Eesti iseseisvuspäeva – mida eestikeelses kõneruumis pisut suurustavalt vabariigi aastapäevaks nimetatakse – üks oodatumaid hetki oli NO-teatri lavastuse kõrval president Kersti Kaljulaiu kõne.

Eks see ole üks nõudlik ettevõtmine. Iga kõne on loomulikult oluline, aga 100 aasta juubeli puhul peetav kõne on miski, mis kõigi eelduste kohaselt vähemalt järgnevaks sajaks aastaks ajalukku läheb.

Enam kui miljon eesti keele oskajat – nõudlikult rahulolematutki, kui presidendi enda sõnu kasutatada – ootab üle ilma, mida ja kuidas sa siis ütled. Kellele tähelepanu pöörad, kellele mitte. Keda kõnetad, kelle teed pai, keda ehk – varjatult või otsesemaltki – noomid.

Tehniliselt lahendas president sel korral oma kõne nii, et toetus Eestimaa eri paigus inimestelt kuuldud muredele, rõõmudele, ootustele ja küsimustele – ning lõimis need varasemate riigijuhtide mõtetega nende omaaegsetest kõnedest.

Sisulises plaanis valis aga Kaljulaid teadlikult, isegi rõhutatult kuldse kesktee.

Julgustades Eesti inimesi jätkuvalt olema kriitilised riigiaparaadi toimivuse ning riigitüüri juurde pääsenute suhtes, kehutas ta siiski samas ka mitte laskuma musta masendusse ja lootusetusesse. Kirjeldades päris Eestit, „meie oma inimeste Eestit“, nentis president, et seda ei iseloomusta lärmakas väitlus, vaid rahulik kulg. Ning kuigi läbi küsilausete, maalis Kaljulaid pildi ideaal-Eestist: kus riigiaparaati kasutatakse aitamiseks ja toetamiseks, kus rahvustunded on rõõmu allikas, lilleside, vabadus ja imeline tunne – mitte viha vorm, ahel, kohustus ja käsk.

Kusjuures siinkohal leidis aset ka üks presidendi kõne libastumistest, isegi topeltlibastumistest. 1934. aastal ebademokraatia teele pööranud Konstantin Päts ei olnud kindlasti parim valik avatud rahvuslust defineerima ning teiseks polnud kuigi konstruktiivne ka Pätsilt võetud tsitaat – kui hetk varem on kuulutatud rõõmu, mitte vihkamist, siis pole kõige õnnestunum lasta kadunud riigivanemal kuulutada „ Mina pean tähendama, et mina isiklikult midagi rohkem ei vihka…“ – isegi kui see, mida too end vihkavat ütleb, on kitsarinnalisus ja sallimatus. Teinekord on sõnagi tegu ja tegu on eeskuju.

Kersti Kaljulaid püstitas uueks, alanud sajandiks ka uue väljakutse – mõtleva inimese säilitamise. Nii mõnigi võib küsida, et kas siis tõesti valitseb oht, et mõtlevad inimesed hakkavad välja surema – ning selline küsimus on loogiline, sest eks ole ju oma mõtlemisvõimes veendunud pea igaüks, ka need, kelle järeldused, reaktsioonid ja valikud kõige mõistlikumad või kestlikumad pole.

Kuid lähtudes uudistest, kuidas laias maailmas müüakse valimiskampaaniate korraldajatele inimkäitumist ennustavaid ja suunavaid sotsiaalmeediaalgoritme ning arvestades sellega, kui levinud on lihtsalt põhimõtteline teistpidi tegemine ning vastupidi mõtlemine – küll seetõttu, et ollakse üksi või eksinud, mures või hirmul, küll seetõttu, et tahetakse tähelepanu, kuhugi kuuluda või lihtsalt end tähtsana tunda – kõike seda arvestades on siiski põhjust tunda vajadust mõtleva inimese säilimise eest hea seista.

Ning mitte ainult inimese eest, vaid ka tema ümbruse, keskkonna eest. Ka selle suhtes joonistas Kaljulaid välja oma ideaalmaastiku, mis samamoodi keskteed kulgeb: loodust ja elukeskkonda mitte liiga palju räsides, aga mitte ka täiesti puutumata jättes.

Nagu iga kuldse kesktee kulgeja hästi teab, kipub sellega olema nii, et lisaks paljudele, kellele tüli, eri suundadesse sikutamine ja silmaklaplus ei meeldi ning kes seetõttu tasakaalusõnumit rõõmuga tervitavad; on rikkalikult neidki, kes ise keskmest piisavalt eemal paiknevad, et end häirituna tunda ning kõneleja mõtteid isegi enda pihta suunatud rünnakuna tõlgendada. 

Kusjuures polegi tähtis, mis suunas ise paiknetakse. Nii näiteks on osa rahvuskonservatiividest juba olnud häiritud avatud rahvusluse ideest, Yana Toomi taolised tegelased aga jällegi vastupidiselt pidanud Kaljulaiu sõnumit liiga rahvuskonservatiivseks. Need, kellel harjumus – või isegi kaubamärk – võimalikult teravate ja vastuhakkavate sõnavõttudega esineda, tunnevad end puudutatuna sõna vastutustundlikult kasutamise kehutusest ning eks nii mõnigi koduvägivallatseja ja salaseksist on häiritud ka sellest, et vägivalla ja ahistamise ohvritele taas tähelepanu pöörati.

Aga ometi on president Kersti Kaljulaiu kõnes ka üks motiiv, millele vastuvaidlejat on minul – võib-olla minu varajasest noorusest kaasa kandunud lootusrikkas idealismis – raske ette kujutada. Väärikad soovime me ju ometi kõik olla – või vähemalt väärikaks saada. Ning hea on siinkohal see, et selleks pole kunagi liiga hilja.

Head uut sajandit meile kõigile! •

Kõiki Vikerraadio kommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.