Artikkel on algselt ilmunud portaalis Edasi.

Noori tunneme kõik, seda uut põlvkonda, lödipükse. Kanna teisi nagu sitta pilpa peal, aga kasu ei midagi – ikka 24/7 valmis iga asja peale solvuma ja nõudma, et kõik kantaks kandikul ette. Hirmsasti on nad sõimata ja mõnitada saanud, olen isegi kaasa löönud, aga enam mitte.

Ma ei tea, kuidas teie, aga mina ei näinud detsembris ühtegi sellist. Neid teisi, tublisid hakkajaid noori, nägin see-eest palju.

Aasta lõpus jõuavad kaitsmiseni meie kooli kaheksandate klasside õpilaste uurimis- ja loovtööd. Auditooriumis astuvad komisjoni ja külaliste ette autorid, näitavad ja räägivad, kuidas tekkis mõte, kuidas töötasid ja mida sellest õppisid. Tööd ise on vägevad:

• isamaja renoveerimise projekt: eskiisid, joonised, eelarve ja muu, mis sinna juurde kuulub, kõik nii põhjalik, et hakka või kohe pihta;
• vineerist puhketool, oma disain, sadakond tundi tööd internetis, teatmeteostega, puidutöökojas;
• õõnespeitel, sepikojas taotud tõsine tööriist, et peiteldada;
• joonisfilm, 1 minut 17 sekundit pikk, jälle sadakond tundi õppimist ja tööd.

Kolme päeva jooksul kaitsesid õpilased 60 tööd ja selliseid oli palju. Ükski nendest töödest ei sündinud niisama, vaid nõudsid pealehakkamist, keskendumist, uute oskuste õppimist, iseseisvust – kõike seda, mida arvame noortel puuduvat.

Põhjust vaimustuda oli veel.

Kooli jõulukontserdil esines õpilaste rahvatantsurühm. Selles ei ole midagi erilist, aga rühma sünnilugu ja tegevus äratavad austust. Gümnasistidel tekkis mõte minna järgmisele laulu- ja tantsupeole. Nad otsisid õpetaja, leidsid vajaliku raha, ruumid ja – keerulisest keerulisem – kõigile sobiva aja ning hakkasid pihta. Nüüd tantsivad nad nii, et sain sellest läinud aasta ühe kaunima kultuurielamuse.

Hoopis need noored esindavad minu jaoks uut põlvkonda, mitte teised, keda haletseme ja kellele otsime mõnitavaid ühisnimetajaid. Miks me siis niipalju räägime nendest jõuetutest, keda on vähe ega märka tublisid ja pealehakkajaid, keda on palju?

Mina ei oska öelda. Võib-olla seepärast, et esimesi on lihtsam märgata. Nad hädaldavad palju ja valjusti ning äratavad heades inimestes soovi aidata.

Võib-olla on see meie valik neid märgata? Inimene leiab, mida otsib. On minu valik tusatseda halbu kirjandeid lugedes rohkem kui rõõmustada heade üle. Kui otsime viletsakesi, siis leiamegi põhjust kaevelda ja muretseda. Miks me niimoodi valime, on jällegi teine küsimus.

Pühenduda valehädalistele ei ole muuseas üldse nii süütu lõbu. Võimegi jääda uskuma, et neid on valdav osa ja ruttame neile appi, vähendame koduseid töid, tõmbame kokku õppekavu, laseme eksamitel kergemini läbi ja mida kõike veel nende arvel, kes tahavad ja suudavad.

Vana aasta lõpp ja uue algus on hea aeg uuteks lubadusteks – märkan tublisid, rõõmustan hoopis nende üle. Koos kõige heaga soovin sama ka teile. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.