Lavly Perling | Tõde, inimesed ja aus kohtumõistmine ({{commentsTotal}})

Riigi peaprokurör Lavly Perling
Riigi peaprokurör Lavly Perling Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Prokuröride jaoks on kriminaalmenetlustest avalikkuses rääkides kolm selget reeglit: kohustus rääkida alati tõtt, tagada ausa kohtupidamise võimalus ja kaitsta kõiki menetlusosalisi, kirjeldab riigi peaprokurör Lavly Perling.

"Kas olete lootnud ja tõmmanud loose, tundmata kaarti, kuid aimates teid, leidnud end äkitselt kellegi loo sees, pidanud valima jah või ei?" Nende sõnadega algab Kristiina Ehina laul "Saatuse valss".

Paljusid prokuröre tabas just selles laulus kirjeldatud tunne, kui prokuratuur pidi selle sajandi alguses hakkama vastutama kohtueelse kriminaalmenetluse kommunikatsiooni eest. Teadmata, kuidas toimib meedia ja tulles olukorrast, kus kuritegudest teavitamine oli olnud ikka politsei rida. Ühtäkki tuli otsustada, millises suunas minna. 

Toona leidsid aset suured muudatused, prokuröridest said kohtueelse uurimise juhid. Selles valguses oli seadusandjale ka loogiline, et just prokurörid võiks operatiivse politsei ning eraldiseisva ja õigust mõistva kohtu vahel olla need, kes täidavad avatud riigi kohust ja annavad avalikkusele teavet selliselt, et ausa kohtupidamine võimalus oleks alati tagatud.

Nii tuli prokuratuuril mõelda esmalt läbi, millised võimalused avalikkusega suhtlemises üldse olemas on ja seejärel leida neist meie õigussüsteemi ja ühiskonnaga kõige paremini sobituv. Küllap ajakirjanikud mäletavad, et enamasti vastasime kõikidele küsimustele esialgu, et "kriminaalmenetluse huvides ei ole meil võimalik midagi öelda". 

Sellest ajast on palju muutunud. Mitte et me tänaseks oleks saavutanud kõrgtaseme avalikkusega suhtlemises, aga oleme endi jaoks tasapisi paika saanud põhimõtted, millest lähtume. Kui hästi või halvasti see meil igapäevaelus välja tuleb, on omaette küsimus, aga meie jaoks on selge kolm reeglit: meie kohustus on alati rääkida tõtt, tagada ausa kohtupidamise võimalus ja kaitsta kõiki menetlusosalisi.

Prokuratuuril lasub kohustus avatud riigi põhimõtet järgides teada anda asjadest, mille avalikustamise osas on inimestel põhjendatud õigus, huvi või vajadus. Lähtume oma kommunikatsioonis eesmärgist kasvatada usaldust Eesti inimese ja õigussüsteemi vahel. See on ühtaegu võimalus ja kohustus öelda inimestele, et rasketel hetkedel, kui kuritegu on toime pandud, tuleb riik appi. 

Vaid väike osa meie kommunikatsioonist kannab eesmärki teada anda, kes on prokurör, mis on prokuratuuri ülesanne ning kuidas ja miks oma tööd teeme. Seda selleks, et noored juristid teaks ja tahaks meie ridadesse tulla. Aga veel enam sellepärast, et inimesed, kes kaaluvad enda või neile teadaolevalt kellegi teise suhtes toime pandud kuriteost teada andmist, julgeks ja tahaks seda teha.

Kuid ikkagi, need kolm märksõna – tõde, inimene ja aus kohtupidamine. Võtame need reeglid juppideks lahti. 

Tõde

Riik peab oma inimestega suhtlema ja rääkima tõtt. Kui ühiskonda raputab mõni sündmus, olgu see tapmine, suurõnnetus, korruptsiooni- või spioonijuhtum, kaasneb sellega reeglina ka kriminaalmenetlus. Ikka selleks, et selgitada välja, mis juhtus. Koguda tõendeid ja viia need kohtu ette, kus kohus saaks õigust mõista.

Kriminaalmenetlus ise on aga reeglina nende sündmuste n-ö kõrvalprodukt, sest ühiskonda ei puuduta ju mitte kriminaalmenetlused kui sellised, vaid ikka see sündmus, mis kriminaalmenetluse on käivitanud.

