Ojasoost rääkimata ehk kas ühiskondlik andeksandmine on olemas? ({{commentsTotal}})

Jaanus Kangur.
Jaanus Kangur. Autor/allikas: erakogu

„Tundub, et ka meie siin Eestis elame kujutelmas, nagu oleksime Jumala poolt valitud rahvas, kes peab enda puhtust hoidma ja iga patustaja igaveseks ajaks endi keskelt eemale tõukama. Kes üldse sobib meie keskele?“ arutleb religiooniantropoloog Jaanus Kangur oma arvamusloos.

Teist korda kirjutan Ojasoo ainetel (esimene kord oli siinsamas 27.1.2017) ning seegi kord ei kirjuta ma üldse Ojasoost. Ojasoo juhtum pole päris ainulaadne, ka Peeter Oja esinemise vastu aastavahetuse programmis kostis üksikuid protestihääli, aga need vaibusid saluudimerre ja verivorsti lõhna.

Verejanu on mõlemas loos sarnane. Mitte süütu vere – mõlemad mehed on ühiselulisi reegleid rikkunud ja tegelikult süüdi. Aga kas neile võiks selle süü andeks anda? Millal ja mis tingimustel?

Hea küll, võib ju öelda, et kui kahetsevad ja paluvad andeks. Aga kui Sass Henno kirjutab, et Ojasoo vabandus polnud siiras (ta küll ei paljasta, mis mõõteriistaga ta vastava tulemuse sai), siis lisaks peaks olema veel siiruse tingimus. Kas mõni ehk veel? Kas üldse on olemas ühiskondlik andeksandmine?

Professor Jaan Sootak kirjuatb raamatus „Kuri karjas“ (viidates omakorda Saksa õigusteadlastele), et mida arenenum on ühiskond, seda leebemad on karistused, sest ühiskond suudab rohkem andeks anda. Professor Mihhail Lotman ütleb aga, et ta ei tea, mis asi on ühiskondlik andeksandmine. Las siis akadeemikud arutavad. 

Põline tarkus pättide parandamiseks

Meie lihtinimesed tahame ennast ikka pidada põlisrahvaks. Mida siis põlisrahvad enda pahategijatega teevad?

Laias laastus võib öelda, et on kaks mehhanismi: ühiskonnast eemaldamine ja ühiskonda tagasitoomine (väldin siinkohal mõisteid reintegratsioon, mis on võõrapärane, ja taasühiskonnastamine, mis mõjub kantseliidina). Tavaliselt on kasutusel mõlemad. Kergemate juhtumite korral rakendatakse ühiskonda tagasitoomist ja raskematel eemaldamist.

Viimase kõige äärmuslikum praktika on hukkamine, aga selle alla kuulub ka pagendus.

Mikroneesia väikesaartel, kus mõned aastad tagasi välitöid tegin, antakse patustajale viimase meetmena aer, mis on sümboolne sõnum: „Aeruta minema!“ Enne seda aga püütakse teha kõik, et normidest hälbivalt käitunud kogukonnaliiget kogukonda tagasi tuua. Selle möödapääsmatu tingimus on vastutuse võtmine sooritatud teo eest, mis väljendub tekitatud kahju heastamises. Kui see on täidetud, taastub kahjutekitaja ühiskondlik staatus täielikult.

Aldur Vunk kirjutab raamatus „Jeesus läks maal kõndimaie“, et keskajal rakendati kurjategija karistuseks palverännakule saatmist ning sealt naastes võis tema ühiskondlik positsioon muutuda koguni kõrgemaks, kuna ta oli maailma näinud, elukogenud ja hästi päevitunud.

Kes sobib olema „meie“?

Mida väiksema ja madalama taastootlikkusega on ühiskond, seda enam on kasutusel kahjutekitaja ühiskonda tagasitoomise mehhanisme ning mida rikkam ja kiiremini paljunev on ühiskond, seda enam võivad nad lubada endale kahjuliku elemendi eemaldamist. Vana Testament annab hulga juhiseid, mida teha reeglitest hälbijatega ning suur osa neist on suunatud kahjutekitajate hävitamisele ja eemaldamisel puhtast Jumala valitud rahvast.

Tundub, et ka meie siin Eestis elame kujutelmas, nagu oleksime samuti Jumala poolt valitud rahvas, kes peab enda puhtust hoidma ja iga patustaja igaveseks ajaks endi keskelt eemale tõukama. Kes üldse sobib meie keskele?

Ojasoo pole mingi märter (nagu arvab Jaak Urmet), vaid tema juhtum on üksnes illustratsioon ja „104“ pole mingi lintšijate jõuk, vaid rahva representatsioon. Meil praktiliselt puuduvad vaimsed mehhanismid reeglite rikkujate ühiskonda tagasitoomiseks ning selle puuduse kese asub üldistes hoiakutes.

Tavaliselt väljendab seda meedia. Valimiste eel oli väga oluline tuua päevavalgele kõigi kandidaatide pahateod. Ma ei mäleta, et kusagil oleks esikaanel kandidaatide heategusid üles loetud. On tohutu skandaal, kui kusagil avastatakse, et mõnel vähegi olulisemal töökohal töötab endine kinnipeetav, ja hoidku Jumal selle eest, kui see töökoht veel kool satub olema.

Leon Glikmani sõnul on meie tööealisest elanikkonnast on väga suur osa karistatud. Kes Eestis siis üldse tööl võiks käia? Kunagine gängster ja hilisem vaimulik Frank Constantino kirjutab raamatus „Augud ajas“, et iga kinnipeetav kannab eluaegset karistust. Kas peaksime tõesti pool enda tööealisest elanikkonnast igavesti avalikust elust välja lülitama? Kui lõpuks oleme kõik pahad endi keskelt kõrvaldanud, kas on tegemist elujõulise ühiskonnaga?

Mahatma Gandhi on kirjutanud, et silm silma vastu printsiipi rakendades jääme kõik lõpuks pimedaks.

Kuidas heastada kõigile tehtud kahju?

Kas poleks ehk aeg muuta fookust ja hakata enam mõtlema, kuidas me saame inimesed, kes kooselulisi norme rikuvad, ühiskonda tagasi tuua nõnda, et rikkumist enam ei toimu ja eksinu saab uuesti täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks? Olgu siis Oja, Ojasoo või ükskõik teine meist.

Ühiskonda tagasitoomise eeldus on vastutuse võtmine ning tekitatud kahju heastamine. Kuna Ojasoo juhtum puudutas suuremat hulka ühiskonnast kui üksnes vahetu kannatanu, võiks tema heastamine olla avalik. Näiteks EV100 etenduse lavastamine, tasuta. •

*presidendi üleskutse ühiskondlikuks andeksandmiseks on pehmelt öeldes silmakirjalik, kui samal ajal kannab endiselt eluaegset vangistust Anatoli Nikolajev, kelle süüdistamistest prokuratuur loobus ning kõik viitab sellele, et Nikolajev ei sooritanud kuritegu, mille eest on vanglas veetnud juba 19 aastat. President ei ole leidnud võimalust Nikolajevile armu anda.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: