Riik on läbi ajaloo ikka inimestelt maad võõrandanud ja sundvõõrandanud. Näiteks kehtestas keskkonnaamet kümmekond aastat tagasi Haanja talunike hästi hoitud metsades sihtkaitsevööndi, et täita Euroopa norme. See ei jätnud maaomanikele õigust oma metsast enam isegi vaarikavart murda. Vastutasuks pakuti võimalust riigis põhjalikult pettuda ning iga-aastast kompensatsiooni, mille eest sai osta vaevalt poole talve jagu küttepuid.

Ette on aga tulnud ka seda, et looduskaitsealuseks määratud maa arvatakse looduskaitse alt välja. Viimast mõistagi juhul, kui peaks tekkima mõni riiklik huvi.

Täpselt nii juhtus miljardiprojektiks nimetatud Koidula piirijaama ehitusel, kus ehitustöödele jäid ette kaitsealused võsu-liivsibulad ja harilikud karukellad. Koidula ehitusprojekti eesvedaja Urmas Leinfeld kirjeldas tehtud tööd öeldes, et kaitsealused liigid istutati koos looduskaitsjatega sarnasele maastikule ümber. Kohalikud päästekomandomehed aitasid neid veel kasta.

Asi muutus aga keerulisemaks siis, kui taimede järel jõudis järg inimesteni. Neid niisama lihtsalt ümber istutada ei andnud. Nendega tuli läbi rääkida. Paluda head koostöötahet ja mõistvat suhtumist.

Maaomanikud ei tahtnud aga ei koostööst ega mõistvast suhtumisest mitte midagi kuulda. Nad teadsid maa hinda liigagi hästi. Kui mitte ajaloost, siis oma isade õpetusest, kes omakorda olid seda õppinud oma isadelt. Oma maa – see on olla vähemalt peremees omaenese maal. Ja seda on juba üsna palju.

Kas te üldse kujutate ette? Kohta, kuhu rajada talu ja kõrvalhooned, kus harida maad ning kasvatada metsa. Kohta, mis pärandati edasi oma lapsele, kes omakorda pärandas selle oma lapsele ja see omakorda oma lapsele, kes nüüd aga endalegi ootamatult oma maa serval seistes eneselt küsida võis, kuidas need asjad nüüd nii kaugele on jõudnud.

Olin siis 16-aastane ja mõistsin hästi, mida riik endale nõudis. Nende silmis kõigest tükikest metsa. Minu silmis aga metsa, mille nõlvalt ma ühel aastal hiiglasliku korvitäie kukeseeni koju tõin; metsa, mille kõrgete mändide all õppisin pähe Paul Haavaoksa luulet etluskonkursiks; metsa, kus armastasin joosta ja olla.

Maa hindaja kasutas aga maa hinna arvutamiseks hoopis teisi valemeid ja tulemus… Noh, mu ema-isa ei tahtnud uskudagi, kui neile öeldi, et hektari täiskasvanud metsamaa hind on kõiki asjaolusid arvestades (praeguses rahas) 162 eurot. Summa, millega saaks korteri kuuks ajaks soojaks kütta või abikaasaga kaks korda linnas teatris käia.

Isa keeldus maad müümast. Tema hinnangul sai õiglane tasu maa eest olla üksnes samaväärne vahetusmaa. Riik aga omakorda keeldus sellest kategooriliselt, öeldes vaid, et seda antavat üksnes erandkorras. „Raha tuleb ja läheb, aga maa jääb,“ ütles isa ning jäi enesele kindlaks.

Lõpuks saigi, mis tahtis. Riik oli sunnitud talle vahetusmaad pakkuma. Selleks, et veenduda, kas pakutav maa on samaväärne tema enda maaga, luges ta ühes emaga vahetusmaaks pakutud metsas kõik puud üle ning tegi mõõtmistööd. Kui Koidula projekti eestvedajad temalt seepeale küsisid, kas see asi peab nüüd nii täpne olema, olla mu isa üksnes meestele sügavalt silma vaadanud ning öelnud: „Kui rahapakk on laual, tuleb see ikka üle ka lugeda.“

Nüüd, enam kui 15 aastat hiljem, pole palju muutunud. Eesti ja Venemaa vahelise kontrolljoone Eesti-poolse piiririba alla jäävad 110 maaomaniku maad, kellelt riik on juba küsinud 10 meetrit endale. Nüüd selgus aga, et sellest ei piisa ning maad on juurde vaja.

Esialgu ei taha riik vahetusmaast kuuldagi, lootes, et kõik on nõus müüma. Maaomanikud ei taha aga jällegi läbi elada protsessi, kus nende maa lihtsate tehete abil üsna väärtusetuks tunnistatakse. Juba ongi kuulda esimestest pahameeletormidest.

Piiriäärsed elanikud pole aga üksi. Rail Balticu trassikoridori alla jääb Eesti pinnal 650 eraomandis olevat maaüksust. Kuid Rail Balticu juhtum erineb oluliselt kõigist teistest – esimest korda on riik mõistnud, et hea koostöö ning mõistva suhtumise alus saab olla aus tehing. Valitsuses on ringluses seaduseelnõu, mille vastuvõtmine pakuks maaomanikele lisaks maa väljaostmisele erinevaid alternatiive, nagu kiirmenetlust, kinnisasjade vahetamist ja ümberkruntimist. Ühtlasi kehtestaks uus seadus hindamismetoodika, mis võtab arvesse metsa inventeerimisandmeid ja puidu turuhinda.

Siiski ei tasu enneaega rõõmustada. Lõpuks on see siiski alles seaduseelnõu ning ellugi kutsutud üksnes selleks, et Rail Balticu ehitus sujuks (nagu seaduseelnõus selle kohta korduvalt öeldud on). Kui aga valitsus seegi kord oma suhtumist ei muuda, jäävadki maaomanikud riigiga käe löömise asemel käega lööma. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.