Postimees kirjutas 1997. aastal sellest, kuidas võhmalased Kesk-Eesti laata korraldasid. Ajaleht vahendas: "Laata juhivad Raimo Aas ja Luule Komissarov. Muusikat teevad kohalikud pillimehed ning ansamblid Kukerpillid ja Justament. Laada ajal saab jälgida laval esinejaid ja spordivõistlusi. Lastele sisustatakse laupäeva hommik. Laadal tuleb ka käsitöö näitusmüük. Võhma linna päevade ja Kesk-Eesti laada ettevalmistust koordineeriv Jaak Aab loodab, et ürituse kulud kaetakse sponsorite abiga ja laadast laekuva tuluga."

Eestis on läbi aegade toimunud tuhandeid laatasid, mis kõik järgivad 21 aasta eest toimunud Kesk-Eesti laada skeemi: müüakse igasugust träni, korraldatakse meeleolukaid võistlusi, esinevad kohalikud muusikud ja suured staarid, laata juhib mõni armastatud näitleja või Raimo Aas ning laada koordineerijast saab mõned head aastad hiljem minister.

Ma kahjuks ei ole kursis, kas Eestis tegutseb mõni konkreetselt laadakultuuri uurimisega tegelev teadlane (laadaloog?), aga kindlasti oleks sellise asjatundja järele vajadus, sest laada pidamine – selle sõna kõige otsesemas ja sugugi mitte riigikogulikus mõttes – on nähtus, mis on elujõuline püsinud tsaaririigis, iseseisvas Eesti Vabariigis nii enne kui ka pärast nõukogude okupatsiooni ja isegi sellesama okupatsiooni ajal. Mul on siiani alles papist ja narmastega sombreero, mille õnnelikuks omanikuks ma oktoobrilapsena Mihkli laadal sain.

Paljudes muinasjuttudeski käivitub sündmuste ahel sellest, et kangelane läheb laadale. Teel laadale kohtab muinasjututegelane näiteks inimkeeli kõnelevat kassi või siis ei kohta teel kedagi, aga vahetab laadal lehma kolme oa vastu ning käivituvad suured seiklused.

Vanal hallil ajal asendas laat põhimõtteliselt Netflixi ja üldse voogedastust kui sellist. 1898. aastal kirjutati ajalehes ühest laadast nõnda: "Jürilaat Pärnus oli laadaliste poolest õige rohke, ilus ilm ja tee meelitas rahvast suurel hulgal laadale. Hobused olivad iseäranis hinnas, alla 100 rubla ei olnud korralise looma juures rääkidagi."

Ajaleht lisas kenale olupildile siiski ka tumedamaid ehk kriminaalsemaid toone: "Ega vargusedki olemata olnud, aga muudel inimestel olivad silmad lahti: üks paari aasta eest varastatud hobune saadi sel laadal kätte, ehk küll varas looma omal ajal oli üle värvinud ja nii temale teise karva andnud. Aga aja jooksul oli päris karv jälle ilmsile tulnud."

Eelmainitud Netflix oleks sellest süžeest vähemalt kolme hooaja pikkuse seriaali välja pigistanud, varga osas Tom Hanks ja hobuse osas Sarah Jessica Parker.

Laatasid on sel aastal juba hulgi toimunud. Selja taha on jäänud taimelaatasid, lillelaatasid, vanavara- ja käsitöölaatasid. See on muidugi alles algus. Laadakalendri veebikülje abil loendasin kokku, et Eestis toimub juunikuus poolsada laata.

Need on siis avalikustatud laadad. Väga võimalik, et lisaks on olemas mingisugune tumelaatade paralleelmaailm, kus kaubitsetakse tavaliste, mitte käsitöövõileibadega, mis on pealegi müügil täitsa võileivahinna eest. Samuti toimub kindlasti kuskil avalikkuse pilkude eest varjul väga kitsale müüjate ja ostjate ringile suunatud laatasid, näiteks Ladade laat, kus vahetavad omanikku ainult Volga autotehases toodetud sõiduautod ja õhtul mängib tantsuks kahemehebänd Nukk & Võll.

Nii suured laadad kui ka väikesed garaažimüügid on Eesti kultuuris ühed vähestest sündmustest, millel võõrad inimesed omavahel sõbralikult suhtlevad. Estonia balletietendusel ei oleks mõeldav, et üks vaataja sosistab enda ees istuvale võõrale, et ärge te seda tantsijat küll vaadake, tal on eesti nimi, aga tegelikult on ta poolakas. Laadal kartuleid või maasikaid valides on nende päritolumaa üle arutamine seevastu mitte ainult tavaline, vaid isegi soositud.

Eesti suvi on lühike, kuid kaunis, ning eriliselt sisukaks muudavad selle kõik need sajad laadad, mis kutsuvad meid paikadesse, mille nime me varem isegi kaardilt pole avastanud. Sedastan: Eesti Vabariik oleks parem, kui iga eestlane istutaks elu jooksul ühe puu ja korraldaks ühe laada. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.