20 aastat tagasi pidas Eesti Lätiga niinimetatud kilusõja, saates Liivi lahes Läti kalurite vastu kogu meie võimsa sõjalaevastiku. Eesti võitis, säilitades  territoriaalse terviklikkuse ja Ruhnu saare ümbruse meri jäi meile.

Viimasel aastal oleme jõudnud „sõja“ uude faasi ehk käib „viinasõda“. Pealiskaudselt vaadates toimub madin õlle ja viina hinna pärast. Täpsemalt määratledes käib „sõda“ siiski  Eesti ja Läti maksusüsteemide efektiivsuse vahel. Paraku oleme selle sõja juba ette kaotanud, sest meie tänase maksusüsteemi võitlusvõimekus jääb kaugele maha Läti omast. 

Erinevalt Eestist on Läti suutnud viimasel kümnendil ajakohastada oma maksukorralduse, mis annab talle selge eelise ka viinasõjas. Samas on Eesti maksusüsteem sel sajandil muutunud üha ebamõistlikumaks ja konkurentsivõimetumaks.  

Pean silmas siinkohal nii maksustruktuuri kui ka erinevate maksude ülesehitust. 

Vaatame maksustruktuuri ja maksukoormuse jaotust. Läti maksukoormus on natukene madalam kui Eestis, aga see pole peatähtis. Samuti on Lätis sarnaselt Eestiga kõrge osakaal avaliku sektori eelarves tarbimismaksudel, aga ka see ei tee meid erinevaks. Erinevaks teeb meid kolm põhimõttelist asjaolu. 

Esiteks, Läti on sellest aastast üle läinud progresseeruva määraga tulumaksule. See on Eesti puhul peamine maksureformide pidur.  „Lihtsa“  ja proportsionaalse tulumaksusüsteemi dogma ei võimalda läbi viia mingeid sisulisi maksureforme. See võimaldabki lätlastel hoida tarbimismaksud (ja seeläbi õlle hind) madalamana, sest maksukoormus on tasakaalustatud erinevate maksude kaudu.    

Teiseks, kui kehtib progresseeruva määraga isiku tulumaks, siis saab jaotada sotsiaalmaksete koormuse ettevõtte ja töötajate vahel. Erinevalt Eestist on Lätis seda ka tehtud. See võimaldab vähendada ettevõte maksukoormust ja tõsta palka. Eesti peamine maksuprobleem ongi see, et tööandja sotsiaalmaksukoormus on väga kõrge, mis halvab ettevõtlussektori konkurentsivõime.

Seda maksukoormust pole meil enam võimalik üle kanda tarbimismaksudesse (nagu on tehtud kümnendeid), vaid ainult isiku tulumaksudesse.  Aga seda saab teha ainult juhul, kui indiviidi tulumaks on progresseeruva määraga. Niikaua kui progresseeruvat tulumaksu pole, pole võimalik ka vähendada sotsiaalmaksu ja seega jäävad meie ettevõtted maksukonkurentsis Lätile alla.  

Kolmandaks, ka Läti on läinud ettevõtete kasumimaksust vabastamise teed. Aga erinevalt Eestist toimub see alles siis, kui investeeringud on reaalselt ka tehtud. Eestis loetaks aga investeeringuks igat summat, mis pole dividendidena välja võetud. Sisuliselt pole sellel kasumil reinvesteeringutega midagi pistmist – toimub lihtsalt raha suretamine pangaarvetel ning halvemal juhul ooüütamine ja veel halvemal juhul kasumi maksuvaba kantimine välismaale.  

Tuleme tagasi alkoholi ja muude kaupade hindade juurde Eestis. Meil on sel sajandil järjepidevalt alandanud tulu- ja kasumimaksu ning suurendatud tarbimismakse. Kõik eelnevad valitsused on seda teinud. Kuhu see lõppkokkuvõttes viib, oli selge juba rohkem kui 10 aastat tagasi. Seega midagi ootamatut  tänases olukorras ei ole ja kõigil neil tarbimismakse tõstnud parteidel pole mingit moraalset alust osatada Läti viinarallit, sest  nad ise ka on sellesse oma suure panuse andnud. 

Kusjuures kas olete tähele pannud, et pea kõikidel Läti viinaralli üle ilkujatel puudub tegelikult plaan, kuidas asja muuta. Alandame aktsiise ja teeme alkoholi Eestis odavamaks kui Lätis? Tõsiselt või? Lätil poleks mingit probleemi samaga vastata, sest seda oleks võimalik kompenseerida tulu ja kasumimaksu tõstmise kaudu. Meil see võimalus paraku puudub.

Kui Eesti maksusüsteem läheks Läti teed, siis tähendaks see olukorda, kus meie suurim opositsioonipartei kaotaks näo ja peaks tunnistama oma vigu. On ju nende valimisprogrammi otsesõnu sisse kirjutatud – tuleb tõsta makse alkoholile ja tubakale ning vähendada indiviidi tulumaksu. Lisaks on nad seni sõdinud vastu ka progresseeruvale tulumaksule. 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset. See on ka põhjus, miks õllehinnasõda Lätiga on selgelt kaotatud. Pole põhjust muidugi ka idealiseerida lätlaste maksukogumise võimet, aga võrreldes Eestiga on maksusüsteem vähemalt elujõuline. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.