. Meil on ka teised aktsiisid teemaks, lõpuks ka riigieelarve tasakaal, milleni IRL tahab jõuda 2019. aasta eelarvega. Kas me selle eesmärgini jõuame või mitte, tuleb koalitsioonipartneritega läbi rääkida.

Olete olnud ka põllumajandusminister. Kas Eesti peaks Läti kombel leevendama kohalike juur- ja puuviljade ning marjade käibemaksumäära?

Olen olnud toiduainete käibemaksu erisuste suhtes väga skeptiline, ja seda toetudes erinevate riikide kogemustele. Tavaliselt on toiduainete käibemaksu alandamise järgselt ka hinnad tarbijale alanenud, kuid mõne aja möödudes tõusnud vanale tasemele. Turg määrab hinna. Kasum jääb mujale. Küsimus on, kui palju võidab sellest põllumajandustootja. Või hoopis töötleja või kaubandus? Selge on see, et riigil jääb osa makse kogumata, aga kelle kätte kasum jääb?

Muidugi, kui kõik riigid ümberringi lähevad mingis küsimuses maksu alandamise teed, siis meiegi peame seda arvestama. Praegu tuleks jälgida, mis Lätis toimub ja mitte kohe Eestis tormata. Kui jõuame järeldusele, et [kohalike juur- ja puuviljade käibemaksu alandamine] on mõistlik, võib kaaluda sama ka Eestis. Kuid olen skeptiline ja küsin, kes pikas perspektiivis sealt koore riisub ja pole ka kindel, et kui kolme aasta pärast vaatame Lätis puu-, köögi- ja juurvilja hindu, siis on need tõesti käibemaksu alandamise võrra odavamad.

Kas Eesti leevendab kolmandatest riikidest pärit töötajate pääsu meie kokkukuivavale tööjõuturule?

See saab olema üks valimiste eelne teema. Immigratsioon, tööjõud ja lõimumine on kõik omavahel seotud...

Mina räägin ajutistest töötajatest.

Ei räägi ainult nendest, ärme tee illusioone. Ekspertgrupi ettepanek puudutab erinevaid sihtrühmi. IRL on selles küll väga konservatiivne ja ettevaatlik. Kõigepealt peame vaatama, milline on meie ühiskonna lõimumise seedimisvõime.  On ajutine tööjõud, kellega ei peaks tekkima lõimumise probleeme, sest nad ongi hooajalised või ajutised töötajad, kes tulevad ja lähevad. Aga kui palju me seda kõike täna üldse kontrollime? Meil puudub praegu korralik ülevaade, milline on meie tööjõuturg. Ma ei ole ka sugugi kindel, et pikas perspektiivis on see Eesti majandusele kasulik. Toetudes sissetoodud odava tööjõu konkurentsieelisele, kui meil enda odav tööjõud on otsa lõppenud, sest tööjõudu on vähe ja palgad kasvavad, siis me püüame kinni hoida sellest õlekõrrest, et elavdada majandust ja Eesti konkurentsivõimet. Ma arvan, et see on meie majandusele karuteene.

Mis oleks siis hea?

Hea on see, kui arvestame, et ka tööjõud on piiratud ressurss. Kui Eestis naftat ei ole, siis seda ei ole...

... ja kui Eestis ehitajaid ei ole, siis neid ei ole ja Eestis ei ehitata?

Siis tuleb võtta kasutusele kaasaegne tehnoloogia, nii palju kui võimalik. Tuleb kvalitatiivselt püüda suunata oma ettevõte innovatsioonile, odava tööjõu puudus kindlasti sunnib seda tegema. Ei taha öelda, et see peab toimuma üleöö, loomulikult me vajame ka töökäsi. Aga IRL ei saa nõustuda (siseministeeriumi- toim) ekspertrühma ettepanekuga avada tööturg täielikult kaheks aastaks ja siis vaatame edasi, mis saab. Ei.

Kas Rail Baltic on ikka õige mõte?

See on ju poliitiliselt otsustatud küsimus. Eesti vajab kindlasti häid ühendusi Euroopaga. Kuid ma ei vasta "ei" või "jah" vormis, sest need lahendused peavad olema ühiskonna ja keskkonna sõbralikud ning olema tehnoloogiliselt samm tulevikku. Kui see teostatakse mõistlikult, tulevikku vaatavalt ja keskkonnasäästlikult, siis on Rail Baltic mõistlik ja vajalik.

Kui siin teeme vigu, siis ei ole õige asi.

Aga Emajõe äärde kavandatav suur tselluloositehas?

Ülimalt ettevaatlik olen. Peame teadvustama endale, et tegemist on äärmiselt ressursimahuka – nii puidu kui ka vee mõttes – tootmisharuga. Kas ja kus seal kõrge lisandväärtus on, selle peame endale välja selgitama.

Kas see ikka hoiab eesti keelt, kui emakeele funktsionaalse lugemise puhul enam õigekirja ei hinnata?

Ei, kindlasti mitte. Ma loodan, et see aps, mis tehti, see kiiresti ka ära parandatakse. Saan aru, et selle parandamise teele on juba asutud.

Kuidas te jõuate jagada end riigikogu liikme ja IRL-i fraktsioonijuhi ning Viljandi volikogu esimehe ametite vahel?

Ega töö Viljandi volikogus minu elu eriti muuda, sest elangi ju alaliselt perega Viljandis, kõik meie neli last õpivad Viljandi koolides, käivad huviala- ja spordiringides, abikaasa töötab seal.

Kui öeldakse, et kuidas riigikogu liige saab ühitada oma tööd Viljandi volikogu liikme tööga, siis see on nii kõikide volikogu liikmetega. Ma ei saa aru, kui parlamendi liikmetele heidetakse ette, et nüüd istume me kahel toolil. Kõik volikogu liikmed istuvad kahel toolil. Oled ettevõtja või õpetaja või arst – üks tool, oled ka volikogu liige – teine tool. Istudki kahel toolil. Reeglina ongi volikogu liige kõigile teine amet või teine tool.

Kas parlamendivalimistel kandideerite Viljandimaa asemel Harju-Raplamaal, kus jagatakse 14 riigikogu mandaati?

Me ei ole seda veel otsustanud. Seni on valimistel olnud minu kodupiirkond ikka Viljandi- ja Järvamaa, elan seal ning see on mulle kõige südamelähedasem. Küllap me leiame IRL-is siin parima lahenduse.

Praegu on IRL-il 12 parlamendikohta ja viis ministriportfelli. Aga 1. aprillil 2019?

Valija otsustab.

Ja kas Tunne Kelam on ka 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel IRL-i esinumber?

Vara öelda.

Autor: Siim Lõvi /ERR