Peab arvestama, et kriminaalmenetluse toimingud ei leia aset suletud keskkondades ja juba enne toimingute algust on olulise sündmuse asjaoludest reeglina teadlik mingi hulk inimesi. Seega juhtubki avatud ühiskonnas teinekord prokuratuuri jaoks ebameeldivaltki kiiresti, et meedia asub teemat kajastama. Ikka sündmuse, mitte kriminaalmenetluse tõttu. Meedia kohus omakorda on inimestele teada anda, kas neil on pärast tulistamist tänavatel turvaline, mis võis põhjustada raske liiklusõnnetuse või kas altkäemaksu kahtlusega kõrget ametnikku ikka saab usaldada. 

Või teistpidi. Prokuratuuri poolt info avaldamata jätmine ei tähenda, et teemat ei kajastata. Eesti ajakirjandus on vaba, seda ei saa sundida ega keelata. Prokuratuuri asemel jagavad lihtsalt neile teadaolevat infot, oletusi või lausa valeinfot teised "asjatundjad" või kõrvalseisjad ning küllap igaüks oma vaatenurgast.

Seega on küsimus selles, kas lasta teema kajastusel toimuda ilma riigi kommentaarita või uskuda prokuratuuri kohustusse kõnelda tõtt ning lasta selgitada juhtunut.

Aus kohtupidamine

Tõe rääkimise kohustusest tulenevalt kipubki prokuratuur olema menetlustes napisõnaline, sest ühelt poolt pole sageli menetluse alguses ja keskpaigas veel tõde teadagi, ebaõige info jagamine kahjustab aga inimeste usaldust riigi vastu. Pealegi kuulutab õigusriigis lõplikku õigust vaid kohus.

Tõe rääkimise kõrval on õigusriigis oluline koht ausal kohtupidamisel. Küllap just seetõttu otsustati ka teabejagamise õigus ja kohustus panna prokuröridele, kes ei saa oma tööd lugeda lõppenuks kellegi kinnipidamise või kahtlustuse esitamisega.

Prokurör on see, kes peab igas asjas suutma mõelda kaugele ette ja iga väljakäidud infokillu osas olema kindel, et see ei kahjusta kohtumenetlust. Prokurör avalikus ruumis ei ennusta, ei oleta, ei hinda tõendeid ega kuuluta kedagi enne kohtuotsust süüdi olevaks. Prokuratuur räägib läbi prokuröride, kes vastutavad oma sõnade eest kohtumenetluse perspektiivi silmas pidades.

Kindlasti on vahel võimalik ette heita prokuröride ülimat, vahel isegi kohatuna tunduvat lakoonilisust, aga nii mõnigi kord ongi see tingitud hirmust kahjustada kohtumenetlust. 

Inimene

Tõe rääkimise kohustuse ja ausa kohtupidamise tagamise kõrval kolmanda põhimõtte ehk iga menetlusosalise kaitsmise kohustus on seotud mõlema eelnevaga. Ükskõik kui selge näib tõde ja kui vähe mingi info avaldamine kahjustaks ka menetlust, on inimesekesksus põhimõte, millest kõrvalekaldumine on lubamatu.

Mis siis, et tulistaja on teada ja pealtnägijaid on olnud üksjagu, aga kui tegu on alaealisega, siis prokuratuur tulistaja nime ei avalda, ükskõik kui kurjustavaid repliike sel juhul meile osaks langeb. Vägistamise ohvri isik peab jääma alati avalikkusel teadmata.

Endale võetud kohustuste kõrval ootame ka oma partnerasutustelt seda, et kui õnnetusjuhtumi tõttu sureb inimene, siis selle sündmuse avalikustamise kiirus on teisejärguline võrreldes sellega, et hukkunu lähedased kuulevad sellest pädevatelt inimestelt esimesena. Inimestel, kes on sattunud kriminaalmenetlustesse ja täidavad oma kodanikukohust riigi ees andes tunnistusi, on õigus privaatsusele, isikuandmete kaitsele ja lihtsalt lugupidavale suhtumisele ning neid inimesi ja nende isikuandmeid tuleb kaitsta ka siis, kui osaks langeb mõne ajakirjaniku pahameel. 

Kaitsta tuleb ka süüdistatavat ja kahtlustatavat. Tõsi, nende puhul tähendab kaitse alati süütuse presumptsiooni ja avalikkuse huvi proportsionaalsuse hindamist just konkreetset inimest, kuritegu, menetlusstaadiumit ja asjaolusid silmas pidades. Ja seda tehakse põhjalikult, mida kinnitavad siiani ka vastavasisulise kohtuvaidluste tulemused, kus pahatahtlikkust või ebaproportsionaalsust prokuratuuri osas pole tuvastatud.

