Osa ränderaamistiku arutelu käigus kõlanud arvamustest ning mõnede poliitiliste jõudude soovitav kannapööre kujutab endast peidetud ohtu Eesti välisteenistuse auväärsusele. See ei ole hea märk pea 200 000 välismaal elavale eestlasele või tuhandetele Eestis seaduslikult elavatele Euroopa Liidu ja kolmandate riikide kodanikele. Nende jaoks on ühtne, selge ja konsensuslik välispoliitika olnud stabiilse elu tagatis.

EV100 aastal oleme tõesti "avastamata maal". Ehk on aeg leida parem, kaasaegsem, ühiskondlikult konsensuslik lepe Eesti, eestluse ja eestlaste muutuvas suhtes. Vältimaks uusi "rändeleppeid" ja kriisiolukordi küsigem otse: kas eestlus on avatud või suletud?

Iseseisvuse taastamisest alates on Eesti välisteenistus töötanud "ei iial enam üksi" suuna nimel, kindlustades nii oma liitlassuhteid kui ka seisuse rahvusvahelistes organisatsioonides. Avatud piiridega, aina paremini ühendatud maailmas jääb paratamatuseks, et on eestlasi, kes elavad väljaspool Eestit, nagu jääb paratamatuseks ka sisseränne meie riiki. Antud küsimuse lahendus ei ole EKRE pakutav etnodüstoopia, vaid rahusvaheline ja avatud eestlus kõigile, kes tunnevad, et tahavad olla osa meie maa tavadest ja kultuurist.

Rändeleppe ümber toimunu ilmestab võimekust viia rahvuslik debatt faktipimeda emotsioonipõhise argumentatsiooniga narratiivse absurdini. Mis on patriotism? Kas nõuda riigilipu toomist pealinna linnavolikogu saali või eristavat märgistust teist nahavärvi NATO sõdurile? Kas diskuteerime täiskasvanulikult riigistruktuuride kuluefektiivsuse üle või nõuame tõrvikuvalgel moraalipõhist kristallnacht'i kohtusüsteemis ja rahvusringhäälingus?

Ilmneb üha järjepidevamalt, et nagu eestlus saab olla avatud või suletud, saab patriotism olla positiivne ja negatiivne. Kui esimene võimestab meie kultuurset identiteeti, siis teine toob välja ürginstinktid, tehes meist tänapäeva metslased. Kui positiivne patriotism tugineb rahvuse püsimise eelduslikel ja olemuslikel alustel – nagu tavad, kombed ja keel –, siis negatiivne patriotism baseerub eugeenikal ja etnilistel tühitähistajatel.

Langedes võitlusesse isolatsionistlike, poolautoritaarsete etnoriikide teket soosiva rahvusluse või võõramaise äärmusvasakliku kultuurikombetu identiteedipoliitikaga, jääme kaotajaks igatpidi. Kuni meil puudub kokkulepe, millist avaliku aruteluvormi ootame rahvust puudutavatel küsimustel, mismoodi suhestume eestlusega ja millist rolli peaks rahvuslus mängima otsuste langetamisel, jääb ka edasine teekond iseseisva riigina avastamata maa kompimiseks.

Iseseisvuse taastamisel võtsime sihi läände, Euroopa Liidu ja NATO suunas, kuid kolmekümne aasta tagused suunised ei ole kiiresti muutuva maailma olutikus enam üheselt mõistetavad. Enne uusi valimisi oleks tarvis end valmis panna etnotsentrilist välispoliitikat soovivate erakondade dikteeritavaks eksperimenteerimiseks, tõmmates punased jooned ennetavalt maha. •

Autor on Reformierakonna liige.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.