Kas põlevkivirekordite üle tasub rõõmu tunda või muretseda? ({{commentsTotal}})

Erik Gamzejev
Erik Gamzejev Autor/allikas: Põhjarannik

Kas selle üle, et Eesti põlevkivitööstuse ettevõtted raporteerivad aina uutest põlevkivi kaevandamise ja õlitootmise rekorditest, tuleks tunda rõõmu või pigem muret, küsib ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev Vikerraadio päevakommentaaris.

Eelmisel nädalal teatas Viru Keemia Grupp, et suutis mullu oma Ojamaa kaevandusest tuua põlevkivi välja rohkem kui kunagi varem ehk 4,1 miljonit tonni ja tootis sellest rekordilised 535 000 tonni põlekiviõli. Sel teisipäeval andis oma tipptulemustest teada ka Eesti Energia: 16 miljonit tonni kaevandatud põlevkivi, millest sai üle 9 teravatt-tunni elektrit ning 395 000 tonni õli.

Lihtsustatult räägivad need arvud sellest, et Eesti on Euroopas üks väheseid riike, kes suudab ise katta oma elektrivajaduse ning siin toodetud elektrit jääb üle ka eksporditulu teenimiseks.

Õlimüük toob mitusada miljonit eurot puhast eksporditulu. Tegu on võrreldava vedelkütuste kogusega, mida Eesti ise impordib selleks, et siinsed sõidukid liiguksid. Oluline vahe on selles, et enamasti laevade mootorites kasutatav põlevkiviõli on madalama väärtusega kütus kui bensiin või diisel.

President Kersti Kaljulaid kutsus vabariigi aastapäeva kõnes muu hulgas arutlema ka selle üle, millise maapõue me pärandame lastelastele.

Põlevkivi kaevandamise ajalugu on mõned aastad vanem kui Eesti Vabariik. Selle aja jooksul on peamiselt Ida-Virumaal maapõuest välja toodud ligikaudu 1,2 miljardit tonni põlevkivi. Eri teadlaste hinnangul jaguks samasuguse sammuga edasi pannes põlevkivi veel 50-100 aastaks.

Kas põlevkivi kasutamise tempole tuleks pidurit tõmmata või hoopis hoogu juurde anda? Vähemasti niikaua, kuni põlevkivist tehtud elektril, õlil ja peenematel toodetel on maailmas nõudlust ja selle eest on võimalik tulu teenida ning kasvatada nii selle tegevusega seotud isikute kui kogu ühiskonna jõukust.

Keegi ei tea täpselt, kuivõrd konkurentsivõimelised on põlevkivist tehtud tooted paari-kolmekümne aasta pärast. Maailm liigub ju pidevalt vähem kütust tarbivate masinate ja seadmete poole.

Põlevkiviga seotud uudistest kipuvad ikka lõviosa tähelepanust pälvima töösturite teenitud kasumid ning juhtide palgad, mis ületavad mitu korda isegi riigijuhtide teenistust. Kuid seejuures ei tohiks tähelepanuta jääda seegi, et mullu tõid Eesti põlekivitööstuse ettevõtted maksudena riigikassasse ligikaudu veerand miljardit eurot.

Tuhanded pered on kindlustatud töö ja korraliku palgaga. Ei ole ilmselt juhus, et Eesti Energia on korduvalt osutunud Eesti kõige atraktiivsemaks tööandjaks. Lisaks teenivad kaudselt põlevkivist tulu ka sajad seda tööstusharu teenindavad ettevõtted.

Ent meeldiva maksujälje kõrval on olemas ka negatiivne keskkonnajälg, mis käib kaasas peaaegu iga suurtööstusega, ja põlevkivi puhul pole see just tühine. Õhusaaste ja veeprobleemid on reaalsed nagu ka nõukogude ajast pärit jääkreostuse jäljed. Ent tänu Euroopa Liidu direktiivide survele on heitmete ja keskkonnamõju vähendamiseks põlevkiviettevõtted kulutanud sadu miljoneid eurosid. Seda tegemata nad praegu enam ei tegutseks.

Eesti põlevkivitööstus on neid kulukaid nõudeid täites ja mitmeid turgudel toimunud tagasilööke läbi seedides näidanud oma elujõudu. Raskustest läbi tulles pole olnud muud võimalust kui otsida aina suuremat efektiivsust ning automatiseerimise võimalusi. Uuemates õlitootmise seadmetes tekkiv jääkgaas kasutatakse ära elektri ja soojuse tootmiseks, põlevkivibensiini suudetakse jääkainetest puhtamaks teha, nõnda et selle toote eest saab küsida kõrgemat hinda. Rakendusi otsitakse tuha taaskasutamiseks.

Nüüdisajastatud põlevkivitööstuses viimase kümne aasta jooksul toimunu on olnud märksa suurem edulugu kui eri valitsuste ponnistused Ida-Virumaale alternatiivsete töökohtade loomise soodustamisel. 2009. aastal seatud eesmärgist luua kümne aastaga Ida-Virumaal rajatavatel tööstusaladel 4400 uut töökohta on praeguseks ümardades täitunud vaid kümme protsenti. Tööstusparkidesse investorite otsimisega pingutatakse edasi, ent kulub veel väga palju aega, enne kui seal sünnib töökohti põlevkivitööstusega võrreldavas suurusjärgus.

Nii põlevkivielekter, õli kui muud tooted müüakse avatud turul. Seepärast määravadki selle, kui palju on võimalik parajasti põlevkivi kaevandada, eelkõige turgudel valitsevad meeleolud. Riigi poolt ei ole mõistlik seada lisaks olemasolevatele lisapiiranguid. Mõnel aastal, kui olud paremad, kaevandatakse natuke rohkem, madalseisu ajal nagunii vähem.

Põlevkivil tekib väärtus vaid siis, kui on olemas kallid seadmed, kus sellest müüdavat kaupa teha. Ehku peale sadu miljoneid eurosid uute õlitehaste või elektrijaamade peale ei hakka kulutama ei eratööstur ega riik. Eeldada võib, et saastekvootide kallinemise ja taastuva energia poliitika võidukäigu tõttu põlevkivielektril väga pikka eluiga senises mahus ei ole. Küll aga peaks seda jätkuma uue põlvkonna õlitehastel, mis suudavad põlevkivi senisest rohkem väärindada. Seda suunda võiks ka riik maksupoliitikaga ergutada.

Võime rõõmu tunda, et Eesti põlevkivitööstus on suutnud muutunud oludega hästi kohaneda, ja mõelda sellele, et kehtiv õigusruum ei võimalda tänapäeva Eestis riigi huvisid kahjustava röövkaevandamisega tegelda.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: