Eelmise aasta lõpu seisuga on Eestis 187 vangi 100 000 elaniku kohta.

Alates 2012. aastast on statistikaandmetes näidatud Eesti vangide arv koos arestimajades viibivate vahistatutega. 2005. aastal oli vangide arv vanglas 4410, kui aga sisse arvestada ka arestimajades viibijad, oli neid umbes 5000. Praeguse seisuga on Eestis vange 2502. Seega on vangide üldarv viimase 15 aasta jooksul vähenenud kaks korda. Ka möödunud aastal vähenes vanglates ja arestimajades olevate vangide arv 94 võrra.

Seega on Eestis kinnipeetavate arv aastatega märgatavalt vähenenud. Justiitsminister Raivo Aegi sõnul on püüdlus vangide arvu vähendada õige suund, sest vangla kurjategijat ei paranda ja lihtsamate asjade puhul tuleks rakendada leebemaid järelevalve vorme.

"Püüdlus on eeskätt ikkagi just sellega, et seda esimest kuritegu ära hoida, et seda esimest vangi sattumist ei toimuks. Sest täna ka uuringud näitavad, et need, kes on oma vabaduskaotusliku karistuse kandnud, siis 34 protsenti nendest jõuab kahe aasta jooksul uuesti jõustunud kohtuotsuseni," tõdes justiitsminister.

Aeg ütleb, et vangide suur arv on nõukogude aja pärand ja meie eesmärk peaks olema inimeste vangi sattumist ennetada. Vangalakaristuse asendamiseks pakub minister välja näiteks kriminaalhoolduse ja elektroonilise valve, mis ei lõikaks läbi inimeste sidet ühiskonnaga.

"Vangis peavad olema need, kes tõepoolest ohustavad igapäevaselt teisi ühiskonnaliikmeid. Eeskätt just isikuvastased kuriteod, kus on reaalne oht teistele ühiskonnaliikmetele," leiab Aeg.

Aegi sõnul võiks vangla siiski olla koht ka roolijoodikutele, kes samamoodi teiste elu ohustavad.

Riigi peaprokuröri asendaja Lavly Perling märgib, et ka teaduslikest uuringutest tuleb välja, et vangla ei ole alati parim lahendus.

"Vangla üldjuhul ei paranda kedagi ja sellepärast ka prokuratuur on viimastel aastatel lähtunud sellest, et karistus, mis järgneb kuriteole, peab olema mõjus," ütleb Perling.

Perling lisab, et raskete kuritegude puhul tuleb ikka nõuda karistust seaduse täie ranguses, ent teistel puhkudel - näiteks seesama roolijoodiklus - ei pruugi vanglakaristus üldse aidata.

"Reaalsus on see, et kui ta tuleb sealt välja, istub ta rooli, ikka sõidab kellegi surnuks, see tähendab, et tuleks tegelda alkoholiprobleemiga," leiab Perling. "Liiklushuligaani koht on kinnipidamisasutuses, haige inimese koht on ravil."

Ka politseijuht Elmar Vaher ütleb, et trellide kõrval tuleb pöörata tähelepanu kurjategijate ravimisele.

"Üsna tihti ikkagi trellid ei ole need, mis inimest terveks ravivad, vaid riik on üsna hästi tulemusi tegemas erinevate programmidega, et inimesi aidata: on ta narkomaania valdkonnas, on ta roolijoodikud või näiteks lähisuhtevägivallas," loetleb Vaher.

Prokuratuuri andmetel vähenes mullu kümnendiku võrra ka eeluurimise ajal vahistatute arv.

World Prison Briefi andmete kohaselt oli 20,1 protsenti Eesti kinnipeetavatest kohtueelses vangistuses, naissoost vange oli 4,5 protsenti ja alaealisi ehk alla 18-aastaseid kinnipeetavaid 0,6 protsenti. 35,5 protsenti vangidest oli mitte-Eesti kodakondsusega.

Eestis on kolm vanglat kokku 3357 kohaga, mis tähendab, et vanglate täituvus oli 76,6 protsenti.

Euroopa Liidu riikidest on see näitaja kõige kõrgem Leedus, kus oli 235 vangi 100 000 elaniku kohta, millele järgnesid Tšehhi (199), Poola (197), Läti (195) ja Slovakkia (195), selgub maailma kinnipidamisasutuste infot koondava väljaande World Prison Brief värskest infost.

Soomes on 51 vangi 100 000 elaniku kohta, Rootsis 59, Hollandis 61, Saksamaal 78, Belgias 95, Austrias 98, Prantsusmaal 105 vangi 100 000 elaniku kohta.