Artikkel on algselt ilmunud portaalis Edasi.

Kas tõesti on Eestlane juba kõik saavutanud ja nüüd pole enam jäänud midagi peale depressiooni?

„Eestil ei ole vaja suurt narratiivi,“ ütles meie juht neli aastat tagasi. See tähendab, et pole vaja lugu või suurt ideed, mille järgi edasi minna. Ometi – asetades end ja Eestit väljapoole lugu, läks temaga üsna kulunud narratiivi järgi, mille võib lühidalt kokku võtta ühe tunnustatud Eesti lugudemeistri Tommy Cashi mõttevälgatustega – ametisse saamine oli „Winalaoto“ ja edasi „Pussy, money, weed“. Lihtne ja inimomane.

Tänane inimene ehk Homo Sapiens sündis ca 300 000 aastat tagasi, kui ajuosa nimega neokorteks arenes piisavalt, et saaks sündida keel. See oli tõeline ime. Nagu täiesti uus tehnikavidin, mis võimaldas suhelda distantsilt, jagada ning kollektsioneerida enda ja teiste kogemusi või viia näiteks huumor „jalaga tagumikku“ tasandilt keerulisemaks.

Kuid kõige tähtsam selle juures oli ja on mõjutusjõud. Kui oma geene jõuavad ka kõige võimekamad edasi anda suhteliselt piiratud hulgal, siis läbi keele oma ideede teistesse salvestamine saab toimuda juba märksa suuremal skaalal. Samuti nagu on geenide edasiandmine loomulik tung, kuna see muudab indiviidi elu paremaks, on seda ka lugude ja ideede edasikandmine.

Ehk teisisõnu – ka lugu on relv, see on laetud ideega.

Me kõik sõdime igapäevaselt. Juba maast madalast hakkame sõdima oma laste eest, rääkides neile oma veendumustest õigest ja valest. Kasutame oma vanematelt saadud relvi, olgu nendeks siis pikemad muinasjutud või lühemad vanasõnad või suguvõsa legendid mõnest eriti silmapaistvast esivanemast – oli ta siis suurepärane joodik, nõid või rammumees.

Sõpradega vaidleme õllesaalis maailma üle, abikaasaga köögis koduse elu eripärade üle. Salaja internetis ja ülemuse seljataga. See on võitlus. Võitlus enda uskumuste, maailmanägemuse ja ümbritseva sellele allutamise eest.

Täpselt samuti kasutatakse lugusid kõikidel teistel ühiskondlikel, rahvuslikel või kontinentaalsetel tasanditel. Ikka selleks, et ühendada soovitud kildkondi enda nägemuse rüppe.

Miks? Nagu öeldud, antakse nii geene kui ka lugusid edasi, sest see muudab nende omaniku elu paremaks. Kuidas? Sest nii jääb raha, võim või mõni muu kapital „perre“. Ehk soovitud hüve käitub sinu soovide järgi. Pehme jõud, olete kuulnud? Just. Euroopa Liidu idee on lühidalt äri ilma füüsilise sõjata. Jõuti arusaamisele, et üksteise tapmine ärile kasuks ei tulnud. Selle jaoks moodustatud liidu lugu räägib inimväärikusest ja rahvaste ühistest väärtustest. Seega eesmärk – sõda kapitali pärast – ei muutunud. Küll aga muudeti relvi. Kahur vahetati jutustuse vastu. Ja seda võib vabalt nimetada inimkonna arenguks, sest meile siiski ei meeldi vaadata purustatud linnu ja kärssavat inimliha. EL on teinud ses osas suure sammu edasi.

Rahvana oli meil hiljuti üks lugu, usk, et kuulume Euroopasse, et oleme seda väärt. Usk, et saame paremaks, oli meie lugu ja relv. Seda jutlustati meile pikalt ja tähtsalt ning me pingutasime selle nimel. See oli hea relv. See kaitses meid minevikku tagasi langemast. See andis jõudu ja usku. Kuid neli aastat tagasi öeldi, et meil pole enam lugu tarvis. See oli muidugi vale. See, et meil pole ideed ja selle jaoks lugu, ei tähenda, et seda poleks tarvis. Kuna mul raha ei ole, pole seda ka vaja? Keegi meist ei arvaks nii. Eriti nüüd, kus oleme osa vabast maailmast, mis kapitali akumuleerimiseks kasutab põhiliselt lugusid. Seega on täna meil valik, kas lahustume rahvana ühtseks tarbijamassiks või saame aru, mis on meie eesmärk siin ilmamunal. Miks on maailmale eestlast vaja? Ja kuidas läbi selle ka meie saaksime kapitalilahingus mõne võidu.

Kes jääksid eestlaste kadumise järel meid taga nutma? Rootslased? Ameeriklased? Kasahhid või argentiinlased? Ise me ei nuta isegi liivlasi taga, ometi olid nad nö vennad. Miks? Sest meil ei ole mingit kollektiivset ettekujutust, kes nad olid. Me ei tea nende lugu, mõtteid, ideid jne. Meil ei ole nendega emotsionaalset seost. Täna oleme sama küna ees – me ei tea enda kohta midagi, oleme iidne loodusrahvas või ultramoodsad eurooplased? Oma vajalikkust saame tõestada ainult me ise. Aga selleks peame seda kõigepealt iseendale tõestama. Peame teadma, kes me oleme ja seeläbi, ehk saame vastuse, milleks meile oma riik ja kuhu koos edasi liikuda.

Hoolimata oma ärilistest eesmärkidest ei saa EL keelata meil olla Eestlane. Ei saa keelata toetamast teist Eestlast, hoolida siinsest maast, iseendast ning olla siin peremees. Aga Eestlane ise ei taha seda. Kas Eestlane on loll? Võibolla. Arvestades, et tegelikult anname pidevalt iseendale peldikus peksa. Üha räägime lugusid määratust orjapõlvest. See on vinge veskikivi, mida „kingime“ suure uhkusega mööda põlvkondi edasi. See lugu on laetud ideega, et oleme nõrgad ja saamatud, kes kisklevad leivapalukese pärast, mida härrad on suvatsenud põrandale visata. Samas on seda lugu kõige rohkem kultiveerinud teine „sõbralik“ lugudemasin – nõukogude kooliharidus. Vähe on räägitud sellest, et saarlased, kes muistse vabadusvõitluse ajal korduvalt viskasid võõrvõimu „uksest välja“, tegid lõpuks tõenäoliselt nendega kokkulepped ja jäid paljus omal maal peremeesteks. Et mõnigi sealne aadlisuguvõsa oli Eesti soost, et sealne talurahvas jäi päriselt orjusesse alles tsaarivõimu ajal.

Kusjuures muistsete võõraste jaoks oli Maarjamaa alistamine samasugune äritegevus ning selle jaoks kasutati lugu ühest kaunist mehest, kes olevat kaugel maal Roomlaste poolt risti löödud. See lugu ja nimi kestavad muide siiani.

Eestlasele on olnud uhkuse asi rääkida välismaalasele lugusid, kes kõik on meid vallutanud. Ja täna on seis jälle sama.

Räägin ühe loo: Rootsi talumees kasvatab vilja. Seejärel saadab selle oma tehasesse, mis asub näiteks Leedus, sest seal on odav sellest saia küpsetada. Seejärel pannakse saiad autosse, mis igal hommikul kell neli hakkavad sõitma Eesti poole. Eestlane ärkab, võtab Rootsi pangast laenu ja läheb ostab selle saia. Ära antud raha viiakse tagasi Rootsi. Kas teate, mis selle loo nimi on? Selle loo nimi on Leibur. Kaubamärk, mis jutustab, et on Eesti vanim.

Või teine lugu: Norra ärimehed ostavad üle maailma kokku kakaod ja suhkrut. Toovad need Jürisse ühte plekist hoonesse. Segavad siin kokku ja mitte sellepärast, et mujal ei osataks või et siin on midagi unikaalset. Eestlane tahab vabariigi juubeli puhul külla minna. Võtab Taani pangast laenu, ostab EV 100 märgiga šokolaadi ning kingib selle teisele Eestlasele. Siis nad söövad seda koos ja kiidavad, et pole paremat, kui meie endi, armastatuima kaubamärgi Kalev, maius. See õige Eesti värk. Samal ajal juba sõidab kupüür Norra ja alles jääb intress.

Ei, ma ei räägi sellest välismaise kapitali vaenamiseks, ise soovitaksin igale ettevõttele sama. Isegi julgeksin väita, et peaks loll olema, et mitte selliselt toimida. Iva on lihtsalt selles, et tuleb leida need, keda ei huvita ja kes kuulavad sinu vahvat lugu. Sina? Kahjuks küll.

Jonnakus

Jah, need kaks eelnenud näidet on päris elust. Jah, neid näiteid on veel väga palju. Tuntav osa „meie“ armastatud kaubamärkidest. Aga see pole veel kõik. Kirjeldatud ahelates ei olnud välja toodud kõiki osalisi, kellele jõukas Eestlane raha loobib. Välismaised kaubandusketid, logistika, kütus jne. Eestlane ju ei kanna hoolt selle pärast, et teisel Eestlasel hästi läheks. Eestlane ootab pikisilmi Lidl’i saabumist, et süüa Saksa suurtööstuste laovarusid. Ta ei anna raha teisele Eestlasele, kes küsib sama asja eest lausa euro rohkem. Ega mõtle, et sakslane viib selle euro minema, aga kohalik jagab seda veel mitme teise Eestlasega. Arvestades Eesti väiksust, siis tõenäoliselt ka mõne sinu sugulasega, on ta siis „vastiku ja ahne“ kaasmaalasest suurtöösturi palgal, koostööpartner või hoopis keegi, kellelt ta ostab näiteks lambaliha.

Igal juhul jääb see raha siia ringlusesse ja tuleb osalt ka sinuni tagasi. Mida rohkem sisse paned, seda rohkem ka tagasi tuleb. Aga ei, Eestlaste üks ühine loomuomadus – ja seega vast üks meie ühise loo algallikas – on jonnakus. Ning järjepidevalt läheb ta Maximasse, et osta odavat Leedu piima ja saadab oma raha koos sellega lõunasse puhkama. Ise muidugi jääb tööd rügama ja imestab vabal hetkel, et nii vaene on. Jonnakus on fantastiline omadus, tõenäoliselt üldse ainuke põhjus, miks me rahvana veel alles oleme.

Mässamine

Väidan, et lugu on relv. Aga mis on kaitse? Ühest küljest mõistus. Ise usume, et sellega on meil kõik hästi. Oleme väga usinad, töökad ja ennekõike ratsionaalsed. „Eestlane reklaamilugusid ei usu“, põrutame, suu täis „õige eestlase“ looga laetud lihabrändi Rakveret. Muud midagi, raha lihtsalt viiakse (pettes) minema. Kohale jääb hais ja armetud tööjõumaksud. Lausa nii armetud, et orjarahvas otsustas streikida. Muidugi vahe on selles, et Soomes streigiks koos nendega juba kogu tehas ja veel mõni asutus.

Samas ei saa alahinnata ka Eestlast. Kui valitsus hakkas meie käest maksude näol kollektiivset viinapudelit käest kiskuma, siis me alles näitasime. Toimus rahvamäss. Maksud sõitsid Lätti. „Vot nii, sa kuradi…, meie endi poolt valitud valitsus. Viime papi ära, keerame endal kraanid kinni!“ Selle papi, Eestlane, millest toetatakse ka sinu lapsi ja vanemaid.

Mässumeelsus on suurepärane omadus, see aitab muuta maailma, see aitab vastu hakata halvale, aga seda peab kasutama sisukamalt. Näiteks enda hüvanguks. Miks mitte näiteks valdade liitmise või maksusüsteemi keeruliseks tegemise vastu?

Valitsus

Nagu oleme aru saanud, siis loo näol on tegu vahendiga, mis paneb inimesed uskuma eesmärkidesse, liikuma soovitud suunda, muutma või hoidma maailma. Seega peaks lugu olema iga juhi arsenalis, et inimesed usuksid temasse ja valitud teesse. Ja nii on ka meie riigi puhul, parteid on „müünud“ oma loo. Ning oleme ise hääletanud parimate ehk meile enim meeldinute poolt. Vaatame neid lugusid üldistatult: EKRE müüb vihkamist, sotsid jällegi sallimist. Reform, et igaüks peab ise hakkama saama ning Kesk, et ei pea. Valik on lai. Kuid kas need lood viivad meid edasi ja kui, siis kuhu?

Probleem on selles, et puudub suurem idee, mille ellu viimiseks need lood rakendada. Seetõttu ei kasutata neid enam vahendina edasiliikumiseks, vaid nad ongi muutunud eesmärkideks. Eesti ja Eestlane oleks justkui „kuskil kohal“ ning täielikust õnnest on puudu vaid ühe või teise ideoloogia lõplik võit.

Vale! Pikka aega arvasime, et peame ise hakkama saama. See lõpuks enam ei meeldinud. Saime valitsuse, mis räägib, et ei pea ise hakkama saama. Jälle ei meeldi. Ning üha enam tõstab meis pead vihkamise lugu. Kuid ka sellega me rahvana kaugele ei jõua. Probleem on selles, et kõik need lood on välised ja seetõttu ei arvesta meie enda olemusega. Need ei lase meie omadustel ja väärtustel positiivselt esile kerkida.

Ilmselgelt on mässumeelsus ja jonnakus pöördunud seeläbi iseenda (valitsuse) vastu. Meil on vaja oma lugu ja seeläbi eesmärki, mis innustab meid ühiselt liikuma ja miks ka mitte maailma muutma.

Iga kord, kui Eestlane on koos rahvuskaaslastega kokku tulnud ühiste väärtuste taha, on alati sündinud miskit erilist. Vabadussõda näiteks – kes veel on võitnud sõjas Nõukogude riiki ja dikteerinud rahutingimusi? Laulev revolutsioon – kes veel on impeeriumi ikkest end veretult vabaks laulnud? Tiigrihüpe – kes veel on loonud e-riigi ja kõik sellega kaasneva? Neid asju on veel. Eestlased on väike ime juba seetõttu, et me üldse maamunal alles oleme. Väikseim rahvus (pärast islandlasi) oma riigiga ja veel väga võimsate „veskikivide“ vahel.

Piltlikult öeldes kakleme täna aga selle üle, millise autoga peaksime sõitma, kuid keegi ei räägi sellest, kuhu? Kui teaksime, kes oleme, mis on meie ühised väärtused ja seeläbi kuhu edasi, oleksime juba kõik sobivas autos, koostööaltid ja elevil ees ootava seikluse pärast.

„Euroopa vajab Pearut ja Andrest, Paul Aristet, Jaan Einastot ja Endel Lippmaad, mitte Eestis villitud kokakoolat,“ on öelnud Lennart Meri.

Pearu ja Andres… kas tõesti teisisõnu mässumeelsus ja jonnakus? Kuidagi Eestlasele igiomased väärtused?

Rafineerime veel Eestlast ja arutleme kõige selle üle järgmine kord edasi. Äkki suudame lobisemise kõrvalt isegi mõned lahendused lauale panna. Sest seda Eestlane hindab. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.