Antagonism on lepitamatu võitlus, vastuseis. Nõukogude aja inimesed teavad seda lõputu klassivõitluse ja lääneriikidele vastandumise kaudu. Tänapäeval näeme seda Põhja-Koreas, kus kogu ideoloogia tugineb ainult vastandumisel. Samuti näeme seda tänapäeva Eestis.

Oleme vastu, kirjutage alla, kui olete meiega. Kui alla ei kirjuta, olete meie vastu. Ja vastu saab olla Rail Balticule või sellel vastandujatele. Selle nädala näidete põhjal tuleb valida üks vastuseisu pool, kas oled ahistamise pooldaja ja nõus Tiit Ojasoo lavastajarolliga EV100 aastapäeva vastuvõtu kunstilises programmis. Või siis pead valima poole, mis soovib inimese karistamist teo pärast, mille eest ta on juba karistuse kandnud.

Sellest nädalast on võtta teinegi näide. Kuna olen Tartu ülikoolis õppejõud, hakkas minu postkasti laekuma erinevate valdkondade teadlaste kirju seoses Tartu lähedale kavandatava tselluloositehasega. Oli neid, kes nõudsid allakirjutamist, sest vastupidine näitaks minu vastutustundetust. Oli neid, kes palusid ühise seisukoha võtmist.

Oli aga hea kolleeg Marten Juurik, kes arukalt mainis, et teaduslike ja emotsionaalsete argumentide läbisegi esitamisel kipuvad kõlama jääma emotsionaalsed. See on üks ühisjoon, mis teaduskirjanduse põhjal iseloomustab tõejärgset ühiskonda.

Ajakirjanikuna tuleb mulle appi elukutse kaitse: ajakirjanik on erapooletu ja esitab faktidel tuginevat tasakaalustatud infot. Jah, kodanikuna võin võtta mistahes seisukohti ja omada mistahes põhimõtteid, kuid hoian need lahus oma tööst.

Aga mis siis kui mulle kodanikuna kummagi poole vastandumine ei sobi? Pakun välja kaks lahendust, mida kavatsen üha rohkem ise, täiesti tavalise inimesena järgida (sest ajakirjanikuna järgin seda nagunii).

3. valik: olen erapooletu

Näen, et üha olulisem on minu jaoks kolmas valik: palun laske mul anda allkiri, et olen erapooletu. Erapooletuse kui valiku tegemine näitab minu jaoks, et kummagi poole argumendid ei ole mind veennud.

See ei tähenda, et ma ei suudaks võtta seisukohta või omada arvamust. Erapooletuna ootan hoopis kolmandat valikud ja minu jaoks tähendab see lahendust.

Olen positiivse lahenduse poolt

Toon mõne näite, kus lahenduse poolt olemine viib soovitud eesmärgi poole.

Eduelamus veganitega (olgu öeldud, et ma ei ole vegan, isegi mitte taimetoitlane). Osalesin eelmisel kevadel Eesti Sotsioloogiaüliõpilaste Liidu konverentsil esinejana. Konverentsil esinenutele anti tänutäheks väike kingikott, milles kaks vegan maiustust. Väga maitsvad olid.

Kohe nii maitsvad, et süvenesin pakendil kirjutatusse, mis pani mind oluliselt enam mõistma neid inimesi, kes veganlust kui põhimõtet ja maailmavaadet järgivad. Tean, et üks konverentsi korraldajatest on vegan, sealt ka ilmselt kingituste valik. Tore mõte tekitada eduelamuse kaudu suuremat mõistmist ja mõtteviisi suhtes poolehoidu.

Veganitelt võib tuua teisegi taktikaliselt nutika näite. On suur hulk veganeid, kes selle asemel, et sundida kedagi hakkama veganiks, soovitavad lihtsalt vähendada liha söömist. Nii saavad omnivoorid nautida oma toitu, kuid toetada ka neid, kes põhimõtteliselt lihasöömise ja loomade ekspulateerimise vastu. Jällegi näide, kus lahenduse väljapakkumine annab soovitud eesmärgile lähemale.

Eduelamus Teeme ära! See kümme aastat tagasi alguse saanud ettevõtmine oli Eestimaa puhtaks saamise eesmärgil. Ei kogutud allkirju prügi maha visanud inimeste vastu. See oli suunatud lahendusele, kompromissile, üksteise mõistmisele.

Kas keegi teist annaks allkirja Teeme ära! ettevõtmise vastu? Vist mitte. Aga kas annaksite allkirja prügi maha visanud inimeste vastu? Kui jah, siis mis sellest täpselt muutuks? Kui vastandumise pakkujatel pole mind veenvat lahendust pakkuda, lubage mul jääda erapooletuks.

Need kaks näidet tõestavad, et lahenduse poolt olemine annab suurema tulemuse, kui millegi vastu allkirja andmine.

Kes on poolt?