Mari-Liis Jakobson | Ebaseaduslikule sisserändele piir – aga millal? ({{commentsTotal}})

Brüsselis sõlmitud ebaseadusliku sisserände ohjeldamise kokkulepe aitab poliitilisi pingeid maandada. Iseküsimus on aga, mis see kõik maksab ning millal tööle hakkab, märgib Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.

Eile kogunesid Brüsselisse Euroopa valitsusjuhid, et arutada ühise rändepoliitika tulevikku. Arutluse all olid meetodid, kuidas tõkestada tulevikus ebaseaduslikku sisserännet Euroopa Liitu ning saada senisest tõhusamalt toimima varjupaigasüsteem. 

Täna hommikuks jõutigi mitmetes punktides kokkuleppele. Otsustati veelgi tugevdada Euroopa Liidu välispiiri kaitset ning rajada piiri taha niinimetatud maabumiskeskused Euroopasse pürgivatele varjupaigataotlejatele. Seejuures hakkaksid liikmesriigid neist keskustest kaitset tõepoolest vajavaid inimesi oma territooriumile ümber paigutama vabatahtlikkuse alusel, samas kui keelduva otsuse saavad põgenikud sealtsamast päritoluriikidesse tagasi saadetakse.

Niinimetatud maabumiskeskuste asukohad pole seni veel selged, kuid räägitud on Põhja-Aafrika riikidest, aga ka kagupiiri taha jäävatest Balkani riikidest. Kogu kauba juurde käib ka arenguabi Euroopasse viivate rändekoridoride äärde jäävatele riikidele, sealhulgas nendele riikidele, kuhu maabumiskeskused rajataks.

Kuigi see kokkulepe jätab õhku veel palju küsimusi, toimib see kindlasti ventiilina, mille abil vähendada poliitilist survet, mis liikmesriikide valitsustel lasub. Kõige rohkem on vast viimasel ajal räägitud sisepingetest Saksamaal. Kokkulepitu praktilise rakendamise ees seisab aga jätkuvalt mitmeid väljakutseid. 

Niinimetatud maabumiskeskuste idee on üsna lähedane Austraalia praktikale, kellel on kokkulepped piirkonnas asuvate väikeste saareriikidega, kes nn paadipõgenikud oma sadamatesse toimetavad ning seal varjupaigamenetluse ajaks kinnipidamiskeskustesse paigutavad. Inimõiguslased on seda süsteemi laialt kritiseerinud, ning juba jõudis ÜRO pagulasamet ja rändeorganisatsioon ka Euroopa Komisjoni, Parlamendi ja Nõukogu juhtidele saata väga mureliku märgukirja, soovides otsustusprotsessides kaasa rääkida. Niisiis pole tegelikult veel midagi otsustatud ning oodata on tõenäoliselt päris pikki läbirääkimisi. 

Omaette küsimus on ka mahtudes, mida sellega ohjeldada püütakse. Austraalia põgenikelaagritesse jõudis meritsi ka kriisi kõrghetkel veidi üle 20 000 põgeniku. Euroopasse jõudis mullu kümme korda rohkem ebaseaduslikult piiriületanuid. Rändekriisi tipphetkel aga lausa sada korda rohkem, pea 2 miljonit põgenikku. Seega on rändemahud, mida ohjeldada püütakse, hoopis teises mastaabis kui Austraalias. 

Samuti on üks riskikoht see, kuidas lähevad läbirääkimised Põhja-Aafrikas. Kõige suuremad rändevood Euroopasse liiguvad praegu Liibüa ja Maroko kaudu, aga kumbki neist pole võrreldaval tasemel liitlane nagu oli Türgi, kellega 2016. aastal sarnane kokkulepe sõlmitud sai. Kui Türgi puhul võis tõesti eeldada, et turvaliste majutuskeskuste loomine pole probleem ning varjupaigataotlejatele tõesti antakse ka ligipääs tööturule ja elementaarsetele sotsiaal- ja meditsiiniteenustele, siis kuidas teha seda näiteks Liibüas, kus käib sisuliselt kodusõda. Samuti ei varjagi keegi seal toimuvat orjakaubandust. Ei ole just eriti euroopalik tööturu avamise meetod. 

Aga nii inimõiguste kui ka Euroopa Liidu välispiiri kaitse seisukohalt on kriitilise tähtsusega, et need n-ö maabumisplatvormid ühel hetkel hoopis inimkaubitsejate värbamispinnaseks ei muutuks. Sest nii nagu viitavad ka Frontexi raportid, ei piirdu inimsmugeldajad ammu enam pelga inimeste paadi peale panemisega. Tekkinud on väga peened võrgustikud, mis varustavad põgenikke üha paremate võltsitud dokumentidega, kasvanud on ebaseaduslike piiriületajate tabamine lennujaamades ning aina kõrgtehnoloogilisemaks on muutumas peidikud, milles inimesi üle piiri sõidutatakse.

Ning väidetavalt on kasvanud ka nn kummituslaevade probleem ehk isegi, kui piirivalvet tõhustatakse, leiavad smugeldajad ikka üles vähem kontrollitud piirilõigud, kus siis segamatult maabuda.

Samas päris lootusetuks juhtumiks Liibüat pidada ei saa – teatud läbirääkimiste kanalid paistavad siiski töötavat. Möödunud aasta juulist on märkimisväärselt vähenenud Liibüast Itaaliasse jõudvate paadipõgenike hulgad, kuna sealne piirivalve peab lahkuvad alused juba Liibüa rannikul kinni ning toimetab siis kinnipidamiskeskustesse. 

Veelgi huvitavam saab olema, kuidas lähevad läbirääkimised Marokoga, mis on praegu muutunud praktiliselt kõige suuremaks ebaseadusliku sisserände kanaliks. Nimelt on marokolased ise ühed suuremad seadusliku aluseta Euroopas viibijad, keda tagasi saata tahetakse. Kuid senini on läbirääkimised Marokoga tagasivõtmise osas liiva jooksnud. 

Omaette teema on, mis see kõik maksab. Türgi leppe hind, mida Euroopa Liit nõustus maksma, oli 3 miljardit eurot. Ja Liibüa ja Maroko ees pole ilmselt erilist põhjust Euroopa Liiduga liitumiskõnelusi präänikuna viibutada. Samuti saab veel näha, mida tähendab see vabatahtlikkus pagulaste ümberpaigutamise kontekstis.

Väga huvitav saab ka olema, kuidas lähevad edasi liikmesriikide läbirääkimised Euroopa Liidu ühtse varjupaigapoliitika muudatustes, mille ettepanekud tehti juba kaks aastat tagasi. Kui püüda välja pakutud muudatusi kokku võtta, võiks öelda, et Euroopa Komisjon tahab varjupaigamenetlusi veelgi rohkem ühtlustada ning on valmis seega võtma ka varasemast rohkem ülesandeid enda kanda. Iseenesest sobib see nn piiritaguse varjupaigamenetluse läbiviimise seisukohast hästi, kuigi tähendab samas, et riigid annavad veelgi rohkem otsustusõigust EL tasandile ära.

Niisiis on tee tänasest lahendusest praktikani veel üsna pikk. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: