Ei möödu vist nädalatki, mil ei räägitaks Eesti rahvastiku vähenemisest, vananemisest ja sündimuse langusest. Paar päeva tagasi tuli statistikaametilt harvaesinev uudis − Eesti rahvaarv kasvas. Selle aasta 1. jaanuaril elas siin 3070 inimest rohkem kui aasta varem.

Loomulik iive on ikka negatiivne ehk surmade arv ületas sündide oma. Aga eelmisel aastal asus Eestisse elama rohkem inimesi kui siit lahkus. Ja muide, sünnitatud laste arv naise kohta pole aastatega oluliselt vähenenud. Küll aga kahaneb sünnitusealiste naiste hulk. Nii et naised ei ole hakanud vähem sünnitama, vaid naisi lihtsalt on vähem. 

Statistikaamet edastas veel ühe omamoodi rõõmsa teate. Eesti surmade statistika jutustab 100-aastase Eesti suurest edust. Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski arvas, et „võib-olla on tegu Eesti selle perioodi suurima edulooga“.

Üldpildis on tal kindlasti õigus. Inimesed surevad rohkem vanemas eas. Õnnetusjuhtumitest põhjustatud surmade arv on jõudsalt vähenenud, sealhulgas tulesurmad, uppumised ja alkoholimürgitused. Liikluses hukkunute arv oli viimati lausa rekordiliselt väike.

Aga selles arvude reas on üks kriipiv fakt – paarsada inimest aastas võtab endalt ise elu. See on pea ¹/₄ kõikidest surmaga lõppevatest õnnetusjuhtumitest.

Jah, õnneks pole see arv 500 ringis nagu 1990. aastatel. Oleme riigina panustanud väga palju õnnetusjuhtumite ennetamisse. Tervishoiusüsteem teeb tööd, et tervislikel põhjustel poleks liiga vara lahkunuid. Meil on rahvatervise arengukava, vigastussurmade ennetamise poliitika ja rakkerühm. Kõik need ponnistused väärivad kiitust. Ja selle kõrval võtabki nõutuks, kui nii väikeses riigis, kus iga abivajajani jõudmine ei peaks olema raketiteadus, kaotame just enesetappude tõttu aastas ikkagi nii suure hulga inimesi.

Eilses Eesti Päevalehe intervjuus viitas ka politseijuht Elmar Vaher enesetappude suurele arvule kui ühiskonna tõsisele valupunktile. Teiseks väljendas politseijuht olulist mõtet, et ka iga narkomaan on päästmist väärt. Politsei teab, kus abivajajad on. Teatakse isegi kontakte, aga laseme siiski käest võimaluse neid õigel ajal aidata. Ja narkomaanid on üha enam täiesti tavalised inimesed meie kõrvalt. 

Ehk peaksime ikkagi rahvastiku taastootmisest rääkimise kõrval enam väärtustama olemasolevaid inimesi. Raul Eamets ja Kristjan Järvan kirjutasid nädalavahetusel provotseeriva artikli, milles arvutasid välja inimese tulukuse riigile tulenevalt tema laste arvust ja palgast. Mida rohkem lapsi ja mida rohkem teenid, seda tulusam riigile oled. Loodan, et lasteaiakasvatajad, politseinikud, õpetajad või sotsiaaltöötajad ei solvu, sest selliste arvutuste järgi oleksid nad justkui vähem väärtuslikud kui kõrgepalgaliste ametite esindajad.

Tahan, et kurvastama ei peaks ka lastetud või ainult ühe lapsega inimesed, kes muul moel ühiskonda oluliselt panustavad. Ettevõtjad, kes töökohti loovad ning vabatahtliku tööga panustajad ei leia samuti sellistes arvutusmudelites piisavalt tunnustust. 

Matemaatilised arvutused ja majandusmudelid on huvitavad ja neid tasub ikka arvestada. Aga loomulikult ei suuda selline lihtsustatud arvutus kunagi tegelikult väljendada inimese koguväärtust riigile. Igasugune mudelarvutus on paratamatult alati lihtsustatud. Poliitikakujundamises on need lihtsalt üks meetod, mille abil näiteks tulu-kulu analüüsis hinnata erinevate poliitikameetmete majanduslikku mõttekust.

Ja sellistes tulu-kulu analüüsides on vaja inimese elule leida hind, et see valemisse sisestada. Näiteks arvutamaks, kui palju maksab ühe teelõigu turvalisemaks ehitamine, mitu inimelu sellega aastas prognooside järgi säästetakse ja kas see ehitusinvesteering tasub ennast rahaliselt ära.

Aga tulukuse arvutused pole kunagi ainus poliitikaotsuste alus. Õnneks.

Mina ei arva, et Eesti riik laste saamist või kasvatamist vähe väärtustaks. Eriti just sünnitamine on vägagi soodustatud, paljulapselised pered vähemalt sõnades tunnustatud. Pigem on puudujäägid ikka selles, kuidas olemasolevaid lapsi, noorukeid ja ka täiskasvanuid edasi toetatakse.

Kui me inimesed varakult kaotame või ei võimalda neil elada täisväärtuslikku elu, siis jääb ka majanduslik kasu saamata. Teadmine, et igaüks on tähtis ning hättasattunuid, kes enam ise kuidagi hakkama ei saa, kindlasti aidatakse, parandaks nii ühiskonna õnneindeksit kui kindlustunnet laste juurdesaamiseks.

Ehk aitaks see parandada ka nii kurba enesetappude statistikat. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.