Moodsad Vene propagandalaulud jagunevad laias laastus kolme rühma: kõigepealt hümnilaadsed ülistuslaulud, kus kaasa löövad solist ja koorid, võimsad kulissid ja jõulised videod.

"Need meenutavad ikka aega, mis mahub meie ajaloos sinna vahemikku 1940 kuni 1953, pigem on see Stalini aega meenutav. Muidugi seal puudub see otsene hirmu komponent - tol ajal olid need pealesurutud, aga inimesed laulavad neid hea meelega ja suure rõõmuga, ju neile see siis meeldib, mis iseenesest on ju väga tore, las nad siis laulavad. Kui me ei paigutaks seda kõike teatud konteksti, siis need laulud hakkavad rääkima midagi muud," märkis ajaloolane David Vseviov.

Žanri üks kurioossemaid näiteid on eelmise aasta hitt "Onu Vova", mida algselt esitas autor koos pojaga, aga millest duumasaadik Anna Kuvõtško salvestas oma versiooni väikeste "putinlaste" kooriga Volgogradis memoriaali jalamil.

"Nad on põnevad, kui mõista kuidas propaganda toimib. Ja muidugi kõige kurvem, seda sõna võib kasutada, on laulud, mis on esitatud nende laste poolt. Väikeste laste poolt, kellel on säravad silmad, kes on tulvil rõõmu, sest nende jaoks on elu nii ilus ja vaat, kui kõik see, mis on ilus, paigutub kategooriasse lilled ja liblikad ja sinna juurde tuleb Vladimir Vladimirovitš Putin. Ja nad loovadki pildi maailmast ja kui me neid laule kuulame, siis öeldakse otseselt, kes on vaenlased, kelle vastu tuleb siis minna Vladimir Vladimirovitši juhtimisel, nii et paneb kõik asjad paika. Ja midagi pole parata, palju sellest, mida meile süstitakse lapsepõlves, see jääb meid saatma läbi terve elu," selgitas Vseviov.

Päris uute hittide kõrval on aga kasutatud ka varasemate režiimide loomingut. Näiteks tunneb tähelepanelik kuulaja ühe laulukese viisis ära kunagise Hitlerjugendi lipulaulu meloodia.

"No põhimõtteliselt ega siis autoritaarsete süsteemide vahel ei ole ju mitte mingisugust erinevust. Nende väline vormistus võib olla erinev, kus kasutatakse haakristi, kus viisnurka, aga olemuselt on nad sarnased, ja inimesed, kui nad ei tea, võtavad intuitiivselt väga palju üle," nentis Vseviov.

Ja veel üks Putini-laulude grupp on noorte naiste õhkamislaulud, kus ülistatakse suure juhi mehelikke omadusi. Ning lihtsate lööklaulude kõrval pakutakse ka karmima poliitilise sõnumiga teoseid.

"Mõnikord arvatakse, et mehed või naised on ilusad, aga tegelikult on ilus võim. Armastatakse mitte Vladimir Vladimirovitši, vaid seda võimu kehastust. Võim on alati tõmmanud enda juurde kenasid noori inimesi," rõhutas Vseviov.

"Seda me ju näeme, tänu kõikidele saadetele ja filmidele, mis meile jutustavad, mis on Venemaal viimastel aastatel juhtunud, et see on illustratsioon sellele arengule, mida võib ju nimetada teekonnaks autoritaarsuse poole," ütles ajaloolane lõpetuseks.