Viik: mida feministid Reinsalust tahavad ehk mõistate, kui madalal on latt? ({{commentsTotal}})

Kadi Viik.
Kadi Viik. Autor/allikas: humanrights.ee

Minult on viimase kahe päeva jooksul mitu korda küsitud, mida feministid tahavad. Kas nad tahavad valitsuskriisi ja uut valitsust? Kas nad tahavad EKREt? Kas oli vaja saata kiri Seederile ja paluda tal oma minister tagasi kutsuda?

Kuna selles debatis on väidetud, et justiitsministri teod on olulisemad kui tema sõnad, siis tuletan algatuseks meelde mõned teod.

Vähem kui aasta tagasi keeldus Reinsalu seksuaalse ahistamise mõistet karistusseadustikku lisamast, sest see oleks tema arvates ebaotstarbekas „ülereguleerimine“. (Hiljem see lisati riigikogus.) Alates 2015. aastast takistas Reinsalu Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisega edasiminekut, nõudes selle raames burkade keelustamist. Justkui burkade kandmine oleks Eestis naistevastase vägivalla kõige põletavam probleem. (Hiljem konventsioon ratifitseeriti, ilma burkaparagrahvita.)

Minu arvates on aga ka sõnad olulised. Reinsalu loo puhul ei olnud tegemist „kiirustades lenduläinud“ ebaõnnestunud sõnakasutusega, nagu IRL viimastel päevadel meeleheitlikult spinninud on, varsti seda ise ka uskudes. See oli põhjalik tüvitekst kõikide meeste kaitseks, keda kunagi on süüdistatud naistevastases vägivallas.

Muu hulgas saime teada, et tõelised ohvrid on need, keda #MeToo raames meedias süüdistatakse ahistamises. Koos Reinsalu tegudega moodustab tema kirjutis maailmavaatelise terviku – põhiprobleem ei ole mitte see, kui vägivalla ohvri elu ära rikutakse, vaid kui vägivallas süüdistatu kannatab.

Panniga äsamine

Eestis on naistevastase vägivallaga seotud teemad küll kõvasti rohkem päevakorras kui nad olid näiteks 10 aastat tagasi, kuid jätkuvalt valitseb suhtumine, nagu oleks tegemist anekdootidega, kus põhilised kannatajad on mehed.

Mingi ahistamine? See on siis, kui tissid on püsti kõigile vaatamiseks (Toomas Kirss). Perevägivald? See on kodus panniga äsamine (endine justiitsminister, reformierakondlane Rein Lang).

Aga naised ei naera. Ja nüüd, kui sinna naeruvääristajate seltskonda astus justiitsminister Reinsalu, viskas lõpuks üle ka nendel, kellel on ükskõik, mida Ojasoo lavastab või ei lavasta.

Kuna justiitsminister ise tagasi ei astunud, pidasime vajalikuks kirjutada tema erakonna juhile. Mitte avaliku pöördumise, mitte mingi petitsiooni, vaid kirja otse inimesele, kelle võimuses on oma ameti jaoks ebasobiv minister tagasi kutsuda. Ehk siis Helir-Valdor Seederile. Koopiad läksid peaminister Jüri Ratasele, SDE juhile Jevgeni Ossinovskile ja kõikidele riigikogu fraktsioonidele.

Põhiseaduse järgi saab ministreid välja vahetada ainult president peaministri ettepanekul, nii et oleksime pidanud pöörduma Jüri Ratase poole. Aga teiste erakondade ministrite väljavahetamine ja tagasikutsumine on ammu Eesti reaalpoliitikas selline teema, kus peaminister kratsib lõuga ja vaatab pealt. Ja tagasivaatepeeglist saab vaid nentida, et kõik valitsuse tööd või koosseisu puudutavad kirjad võibki edaspidi otse Helir-Valdor Seederile saata.

Igatahes. Kirjutasime talle, et Eesti Vabariigis võiks inimestel olla õigus oma arvamust avaldada, petitsioonidele allkirju koguda ja rahumeelseid meeleavaldusi korraldada ilma, et justiitsminister enesevalitsuse kaotaks. Et Eesti Vabariigil võiks olla justiitsminister, kes ei kahetse, et ta kunagi vägivalla hukka mõistis ja kes ei muretse õigluse pärast ainult vägivallatsejate, vaid ka ohvrite puhul. Kellele teevad muret vägivallaohvrite surma- ja enesetapujuhtumid, mitte ainult süüdistatute saatused.

Aga eelkõige, et Eesti Vabariigil võiks olla justiitsminister, kes äratab usaldust ja austust inimestes, kes päevast päeva ohvrite abistamisega tegelevad või kellel on lähiringkonnas ohvrid – või kes ise on ohvrid.

Aeg jalga puhata

Vastust me ei saanud, aga varsti hakkasid (lekkinud) kirja peale tulema küsimused, et miks te valitsust tahate kukutada. Et iga „mõistlikult mõtlev inimene“ võiks ette näha, et see toob kaasa valitsuskriisi.

Minu (ma ei saa kõikide feministide eest muidugi rääkida, aga oletan julgelt, et ka paljude teiste) jaoks ei võrdu ühe ebasobiva ministri tagasikutsumine automaatselt valitsuskriisiga. Leidsime, et Eesti väärib paremat justiitsministrit ja kui inimesel endal ei ole oidu kõrvale astuda, siis võiksid teised asjaosalised talle öelda, et nüüd on aeg veidi jalga puhata.

Juhtus aga vastupidi, justiitsminister teatas, et ta ei lähe kuskile, sest „selleks annab talle jõudu koalitsioonikaaslaste ja parteikaaslaste toetus“.

Aga miks jonnida edasi, kui iga „mõistlikult mõtlev inimene“ võiks ette näha, et Reinsalu tagasiastumine toob kaasa valitsuskriisi, mille tagajärjel tuleb võimule EKRE ja siis keelatakse naistel autode juhtimine ja ülehomme elame kõik „Handmaid’s Tale’is“? Miks ma üldse seda lugu siin kirjutan?

Küsiks vastu: kas pidev EKREga ähvardamisega pantvangistamine on normaalne poliitikategemise viis? Kas nüüd elamegi Helir-Valdor Seederi juhitud riigis, sest tema kukla tagant paistab Mart Helme kaabu?

Mida siis feministid tahavad? Et naistele nii valusat vägivallateemat võetaks tõsiselt. Et Eestil oleks minister, kes võtaks seda teemat tõsiselt. Et Eestil oleks minister, keda saaks austada. Kas te saate aru, kui madalal see latt on? •

Artikkel on algselt ilmunud blogis Feministeerium.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Feministeerium



EV100: galeriid, videod, arvamused

Tiit Ojasoo

Tiit Ojasoo 104 kirjast: rünnati ka neid, kes ei ole üldse milleski süüdi

Eesti vabariigi kontsertlavastuse üks lavastajatest Tiit Ojasoo märkis Äripäeva raadio saates "Persoon", et 104 kiri kindlasti mõjutas lavastuse ettevalmistusprotsessi ja tegelikult mõjutas ka täiesti süütuid inimesi. Sealhulgas tema ja Ene-Liis Semperi lapsi, mistõttu tõstatas Ojasoo küsimuse, et kas see kiri nende allkirjadega üldse täitis oma loodetud eesmärki.

ERR-i kirjutusvõistlus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: