Tartu ülikooli käitumisökoloogia professori Peeter Hõraku sõnul on riskikäitumisel evolutsioonilised juured.

"Noorte meeste riskikäitumine on ajendatud konkurentsist potentsiaalsete sigimispartnerite pärast. Selline tendents ei pruugi isegi avalduda igakord juhul, kui potentsiaalsed sigimispartnerid on silmapiiril, see võib avalduda ka meeste endi seltskonnas. Oluline on siin justnimelt võistlusmoment ja sellised asjad, mis ajendavad mehi demonstreerima teistele oma hulljulgeid võimeid, võtta riske, hakkama saada raskete olukordadega. Sellest kõik need ebameeldivad õnnetusstatistikad tulenevad," rääkis ta ERR-ile.

Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse juht Priit Eelmäe selgitas, millised on peamised traumade põhjused.

"Õnneks viimasel ajal neid vettehüpetest tingitud traumasid on vähemaks jäänud. Tõenäoliselt on tõusnud inimeste teadlikkus. Aga samas on traumade põhjuseks erinevad ekstreemspordialad. Loomulikult ei ole kadunud ka liiklusõnnetused," rääkis Eelmäe.

"Trend on noorte meeste pealt liikunud natuke rohkem keskealiste suunas, kus soovitakse palju sporti teha - ekstreemsporti, motosporti, suusasporti -, aga sageli võetakse endale selliseid eesmärke, mida ei suudeta täita," lisas ta.

Kuigi hulljulge käitumine on looduse poolt paika pandud, on riskikäitumise vastastest kampaaniatest kasu.

"Mis siis, et mehed on evolutsioneerunud naistest rohkem riskialtiteks. Enamik neist on ka võimelised siiski kuigivõrd aduma riskikäitumise tagajärgi. Ma arvan, et igasugused kampaaniad, mis aitavad nende riskikäitumise ohtlikkust näitlikustada - kindlasti on kasu, et need kampaaniad on olemas võrreldes olukorraga kui neid üldse ei oleks," rääkis Hõrak.