Mööndes siinkohal mõningaid piiripealsete juhtumite olemasolu, kus video- või fotomaterjali avaldamise kohta võibki põhjendatult küsida, et oli seda nüüd ikka avalikkuse huvis vaja, saab kinnitada, et süütuse presumptsioonist kinnipidamise, tõe rääkimise  ja ausa kohtupidamise tagamise kohustusi siiski rikutud ei ole.

Kriitika

Loomulikult kaasneb kommunikatsiooniga ka kriitika. Näiteks kuulen ikka ja jälle küsimust, et kuidas saab ja miks peab kuulma prokuratuuri tõde enne, kui kohus on oma sõna öelnud. Või miks prokuratuur räägib liiga palju, rikkudes süütuse presumptsiooni ja kuidas siis see aus kohtupidamine tagatud on, kui pressiteate käigus kogu info avalikkusele välja räägitakse.

Veel kord – prokuratuur tervikuna ja prokurörid üksikuna lähtuvad eelkirjeldatud põhimõtetest ning on iga kord põhjalikult otsust kaalunud. Tihti on kriitika emotsioonidest laetud hinnang suure avaliku huviga juhtumite puhul.

Kas me eksime? Loomulikult. Aga pole õige üldistada üksikjuhtumite põhjal. Meenutuseks, et Eestis sooritatakse aastas ligi 27 000 registreeritud kuritegu, pooleli on ligi 10 000 menetlust ja meil on Eestis hetkeseisuga 5600 kahtlustatavat.

Kindlasti on arvamusi ka selle kohta, et kui kõik on nii hästi, siis miks nii mõnigi kord tundub kohtusaali kuuluv võistlev menetlus algavat meedias. Ja seda kohe pärast juhtumi avalikuks saamist. Võta sa kinni, palju siin kellelgi süüd on. Prokuratuur on valmis end siinkohal osaliselt süüdi tunnistama, sest juhtudel, kus meediasse ilmuvad lausvaled, pahatahtlikud manipulatsioonid ja süüdistused, on raske vaikida ja tuleb sõna võtta. Sest vastasel juhult võib meediatarbija, kes selle kaudu kujundab muu hulgas ka arvamust õigussüsteemist, seda tõe pähe võtta. 

Kui sada korda korrata valet, et Eestis on üks protsent õigeksmõistetuid ja õigusriik ei toimi, et kõiki koguaeg jälitatakse või prokuratuur levitab tagaukse kaudu toimikuid, siis võidaksegi seda uskuma jääda. Uskuma jäädes kahaneb aga usaldus ja nii mõnigi perevägivallaohver, aus ärimees või korruptsiooni tunnistaja jätab riigi juurde usaldamatusest tulemata ja ta jääb abita. Seega on alati oluline selgitada ikka ja jälle riigi käitumisepõhjusi ja tagamaid. Ausalt, vahetult ja väärikalt.

Kokkuvõte

Siinse ettekande eesmärk ei ole kuidagi tõestada, et kriminaalmenetluse kommunikatsiooniga Eestis on kõik suurepärane, kuigi rahvusvahelises võrdluses ei ole meil põhjust häbeneda. Pealegi oleks päris häbematu seda ühepoolselt deklareerida. Kuigi rahvusvahelist meediapilti jälgides on selge, et menetlustest kõneleb ka mujal prokuratuur ja seda tehakse mõlemat läänelikku printsiipi – demokraatlikule riigile omast avatust ja õigusriigile kohast süütuse presumptsiooni silmas pidades.

Küllap on avalikuks diskussiooniks sel teemal ruumi Eestis küll, aga prokuratuuri "personaalküsimuse" juures ei tohiks ära unustada, mis on need põhjused, miks prokuratuur räägib – keegi on tapetud, õnnetus on juhtunud, avalikku raha on varastatud.  

Seega – kui ka lõpetada Kristiina Ehinaga, siis just sealt samast alguses tsiteeritud laulust pärinevad ka sõnad, mis kõlbaks ehk hästi seda teemat kokku võtma: "Pigem ikkagi jah kui ei". •

Tegemist on kokkuvõttega riigi peaprokuröri Lavly Perlingu õiguskantsleri juures peetud ettekandest teemal "Kriminaalmenetlus ja avalik huvi. Tõde, inimesed ja aus kohtupidamine".

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: