9-aastase briti tüdruku sõltuvus videomängudest saavutas õõvastava taseme
Suurbritannias saadeti psühhoterapeudi juurde üheksa-aastane tüdruk seoses äärmusliku sõltuvusega videomängudest.
Lapse vanemad otsustasid otsida professionaalset abi, sest ei suutnud enam ise leida lahendust, kuidas oma tütart aidata, vahendasid Yle, Daily Mail ja Daily Mirror.
Vanemad olid ostnud tüdrukule eelmise aasta oktoobris mängukonsooli ja tüdruk laadis sinna populaarse videomängu Fortnite. Vaid kaks kuud hiljem hakkasid vanemad lapse käitumise pärast muret tundma.
Nimelt oli õpetaja kutsunud vanemad kooli ja kurtnud, et tüdruku hinded olid halvemaks läinud. Samuti oli probleeme sellega, et ta tundide ajal magas.
Varem oli tüdruk olnud ka innukas sportlane, kuid nüüd väitis ta alati olevat liiga väsinud, et minna võimlemis- või balletitundi. Samuti ei soovinud ta enam vanematega pühapäeval kirikus käia.
Samuti avastasid vanemad krediitkaardi väljavõtet uurides, et tüdruk oli ostnud Microsofti veebipoe kaudu iga kuu umbes 50 euro eest Fortnite'i lisaseadistusi.
Kui isa üritas tüdrukult konsooli ära võtta, oli laps isa löönud. Viimaseks piisaks karikas oli olnud see, kui isa oli ühel ööl läinud tütre tuppa, sest seal põles lamp. Tüdruk oli istunud märjal padjal, sest ta ei olnud viitsinud mängimise ajal tualettruumi minna.
Praeguseks on selgunud, et tüdruk mängis videomänge mõnikord lausa 10 tundi ööpäevas. Sageli oli ta öösel ise üles ärganud ja mänginud varahommikuni.
Nüüd käib tüdruk psühhoterapeudi juures, et mängusõltuvusest vabaneda.
Eksperdid hoiatavad, et paljudel lastel on oht kahjustada oma vaimset tervist sõltuvust tekitavate või vägivaldsete videomängudega.
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on videomängusõltuvuse ka ametlikult vaimse tervise häirete alla liigitanud. Häiret iseloomustab see, et videomängude mängimine hakkab võtma üha olulisemat kohta inimese elus muude harrastuste ja ka igapäevase tegevuse arvel. Kusjuures mängimine jätkub või suureneb hoolimata negatiivsetest tagajärgedest.
Häiret saab diagnoosida, kui see on piisavalt tõsine ja tekitab probleeme olulistes eluvaldkondades nagu isiklik elu, perekond, sotsiaalsed sidemed ja tööelu. Samuti peaks häire olema üldjuhul kestnud vähemalt aasta aega.
Toimetaja: Laur Viirand